LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Linnapea oli ühte ta kõnet kuulma juhtunud ning see kõlas talle üsna veenvalt. Tema oma pead selliste küsimustega ei vaevanud, oli ka pakilisemaid. Aga Kindlusest nõuti munga süüasja arutluselevõtmist ja Astoris Dagge ei pidanud vajalikuks sellest mööda hiilida. Linna ja Kindluse vahekord oli niigi viimasel ajal väga teravaks läinud. Nii tuligi välja, et üldise heaolu huvides oli vaja munk Balthasar tulesurma saata. Ja nüüd järsku need pilved.

      Kell lõi kaksteist.

      „Hakka otsust ette lugema,“ käskis ta heeroldit.2

      Vaevalt jõudis see suure ürikurulli lahti tõmmata, kui esimesed rasked piisad langesid krabisedes paberile.

      „Vihm, härra linnapea,“ kehitas heerold nõutult õlgu. Astoris Dagge käed tõmbusid rusikasse ja ta silmitses rahutult pealtvaatajate hulka, nende seas ühtegi linnaisa märkamata. Munk Balthasar vaatas ükskõikselt enda ette maha.

      „Laske ta lahti siduda,“ pahvatas linnapea ja astus heeroldi asemele, et kohtuotsus tagasi võtta, rahva käest eksituse pärast vabandust paluda ja teatada munga Linnast välja saatmisest, nagu seadus ette nägi. Kuid mõne hetke pärast oli väljak peaaegu tühi, kõik olid äridesse vihmavarju jooksnud. Ainult mõned üksikud kuulasid ta kõne lõpuni. Kui ta oma viimased sõnad ära oli öelnud, lahkusid ka need. Väljakule jäid ainult imeväärselt pääsenud munk ja keegi noormees, kes astus Balthasari juurde ja kõnetas teda:

      „Kui sul kuskile minna ei ole, tule minuga kaasa. Ma arvan, et tubli lõuna ja kann veini kuluvad sulle praegu ära.“

      „Kes sa niisugune oled?“ küsis munk imestunult.

      „Inimene nagu sa isegi,“ naeris võõras. „Minu nimi on Melchior.“

      „Kas sa elad Linnas või Kindluses?“ päris munk edasi.

      „Milline umbusklikkus inimese kohta, kes on äsja tuleriidalt maha astunud!“ hüüatas Melchior. „Aga kui sa nii väga teada tahad, siis ei siin ega seal.“

      „Kas sa oled mu õpetuse järgijate hulgast?“

      „Oh ei, hoidku jumal selle eest! Kui tema kuulutamine võib inimesi tuleriidale viia, on võimalik ainult üks kahest: kas ta on liiga keeruline selleks, et hea veiniga võistelda, või liiga lihtne, et temast aru võiks saada.“

      „Või liiga õige,“ lõpetas Balthasar. „Aga su jutt meeldib mulle, ning need kanapojad, kelle su äsjased sõnad mulle silme ette maalisid, meeldivad mulle ka, kuigi nad on ühe korraliku munga kõhu jaoks kohe ilmselt liiga rasvased.“

      Nad võtsid suuna Võtmeaugu-nimelise kõrtsi poole, aga otse raekoja vastas apteegi juures peatati nad kõige kummalisemal kombel. Apteegi aknast lendas välja suur reisikast, mis tabas Melchiori otse kõhtu. Tal õnnestus kast küll kinni püüda, nii et see valus ei olnud, aga ehmatus sellest väiksemaks ei muutunud.

      Reisikastile järgnes peagi pikakasvuline linalakk noormees, kes trepist käkaskaela alla veeres. Ta tõusis püsti, pühkis põlvedelt pori ja vaatas siis ringi oma kasti järele. Avastanud selle Melchiori sülest, astus ta ligi.

      „Minu lugupidamine,“ sõnas ta. „Näib, et teil on õnnestunud säilitada minu katseklaaside terveolek. Kujutage ette, milline lugupidamatus teaduse vastu selles näruses urkas valitseb. Täna, mõelge vaid, pidi mingit munka põletatama ning seetõttu oli terve apteek täis igasuguseid tolguseid, kes nõudsid klaretti3 ja maiustusi. Nagu nimme oli mul eile mõningaid olulisi ingrediente4 katsete juures vaja läinud ja apteeker ei saanud nende klaretti korralikult vürtsitada. Tolgused sõimavad apteekrit, apteeker mind. Ja kujutage ette, tal jätkus häbematust mind varguses süüdistada! Tõbras niisugune! Teaduse tarbeks oleks tal isegi kassi väljaheidetest kahju, aga ise nõuab kogu aeg, et ma tema armukeste jaoks kulda teeksin. Muide, kus on mu kassi väljaheited?“ Ta soris mõne hetke oma reisikastis. „Ahah, olemas. Kuhu ma jäingi? Õigus. Ükski enesest lugupidav alkeemik5 ei tegele kogu aeg pidevalt kulla valmistamisega. Selleks on olemas igasugused vusserdajad. Teaduse peaeesmärk on tarkade kivi ja kui selle leidmiseks ei peaks elust jätkuma, võib osa tähelepanu pühendada ka elueliksiirile6. Tarkade kivi kohta on olemas mitmeid seisukohti, esiteks…“

