LITMIR.BIZ

      “Sinu elutee saab olema palju suurem kui need hiiglaslikud mäed siin.”

      Lollus! Ma pole mingit saatust ära teeninud. Kui need inimesed teaksid minu süümepiinadest, lõpetaksid nad selle idiootsuse kohe!

      “Ma ei tea, mida teha, Bhadra.”

      Shiva istus kuninglikus aias Dali jõe kaldal. Bhadra, tema parim sõber, istus Shiva kõrval ja täitis hoolikalt marihuaanaga piipu. Samal ajal kui Bhadra kasutas pulka, et piip põlema saada, ütles Shiva kärsitult: “See oli märguanne, et sa räägiksid, tolgus.”

      “Ei. See oli tegelikult märguanne mulle, et ma annaksin sulle piibu, Shiva.”

      “Miks sa ei anna mulle nõu?” uuris ahastuses Shiva. “Me oleme ikka need samad sõbrad, kes ei teinud midagi enne, kui olid teineteiselt nõu küsinud.”

      Bhadra naeratas. “Ei, me ei ole. Sina oled nüüd pealik. Hõim elab ja sureb sinu otsuste järgi. Sinu mõtteid ei tohi kellegi teise mõjutused moonutada. Me pole nagu pakratid, kus pealikul on vaja kuulata, mida iga lobamokk arvab nende nõukogus. Ainult pealiku tarkus on ülim gunade jaoks. See on olnud meie traditsioon.”

      Shiva kulmud tõusid ärritunult. “Mõnesid traditsioone on vaja murda, et edasi liikuda!”

      Bhadra istus vaikides. Shiva sirutas oma käe välja ning võttis piibu Bhadra käest ära.

      Ta tõmbas ühe pika hinguse, lastes marihuaanal levitada oma mõju terves tema kehas.

      “Ma olen ainult ühte rida kuulnud Neelkanthi legendi kohta,” ütles Bhadra. “Tuleb välja, et Meluha on suurtes probleemides ja ainult Neelkanth saab neid päästa.”

      “Ometi ei tundu, nagu neil oleks siin üldse probleeme. Kõik tundub vapustav. Kui nad tahavad tõelisi probleeme näha, siis me peaksime viima nad meie maale!”

      Bhadra naeris pisut. “Kuid mis on selle sinise kaelaga, mis paneb nad uskuma, et sina suudad Meluha päästa?”

      “Põrguvägi, kui mina vaid teaks! Nad on nii palju rohkem arenenud kui meie hõim, kuid siiski nad langevad mind jumaldama, nagu ma oleksingi mingi jumal. Kõik ainult selle õnnistuse pärast, et minu kael läks mingil segasel põhjusel siniseks.”

      “Ma arvan, et rohi, mida nad meile andsid, oli maagiline. Kas sa oled märganud, et see küür, mis mul oli, on natukene vähenenud?”

      “Jah, olen küll. Nende arstid on tõeliselt andekad.”

      “Kas sa teadsid, et nad kutsuvad oma arste brahminideks?”

      “Nagu Ayurvati?” uuris Shiva, andes Bhadrale piibu tagasi.

      “Jah. Brahminid ainult ei ravi inimesi. Nad on ka õpetajad, advokaadid, preestrid ja tegutsevad praktiliselt kõigil intellektuaalsetel aladel, mis nende riigis on.”

      “Andekad inimesed,” krimpsutas Shiva nina.

      “See pole kõik, mis ma teada sain,” lausus Bhadra kahe pika suitsutõmbe järel. “Neil on Meluhas inimesed korraldatud spetsialiseerumise alusel. Peale brahminide on neil ka grupp nimetusega kshatriya. Need on sõdalased ja valitsejad. Isegi naised võivad olla kshatriyad.”

      “Tõsiselt? Nad lasevad naisi oma armeesse?”

      “Tuleb välja, et pole palju naissoost kshatriyaid, kuid tahtmise korral võivad nad sinna minna.”

      “Pole siis ime, et Meluha hädas on!”

      Sõbrad naersid valjusti kõigi meluhalaste kummaliste kommete üle. Bhadra võttis järjekordse mahvi piibust, enne kui oma jutuga edasi läks. “Neil on ka vaishyad, kes peavad erinevaid käsitöö, kauplemise ja äriga seotud ameteid. Viimased nende hulgast on shudrad, põhiliselt põlluharijad ja töölisrahvas. Ükski kast ei saa teha teise kasti tööd.”

