LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ma jutustasin, kuidas mu pass oli saanud Bulgaariasse sisenemise templi enne Jugoslaaviast väljumise templit, ja tema kostis tülpinult, et käis Dimitrovgradis sooja lõunat söömas. Mõlemas piiripunktis valitses selge suhtumine, et säherduse ilmaga pole liikvel spioonidki, turistidest rääkimata.

      Olin sisenenud oma esimesse tões ja vaimus kommunistlikku riiki „erapooletuna”, usaldamata ei kommunismi kiitvat ega laitvat propagandat, aga nädala pärast lahkusin Bulgaariast, imetledes seda vähest head, mida kommunism on suutnud vähem kui kahekümne aastaga saavutada.

      Mind võeti kõikjal vastu spontaanse sõbralikkusega, ja kui salapolitsei mind tõesti jälgis, siis olid nad küll väga diskreetsed. Mu liikumisele ei seatud mingeid takistusi ning kaks ööd veetsin külalisena ühe tehasetöölise ja ühe kolhoosniku majapidamises, kus elustandard oli võrreldav tänapäeva Iiri tööliste omaga. Viimase öö viibisin piirkondliku parteijuhi kodus ja täheldasin huviga, et elatustasemelt ei erine ta kuigivõrd tavalistest töölistest. Äärmise vaesuse märke ei paistnud kusagil ning keskmisel kodanikul – rõõmsas tujus, mitte millegi poolest rõhutud moega isikul – näisid olevat riided seljas, katus pea kohal ja kõht täis.

      Mööndavasti on see Bulgaaria elustandardi võimas paranemine tulnud usulise ja intellektuaalse vabaduse hinnaga, ehkki otsustades mõningate jutuajamiste järgi, mis mul olid noorema põlvkonnaga, ei lähe enam kaua, kuni üksiku inimvaimu fööniks jälle tuhast tõuseb.

      Isiklikult ei kannata ma silmaotsaski ranget ühtlustamist ja olen sootuks liiga reaktsiooniline arvamaks, et „tagurlikud talupojad” vajavad tingimata moderniseerimist. Ometi pean ausaks jääma ja ära tooma muljed kommunismiküsimuse sellest tahust, millest lääne propagandistid eelistavad vaikida.

*

      Mul õnnestus rattaga sõita enam-vähem terve tee Ćuprijast İstanbuli läbi Bulgaaria ja Türgi Euroopa-osa, kuid Türgi mägismaal oli alles lumikate, mistõttu seal sõltusin taas bussidest ja veokitest, kui need tuiskude vahepeal liikuma juhtusid. Tänuväärsel kombel polnud temperatuur seal nii madal nagu Euroopas, ent lumekogus ületas kõik, millega olin seni kokku puutunud; haruldased polnud viiekümne jala kõrgused vaalud, tuulest nõnda kaunilt vormitud, et see mälestus paneb tänaseni hinge kinni.

      Teel Erzurumisse pääses meie buss vaevu lumme mattumisest. Me jäime kitsal mägiteel vaalu sisse ja meile appi tulnud rüütellik lumesahk libises kuristikku, mõlemad mehed selles hukkusid. Siis hakkas vastassuunast sõitma teine lumesahk, aga jõudis mõistetavatel põhjustel visalt edasi ning samal ajal algas tuisk uuesti. Lumi sadas meie ümber üha kõrgemaks, selle hääletu pehmus moodustas kurust kostva tormituule huilgamisega kõheda kontrasti.

      Niisugustel puhkudel tänan jumalat oma helge meelelaadi eest, mis keeldub uskumast halba, kuni see pole veel sündinud, ja ma märkasin, et minu kaaskannatajaid säästab paanikast nende alandlik leppimine Allahi tahtega. Ometi olime võib-olla rohkem hirmul, kui ise endale tunnistasime, sest kui ilmus teine lumesahk, hõiskasime viimaks väga valjusti.

      Muistse juudi pärimuse järgi põlvnevad kurdid neljasajast neitsist, kellelt teel kuningas Saalomoni õukonda röövisid süütuse kuradid, ja minu kogemused nii Türgis kui ka Pärsia Aserbaidžaanis ärgitavad võtma seda genealoogiat ajaloolise tõena.

      Doğubeyazıtis, viimases väikelinnas enne Pärsia piiripunkti, peatusin kohalikus vaesteöömajas, kus mu magamistuppa, tillukesse kunkusse, pääses enamikku „hotelli” külastajaid majutavalt avaralt ärklikorruselt. Toakese uks oli vilets, vähimagi lukustamisvõimaluseta, ja lahtisi mööbliesemeid, mida oleks saanud julgeolekumeetmena ukse vastu paigutada, ei olnud. Räpases voodis elutses hulgaliselt tarmukaid kirpe, kuid minu puhul jooksid nende tähelepanuavaldused liiva, sest puhkama heites uinusin mõne minutiga nagu nott.

      Paar tundi hiljem ärkasin avastusega, et olen ilma tekita, ja nägin kuuvalguses enda kohale kummardumas kuue jala pikkust napilt riides kurdi. Püstol oli mul padja all ning üksainus lakke tulistatud lask lõpetas loo. Pärast tundus mulle, et kosilane ei näidanud ennast just parimast küljest: tema kehaehitusega tulihingelisem austaja oleks võinud minult relva arvatavasti suurema raskuseta ära võtta.