      „Oota natuke,“ katkestas Melchior teda lõbustatult. „Räägi parem, kuhu sa praegu teel oled?“

      „Kuidas kuhu?“ imestas alkeemik. Siis hakkas olukord talle tasahilju selginema ja ta tõmbus morniks. „Näib, et hetkel mitte kuskile.“

      „Siis tule meiega kaasa,“ kutsus Melchior. „Muide, see siin on munk Balthasar, kellest sa enne juttu tegid. Teda ei põletatud, ta saadeti hoopis Linnast välja. Homme hommikul peab ta siit kadunud olema. Sina nähtavasti samuti, muidu annab apteeker su kohtu alla. Minul on ka plaanis edasi rännata. Minu nimi on Melchior. Aga praegu on aeg minna ja lõunat süüa, mu kõht hakkabki juba rahutuks muutuma.“

      „Seesama munk?“ küsis alkeemik, kellele nii suur hulk seostamata uudiseid ilmselt üle jõu käis. „Näib, et minu andmetes on mingi ebatäpsus, kuid ma mäletan kindlasti, et juttu oli põletamisest.“

      „See oli hommikul,“ ütles Melchior. „Lähme nüüd.“

      „No lähme pealegi,“ jäi alkeemik nõusse. „Ah jaa, muide. Mulle tundub, et unustasin end teile esitleda. Skolaar Alexius, minu lugupidamine.“

      NELJAS PEATÜKK,

      mis heidab valgust mõningatele Melchiori edasise elukäigu jaoks tähtsatele sündmustele, millest ta ise ent seni midagi ei tea

      Tratteni krahv Henrik murdis ümbriku pitseri lahti ja hakkas kiiresti lugema kirja, samal ajal silmanurgast kõiki toasviibijaid uurides. Millest see tuleb, et ma viimasel ajal kõiki reetmises kahtlustama olen hakanud, mõtles ta ise ja ümahtas. Nii ei tohi enda kallal juurelda, see segab keskendumist. Aga see kiri vajab täit tähelepanu.

      Ta luges:

      Lugupeetav härra krahv!

      Olen veel kord äärmiselt meelitatud, et pidasite mind oma usalduse vääriliseks, ning katsun olukorda kainelt hinnates anda Teile nii head nõu, kui mu napp mõistus ja kõrvaltvaataja pilk lubavad. Kiidan Teie senise tegevuse täielikult heaks ning oleksin väga tänulik, kui võtaksite vaevaks mulle aeg-ajalt oma plaanide täitumise käigust teadust anda. Mis puutub üksikasjadesse, siis minu seisukoht on, et esialgu oleks kasulikum säilitada mõlema kõnealuse isiku elu, aga nad tuleb tingimata teineteisest lahutada. Vanema neist võiksite jätta oma isikliku terase järelevalve alla, sest niipalju kui ma Teie kirjadest seni olen aru saanud, tuleb eelkõige tema Teie plaanide takistajana arvesse. Noorema aga, kui Te seda liigseks ei pea, võiksite toimetada minu kätte. Pidades silmas kõiki asjaolusid, arvan, et niisugune lahendus oleks kõige parem. Siin on igasugused kahtlased mõjud täiesti välistatud ning ma võin aegsasti hoolt kanda, et ta ennast mingite Teie plaanidele kahjulike vandenõudega ei seo.

      Ühtlasi tahan Teid õnnitleda uue kõrge ameti puhul, mis Teie auväärt kälimehele hiljuti olla teenitult osaks saanud. Kavatsen lähemal ajal ka ise temaga sidemed luua.

Siiralt Teie ustavaks teenriks jäädes

      Kirja all oli peen ja keeruline allkiri, aga krahv Henrikul ei olnud vaja seda lahti mõtestama hakata. Ta teadis niigi väga hästi, kust kiri tuli. Selliseid oli tema kirjalaekasse kogunenud juba üsna mitu ja alati sisaldasid nad hulga kasulikke mõtteid. Nad olid küll ikka väga ettevaatlikult sõnastatud, et keegi neid kirjutaja vastu pöörata ei saaks, kui mõni ürik peaks valedesse kätesse juhtuma. Aga hoolika lugemisega sai kõik selgeks.

      Krahv Henrik libistas silmad veel kord üle kribukirjas ridade. Kust tema teab, et mu kälimees Cristian Kindluse Meistriks nimetati? – imestas ta. Uudis oli nii värske, et kui Henrik eelmisel päeval Cristiani käest sõna

Скачать книгу