LITMIR.BIZ

Скачать книгу

– Shan Nationalities League for Democracy, Šani Rahvuslik Demokraatialiiga

      SPDC – State Peace and Development Council, Riiklik Rahu- ja Arengunõukogu

      SSA-S – Shan State Army South, Lõuna-Šani Riiklik Armee

      UMNO – United Malays National Organization, Ühendatud Malaide Rahvuslik Organisatsioon

      UNTAC – United Nations Transitional Authority in Cambodia, ÜRO üleminekuvalitsus Kambodžas

      UNTAET – United Nations Transitional Administration in East Timor, ÜRO üleminekuvalitsus Ida-Timoris

      USDP – Union Solidarity and Development Party, Liidu Solidaarsuse ja Arengu Partei

      UST – University of Santo Tomas, Santo Tomási Ülikool

      UWSA – United Wa State Army, Ühendatud Vaade Riiklik Armee

      VOA – Voice of America, Ameerika Hääl

      VOC – Vereenigde Oost-Indische Compagnie, Madalmaade Ida-India Kompanii

      WP – Workers’ Party, Töölispartei

      I Kagu-Aasia: mis, kes, kus, milline ja millal?

      Kuvandid, müüdid, tegelikkus

      Erkoranžides või tumepunastes mungarüüdes paljakspöetud peaga poisikesed või klassikaliselt kortsus näoga tähtsad mungad vaatavad vastu nii kümnetest turismibrošüüridest kui ka sadadelt reisipiltidelt, taustaks templid või tänavad, tegevuseks varahommikune almusering või miks mitte kohalikus internetikohvikus surfamine. Klassikalist lihvi taolisele theravaada-budistlikule stseenile annaks muidugi just päikesekiirtes sillerdav kuldsete katustega ja rikkalike kaunistustega templikompleks. Ent ka palmidega palistatud silmipimestavalt valge liivarannata ja rohelisest asuursiniseni värve vahetava sooja troopilise mereta poleks paljude jaoks Kagu-Aasiat. Tüüpiliseks kuvandiks on ka ereroheline põld noorte riisitaimedega – olgu mäenõlvadele rajatud terrassidel või silmapiirini ulatuvatel tasandikel, lisaväärtust juurde andmas vesipühvliga põldu kündev inimene. Troopiline või ekvatoriaalne kliimavööde pakub teisigi hingematvaid pilte lopsakast loodusest, mis eriti intensiivselt rohetab ja õitseb pärast ägedaid mussoonvihmavalinguid. Looduse rikkalikud annid nagu kuldkollased ananassid ja mangod, punased banaanid, rohelised guajaavid või ogalised peasuurused durianid sütitavad lisaks ilumeelele ka vaataja maitsemeele.

      Mille põhjal kujundab Eesti inimene oma nägemuse Kagu-Aasia maade kultuurist, elutingimustest, inimestest? Kõige tüüpilisemad Kagu-Aasia kuvandite loojad on turismireklaamid, reisiraamatud, juhuslikud uudised või dokumentaalfilmid, interneti otsingumootorite pakutav, sõprade-tuttavate – või võõraste – reisimuljed, fotod ja blogid. Taolisest materjalist kumavad läbi korduvad stereotüüpsed motiivid, mis omakorda loovad teatud ettekujutusi piirkonnast või selle üksikutest maadest. Mitte ainult lääne turismibürood, meedia ja organisatsioonid, vaid ka Kagu-Aasia riikide valitsused oma institutsioonidega ning agarad kohalikud väikeettevõtjad tegelevad edukalt teatud enesekuvandite edendamisega.

      Kagu-Aasia ühiskondadest kirjutanud ajaloolane Maurizio Peleggi ja antropoloog Nils Mulder on mõlemad märkinud, et turismi ja lennupiletite kättesaadavusega rahvahulkadele on kaunid ja eksootilisena kujutatavad Kagu-Aasia füüsilised ja kultuurilised maastikud vormitud kergesti äratuntavateks ajatuteks klišeedeks, mis võimaldavad kiiresti ja mõjuvalt pakkuda vastavaid müügiartikleid. Ka ennist maalitud pildid kuuluvad taoliste ettesöödetud kuvandite hulka – kõiki kirjeldatud stseene võib Kagu-Aasiast kergesti leida, nagu tõestavad tuhanded fotod ja kirjeldused. Budistlikke templeid ja stuupasid leidub Kagu-Aasia mandriosas sõna otseses mõttes peaaegu igal sammul. Varieeruvad need tänaste või hiljutiste kuningapaleede kompleksides uhkeldavate kullast ja karrast meistriteoste, ajaloo hõngu pakkuvate rohtu kasvanud, ent väärikate mälestiste ning värskelt värvitud suuremate ja väiksemate pühapaikadega. Tegutsevates templites elavad mungad, kes ise elatist ei teeni – neile annavad toitu ja tarbeesemeid oma kogukonnad, ja üks vorm selleks on munkade varahommikused almuseringid. Nagu kõik teised tänased kagu-aasialased, suhtlevad ka mungad mobiilidega ja internetis. Kuid kui palju need pildid räägivad meile Kagu-Aasiast?

