Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse - Dervla Murphy

Скачать книгу

seda konkreetset turisti pole praegu majutada kuhugi mujale kui küla võõrastemajja. Järgmine samm oli ühendust võtta kohaliku politseinikuga, kes reeglite eiramisele oma õnnistuse annaks. Formaalsused täidetud, juhatati mind üles avarasse tuppa, kus polnud muud mööblit peale väikese nurgas asetseva voodi.

      Kui alla tulin, et kõrtsitoas ahju ääres natuke leiba-juustu süüa, leidsin seal ootamas ühe noore neiu – temast sai minu tõeline sõber, kes pakkus lähematel päevadel mulle ülimalt mõnusat seltsi. Irena, kelle ema-isa olid kohalikud postiljonid, tudeeris Ljubljana ülikoolis psühholoogiat ning viibis praegu kodus jaanuarikuisel talvevaheajal. 31. jaanuaril pidi ta Ljubljanasse tagasi sõitma ja soovitas mul seni Hřusevjes oodata, kuna säärase tuisu järel on tasandikele viiv tee läbimatu. Ta lisas, et sokutab mind ülikooli ühiselamus salaja oma tuppa, mille viiest voodist on üks vaba, ja säästab mind niimoodi turistihotelli kuludest.

      Järgmised kaks päeva hoolitses perenaine mu eest niisuguse emaliku hoolega, et ma süvenesin kirjatöösse rahulolevalt, nagu viibiksin kodus. Tõesti, terve sealne kogukond võttis mu rõõmuga vastu. Mehed jutustasid mu saabumisest oma naisperele, nood põikasid ekstra sellepärast võõrastemajja, et mul kätt suruda, mulle õlale patsutada, mind Sloveeniasse saabumise puhul tervitada ning ka endale määramata ajaks külla kutsuda.

      31. kuupäeval lahkusime Roziga Ljubljanasse veokis, mille kummidel olid lumeketid. See sõit tekitas mulle ühe retke kõige hullema meelehärmi: tee lookles kolmekümne miili ulatuses alla majesteetlike mägede, orgude ja männimetsade vahel, mis sätendasid päikese käes justkui teemanditolmuga kaetult, aga mind veeti kuulsusetult veoautos. Siiski ei võinud kurta, nagu polnuks mul mahti ümbrust imetleda, sest reetliku jää tõttu kulus meil neljakümne viie miili läbimiseks kolm tundi.

      Vanast kloostrist ümber ehitatud ülikooli ühiselamu oli sedavõrd lahmakas hoone, et salaja Irena tuppa lipsata polnud põrmugi raske. Mina uskusin, et juhtkond, kes mind südamlikult tervitas, kui Irenat otsima tulin, oli toimuvaga hästi kursis ega pannud seda üldse pahaks, kuid mu toakaaslased tundsid vandenõust silmanähtavat lõbu ning seepärast teesklesin koos nendega nii palju, nagu minu väärikam iga lubas.

      Järgmisel hommikul jätsime Roziga Irena ja tema seltsilised Ljubljanasse, varustatuna nende soovituskirjadega sloveenidele, kelle kodudest meie marsruut pidi mööda viima. Ent umbes kahekümnemiilise rattasõidu järel olime taas sunnitud veoautolt Zagrebisse küüti paluma.

      Veetnud neli päeva Zagrebis, järgnes Belgradisse jõudmiseks luupainajalik teekond veokis üle 250-miilise külmunud tasandiku, mis laius lakkamatult valge ja anonüümsena Zagrebist kuni pealinnani. Teel oldud kolmekümne üheksa tunni vältel ei näinud me kordagi teist autot – minu õnneks vedas see veok mingit äärmiselt olulist saladuslikku sõjaväelasti – ning kogu liikluse moodustasid ajuti külade vahel sõitvad ponirakendid. Mootor ütles kolmel korral üles ja üks kord, keset ööd, kulus remondile nii kaua aega, et kui olime jälle reisivalmis, oli meie ette moodustunud läbitungimatu lumevaal. Kuid hiljem nõustusin kahe sohvriga, et see oli tänuväärt, sest kui olime end ettenägelikult kaasavõetud labidatega vabaks kaevanud, oli meil peaaegu soe.

      Mootoririkked välja arvatud, ei teinud me peatusi, mistõttu meie keskmine kiirus üle kivikõva lumekonara oli umbes kaheksakümmend miili tunnis. Neid kaht serblast meenutan ma erilise kiindumusega, nii kurnavad olid meie ühised katsumused ja nii vapper see lustlik meel, millega nad katsumusi trotsisid.

      Nüüdseks tundus, et olen „ränduri” rolli minetanud ja pelgalt muserdatud ilmapõgenikuks muutunud, ning Zagrebist ja Belgradist on mul säilinud üksnes segased, unenäolised muljed.

      Minu kolmanda Belgradi-päeva hommikul läks ilm siiski soojemaks, see trööstis keha ning rahustas ka närve. Ma ei unusta iial, millise juubeldusega seisin paljapäi oma võõrustaja eesõues, imetledes sinitaevas triivivaid hajusaid piimjaid pilvi; alles sel hetkel taipasin, millises iseäralikus pinges oli möödunud nädalate karmus mind hoidnud. Aga sulailmaski peitusid ohud. Tol päeval prantsatasid katuseäärtest kõnniteedele jämedad, kuue jala pikkused jääpurikad, tappes Belgradis vähemalt kaks jalakäijat; ja tänavatel voolasid ohjeldamatud ojad, kuna neid palistavad kümne jala kõrgused määrdunud lumevallid tasapisi kahanesid.