      “Pea kinni,” ütles Shiva. “See tähendab, et kui ma olen sõdur, siis ma ei saagi minna turuplatsile ja kaubelda oma asjadega?”

      “Just.”

      “Täielik lollus! Kuidas sa mulle minu marihuaana, siis saad? Lõppude lõpuks on see ainukene asi, milleks sa kasulik oled!”

      Shiva nõjatus tahapoole, et vältida mängulist hoopi, mille Bhadra tema poole saatis.

      “Olgu, olgu. Võta rahulikult!” Ta naeris. Shiva võttis piibu Bhadra käest ära ning taaskord sisse hingates lasi marihuaanal mõjuda.

      Me räägime kõigest muust, kui sellest, millest me tegelikult peaksime rääkima.

      Shiva vaatas Bhadrat taaskord tõsise näoga. “Nüüd tõsiselt rääkides. Vahet pole, kui kummalised nad on. Mida ma peaksin tegema?”

      “Mida sa ise mõtled, et peaksid tegema?”

      Shiva vaatas eemale, nagu mõtiskleks rooside üle, mis õitsesid aia kaugemas nurgas.

      “Ma ei taha järjekordselt ära joosta.”

      “Mida?” küsis Bhadra, kuna ta ei kuulnud Shiva painajalikku sosinat.

      “Ma ütlesin,” kordas Shiva kõval häälel, “et ma ei suuda elada süütundega, mis tuleb sellest, kui ära joosta.”

      “See polnud sinu süü.”

      “JAH! See oli küll.”

      Bhadra jäi vaikseks. Polnud midagi, mida ta oleks suutnud öelda, et aidata. Kattes oma näo kätega ohkas Shiva uuesti: “Jah, oli küll.”

      Bhadra pani oma käe sõbra õlale ja vajutas seda õrnalt, oodates kuni kohutav moment lahkub Shiva mõtteist. Shiva pöördus tagasi mehe poole. “Ma küsin sinult nõu, mu sõber. Mida ma peaksin tegema? Kui nad vajavad minu abi, siis ma ei saa neile selga pöörata. Samas, kuidas ma saan jätta oma hõimu üksinda siia tundmatusse? Mida ma peaksin tegema, Bhadra?”

      Bhadra ei võtnud oma kätt Shiva õlalt. Tal oli vastus olemas, mis pani ta ohkama. See võis olla õige vastus Shivale tema sõbrale, kuid kas see oli õige vastus Shivale tema hõimu liidrile?

      “Sul on vaja leida õige vastus enda seest, Shiva. See on olnud traditsioon.”

      “Ah, ole sa neetud!”

      Shiva viskas piibu tagasi Bhadra sülle ning kõndis minema.

      Ainult paari päeva hiljem pidi väike karavan koos Shiva, Nandi ja kolme sõduriga lahkuma Srinagarist. Paika oli pandud, et grupp liigub kiirelt läbi kuningriigi ja jõuab Devagirisse nii kähku kui võimalik. Kuberner Chenardhwaj oli rahutu. Ta soovis, et kuningas tunnistaks Shiva võimalikult kiiresti Neelkanthiks. Ta tahtis minna ajalukku kui kuberner, kes oli leidnud Kõikide Päästja.

      Shivat oli mitu päeva proovitud muuta kuningale “esitletavaks”. Tema juukseid oli õlitatud ja silutud. Shiva hele jume oli kooritud puhtaks eriliste ajurvedalike rohtudega, et aastatega mäestikutuultes kogunenud parkunud nahk ja mustus kätte saada. Kallid riided, uhked kõrvarõngad, kaelakeed ning kõiksugu teised ehted pidid tooma välja Shiva lihaselise keha. Tema jaoks oli ekstra stiliseeritud puuvillast kaelarätik, et katta tema sinakalt kumavat kaela. Riidetükk oli kavalalt kaunistatud helmestega, andes sallile välimuse, nagu oleks see kohalik traditsionaalne kaelaehe, mida Meluha mehed rituaalide ajal uhkusega kandsid. Riie ise hoidis, aga Shiva siiani külma kaela soojas.

      “Ma olen varsti tagasi,” ütles Shiva Bhadrari ema kallistades. Ta oli üllatunud nähes, et vana naise lonkamine on muutunud vähem nähtavaks.

      Meluhalaste

Скачать книгу