      Reaalsuseid on mitmeid. Reisijad elavad oma maailmas, proovides lühikese puhkuse jooksul aru saada võimalikult palju ühiskonna toimimisest, kirjutamata reeglitest, tavadest – vähemasti nii palju, mis aitaks neid reisil, puutudes kokku kohalikega poes, hotellis, tänavatel. Ühed proovivad võimalikult palju teada saada, lugedes selleks juurde, teised põgenevad lihtsalt Euroopa jaheda kliima käest ning neile piisab merest, palmidest ja rannaliivast. Kohalikud aga osalevad samas ühiskondlikus ruumis hoopis teistmoodi ja teisi reegleid järgides. Kas eespool kirjeldatud stereotüüpsed kuvandid teevad karuteene Kagu-Aasia ühiskondadele? Vaevalt küll. Eksootiliste, kaunite – kuigi klišeelike – kuvandite turustamine on kindlasti aidanud Taist teha maailma viimaste aastakümnete ühe edukaima turismimaa, kus turismitööstuselt oodati 2012. aastal umbes 21 miljardit eurot.

      Stereotüüpsed kuvandid on lihtsustatud uskumused, alluvad manipulatsioonile, võivad olla kestvad, ent on ka eksitavad. Vaatamata suurele hulgale kuvanditele munkadest, mis jätavad mulje, nagu oleks tegemist sügavalt budistliku piirkonnaga, pole budism tegelikult Kagu-Aasia levinuim religioon. Selleks on islam, mille järgijaid hinnatakse piirkonna rahvastiku hulgas 40 protsendile. Maailma suurima rahvastikuga islamiriik Indoneesia laiub merelises Kagu-Aasias. Alates Tai lõunaprovintsidest mööda Malaisia idarannikut lõuna poole liikudes võib reedeõhtusele ruuporitest kuulutatavale külamošee palvusele kogunemas näha valgete kurtade ja ümmarguste mütsikestega meeste merd. Ka kristlik kirik pole Kagu-Aasia maastikul võõras, seda on vaid selle arhitektuur ja ümbritsevad lopsakad palmid ja banaanipuud. Erinevates riikides on budismi riiklikule edendamisele relvadega vastu seisnud mitte ainult muslimid, vaid ka kristlased. Inimtühjad rannad eksisteerivad küll ka tänases Kagu-Aasias – kuigi neid ei leia sealt, kuhu turismibrošüürid ja reisiraamatud saadavad sadu tuhandeid inimesi! Inimtühjad on näiteks Tai kolme lõunapoolseima provintsi rannad, sest muslimid ei käi päevitamas ning turistid hoiavad kogu piirkonnast eemale vägivaldse relvastatud vastupanuliikumise tõttu. Ka riis kasvab põldudel, ent valdav osa pärineb Kesk-Tai silmapiirini ulatuvatelt üksluisetelt tasandikelt, mida haritakse masinatega. Lisaks troopilise looduse rohelusele poleks Kagu-Aasiat ka ilma suurlinnade kaootiliste rahva- ja liiklusummikuteta, liaanidena jooksvate elektrikaablite ja tuhandete toimekate inimesteta, kes on sipelgatena siblimas meie jaoks võõrkeelse neoonreklaamiga klaasist pilvelõhkujate vahel heitgaaside põhjustatud sudus.

      Ka meedia on oluline infoallikas kaugete maade kohta, serveerides aga uudiste näol kaadreid eelkõige just momendil toimuvast. Need valitud hetked ei anna aimu igapäevaelust, kui tegemist pole just dokumentaalfilmiga, vaid teavitavad millestki toimunust. Kagu-Aasias nagu ka Eestis toimub aga midagi kogu aeg, ent rahvusvaheliste agentuuride vahendusel jõuab sellest meieni vaid erakordne, ebatavaline või siis kurioosne. Igapäevane ei ületa ju uudisekünnist. Uudistes jääb väheks ka kaunist eksootikast, mida müüvad turismireklaamid ja tahtmatult edendavad paljud reisijad. Konkurentsitihedas uudistemaailmas peab kuvandite müümiseks leidma teisi mooduseid. Uudistes müüvad efektid, kontrastid tavapärasega, kahjuks ka kannatused ja õnnetused, mitte ilusad pildid. Uudislood peavad olema lühikesed, haaravad ja visuaalselt atraktiivsed või negatiivses mõttes šokeerivad, märgib iiri päritolu poliitgeograaf O’Tuathail (2000). Kagu-Aasia kindlasti ei paikne maailmas esireas sõdade, veriste terrorirünnakute, piiri poole jooksvate sõjapõgenike, põlevate majade, ohvriterohkete rongiõnnetuste, enesetaputerroristide ega levivate haiguste poolest. Vietnami sõda, mis kohapeal on tuntud hoopis Ameerika sõjana, meenub mõnele lugejale ehk vaid ähmaselt lapsepõlvest. Kambodža genotsiidist 1970. aastate teisel poolel ollakse ilmselt ka kuulnud, vähem aga Indoneesias 20. sajandil ümberasustatud miljonitest inimestest või Tai sõjaväe poolt korda saadetud vägivallast 1990. aastatel. Indohiina poolsaarel on pärast külma sõja lõppu valitsenud rahu ja areng, mille lühidalt võtab kokku ühe Tai poliitiku tuntud loosung „lahinguplatsilt turuplatsile”. Selle kõigega kaasnevaid laialdasi probleeme on aga lühivõi päevauudistes kajastada keeruline ja aeganõudev. Visuaalsete efektide poolest vaesed sündmused ja uudised, mille

Скачать книгу