      Järgmisel hommikul alustasin kärsitu optimismiga rattasõitu Niši suunas; kuid öösel oli uuesti külmetanud, ja ehkki külm polnud enam talumatu, tuli mul kiilasjääle taas alla vanduda.

      Enne keskpäeva oli keegi montenegrolasest sohver meid Roziga Belgradist kümme miili väljas peale võtnud, kuid videvikus üritasime endiselt mitmesuguseid teid pidi Niši pääseda. Ahastades otsustas mu kaaslane viimaks proovida ümbersõitu mööda kolmandajärgulist mägiteed, mis oli talle täiesti tundmatu. Sedamööda, kuidas sügavatesse orgudesse laskuv pimedus levis ülespoole ja kattis metsased mäed, kerkisime meie aegamisi vonkleval roobasteel, mille konarusi tegi saabunud sula ainult ohtlikumaks. Minu kaaslane oli öö otsa roolis olnud, sest tema paarimees oli Zagrebis haigestunud, mistõttu mul oli temast kangesti kahju, ja meie äparduse kannangi ma tema ülima väsimuse arvele.

      Enne kui juhtunut taipasin, oli veok ühes kurvis teelt kõrvale libisenud ja toetus väikese nurga all vastu tugevat ja väga õnneliku asupaigaga puud, mis tõenäoliselt päästis meid kuristikku kukkumise surmast.

      Tuvastanud, et olime mõlemad saanud ainult kriimustusi, otsisime lagedale kaardi, mille järgi asus vasakut kätt läbi metsa kahe miili kaugusel küla. Veel mõne auto ilmumine paistis vähe usutav ning mu kaaslane oli selgelt liiga väsinud ja avariist vapustatud, et ise jalgsi minna, seega pakkusin välja, et kirjutagu ta olukorda selgitav kiri, mille mina viin küla politseinikule.

      Kell oli õhtul veidi kuus läbi, kui ma Rozi veokisse jätsin ja asusin kõmpima puudevahelisel ja mulle teretulnud vankriteel, kus hagu korjanud saanid olid lume kinni vajutanud. Umbes veerand tundi hiljem kargas mulle hoiatuseta kallale raske mütakas.

      Ma komistasin, pillasin käes olnud taskulambi maha, sain seejärel tasakaalu tagasi ja avastasin, et üks loom tolkneb hammastega mu tuulepluusi vasakus õlas, teine pureb parema pahkluu kohalt mu pükse ning kolmas seisab pealt vaadates kaks jardi eemal, ainult silmad tähevalgel hiilgamas.

      Saatuse irooniana olin ikka arvanud, et huntide roaks langemises on midagi natuke naljakat. See oli tundunud säärase asjana, mida tegelikkuses ei juhtu… Nii et nüüd, tolkneva raskuse kiuste püsti püsides, kinnast käest tõmmates, taskust 25-kaliibrilist sikutades, kaitseriivi vabastades ja esimesele loomale kuuli pähe kihutades haaras mind kentsakas veendumus, et mitte miski sellest pole tõeline, samas kui kogu mu tegutsemist juhtis ehtne kabuhirm.

      Lasu kõlades ja esimese looma maha sadades loobus teine mu pahkluust ja tahtis juba minema putkata, kui tedagi tulistasin. Karja kolmas liige (kui kolme karjaks nimetada) oli senikaua targu kadunud. Taskulambi uuesti pihku krabanud, leidsin, et üks kuul oli teisele loomale ribidesse tunginud – fantastiline huupitabamus. Mõlemad loomad (mõned eksperdid usuvad, et need võisid olla metsikud koerad) olid isased, vaevu keskmise iiri lambakoera mõõtu ja koledasti kõhnad.

      Šokk algas siis, kui olin sündmuspaigast lahkunud. Unustades, et mind lahutab külast veel poolteist miili, olin püstoli pealegi priiskavalt ja üsna tarbetult tühjendanud, mistõttu iga tõeline või kujuteldav heli pani mind kartlikult värisema. Kärmesti kõndides arutlesin haiglase võlutusega, millist osa oli minu pääsemises etendanud vedamine, ja mida kauem ma sellele mõtlesin, seda rohkem pabinasse läksin, kuni lõpuks sundis veendumus, et olen ära eksinud, mind kompassi välja võtma ja kontrollima, kas liigun endiselt küla poole.

      Kui sinna jõudsin, sõid politseinik ja tema naine parajasti õhtuks külma küüslauguvorsti ja marineeritud kurki. Kuni politseinik saaniga veoki juurde sõitis, pesi tema naine peahaava, mille olin avariis saanud, ja jootis mind kuuma rummiga. Tol ööl magasin nagu lapsuke, hundid hakkasid mind unenägudes kummitama alles nädal hiljem…

      Hommik oli pilves ja hulga pehmem, nõnda alustasin taaskohtumisel Roziga kell kaheksa jalgsimatka madalamal asuvale peateele, mis võis olla rattasõiduks piisavalt lahti sulanud.

      Sel päeval oli õhk kuidagi veider. Oli küllalt soe, et Rozi ülesmäge lükates tuulepluusi mitte kinni nööpida,

Скачать книгу