      Valjule kärgatusele ja mu külalise kiirele taganemisele järgnes toa ees paljude inimeste nihelemine, natuke unist pominat – ja siis vaikus. Ilmselgelt ei peeta püstolilaske varajastel hommikutundidel seal kandis hädaolukorra märgiks.

      Nüüd olin viimaks lumest ja jääst pääsenud ning hommikul leidis aset kogu teekonna hunnituimaid sündmusi: viieteistkümnemiiline jalgrattasõit ideaalse ilmaga ümber Ararati mäe jalami. See erakordne mägi, mis äratab kõige tuimemateski rändajates keerukaid emotsioone, avaldas mulle nii sügavat mõju, et mõtlen sellest tänaseni ikka kui kohatud isiksusest, mitte kui vaadeldud maastikust.

      Edasi tuli Pärsia piir – seni ületatute seas hoolikaimalt valvatud – ja meil Roziga oli tõesti hoog sees, me sõitsime päevast päeva eresinise taeva all metsikus mäestikus, mille erakliku ilu kõrval kahvatus iga minu unistustes selle teekonnaga seostunud kujutlus. Eriti meenub mulle valguse ainulaadne puhtus, mis andis kõigile värvivarjunditele iseseisva elu ja rõhutas kirkalt iga joont, kumerust ja nurka. Siin sain esimest korda täiesti teadlikuks valgusest kui millestki tegelikust, mitte kui ainult asjade nägemisel enesestmõistetavast abivahendist.

      Tabrīzist Kaspia mere rannikuni muutub maa-ala äärmiselt metsikuks ja koos sellega muutuvad ka sealsed asukad. Ühel keskpäeval, kui istusin lõunat süües roobastee pervel järsus kurvis, all sügav org, sammus kurvist välja kolm meest, labidad õlal. Et umbes kahe miili kaugusel selja taga oli väike põldudega küla, paistis see pilt mulle üsna loomulik, aga kui tahtsin parajasti kolmikut viipega tervitada, kahmasid kaks meest Rozi, kelle olin mõni jard eemal kalju najale toetanud, ja tegid temaga mööda teed minekut, kuna kolmas marssis minu poole, labidas ähvardavalt üles tõstetud. Ma tulistasin üle ta pea ning taandusin teeserval kähku, valmis uuesti tulistama, ent isehakanud bandiitidel lõppes julgus ja nad punusid nagu jänesed, hüljates õnnekombel Rozi.

      Sestsaadik on paljud vilunud rändurid mulle rääkinud, et säärastes piirkondades on targem käia ilma relvata, sest püstol võib kaela tuua rohkem pahandusi kui neid ära hoida. Ehtsaid relvastatud bandiite trehvates oleks see muidugi tõsi – ja ometi on ka 25-kaliibriline teinekord väärt riist.

      Minu järgmine äpardus oli küll niisugune, et püstolit ei söandanud ma lagedale tuua. Ühel külmal päeval (olime nüüd tõusnud üsna kõrgele) tegin Ardabīlist läbi sõites pausi, et söögimajas sooja einet võtta. Meelitasime Roziga ligi tavalise uudishimutsejate summa ning varsti astus minu juurde keegi noor nooblis tressidega mundris politseiametnik, kes teatas, et Venemaa läheduse tõttu on see piiritsoon ning ma pean tulema temaga politseikasarmusse mõningaid blankette täitma. Mu harjumuspärane usk politseisse ei olnud veel kõikuma löönud, seega sõin lõuna lõpuni ja läksin pahaaimamatult tema kannul savimajade vahele kujade labürinti. Viimaks pööras ta väikesele õuele, mille keskel oli kaev, juhatas mind uksest sisse, lukustas ukse ja pani võtme püksitaskusse. Alles siis taipasin, et oleme kahekesi ilmselt tühjas eramajas.

      Esialgu käitus mu vangistaja armastusväärse sõbralikkusega. Kuid avastanud peagi, et eurooplannad on loodetust vähem kerglased, kaotas ta enesevalitsuse ning leidis aset stseen, mis on kirjeldamiseks liiga inetu. Kuna mu vastasel oli varuks revolver, hoidsin püstoli taskus ja kasutasin nippe, mis sõrmejälgi ei jäta, et viia ta ajutisse valuseisundisse. Sel hingetõmbehetkel kahmasin ta põrandal vedelevad püksid, põgenesin eeskotta, leidsin võtme, keerasin ukse lukust lahti ning siis, kui mu ohver parajasti mu selja taha ilmus, tormasin kujasid pidi tagasi linna keskele.

      On vististi mõistetav, et kõigist piirkondadest, kust ma läbi rändasin, on Pärsia Aserbaidžaani provints ainuke, mida ma ei soovi üksinda taas külastada.

      Teherani jõudsime Roziga 20. märtsil, šiiitide uue, 1342. aasta eelõhtul, ja nowruz’i pidustused tõid mulle kaasa viiepäevase viivituse. Enne teekonna jätkamist oli tarvis hankida Afganistani viisa, käia tollis varukummi järel ning vahetada reisitšekk Afganistani rahaks – ükski neist asjaajamistest polnud võimalik seni, kuni kestis nowruz’i tähistamine.

      1

      Tabamatu

Скачать книгу