LITMIR.BIZ

      Kaardid

      Kaart 1. Kagu-Aasia kaubandusteede ristumiskohas – peamised kaubateed 5.–10. sajandil

      Kaart 2. Kagu-Aasia mandriosa tasandikualad ja jõed

      Kaart 3. Olulised kohaliku või piirkondliku tähtsusega võimukeskused Kagu-Aasias enne 15. sajandit

      Kaart 4. Kagu-Aasia 18. sajandil

      Kaart 5. Kagu-Aasia 19. sajandi lõpus

      Kaart 6. Kagu-Aasia jaotus koloniaalvõimude poolt

      Kaart 7. Kagu-Aasia enne Teist maailmasõda

      Kaart 8. Kagu-Aasia peamised keelerühmad

      Kaart 9. Oluliste Kagu-Aasia kirjakeelte kujunemine th tähe näitel

      Kaart 10. Kujuteldav piirkond nimega Zomia (W. van Schendeli järgi, 2002)

      Kaart 11. Tai-kadai keelte ligilähedane levikuala Kagu-Aasias ja Lõuna-Hiinas

      Kaart 12. Malai maailm – mereline Kagu-Aasia

      Kaart 13. Tai administratiivne jaotus

      Kaart 14. Tai muslimi enamusega provintsid

      Kaart 15. Laos, Vietnam ja Kambodža

      Kaart 16. Mekongi vesikond ja Tônle Sabi järv

      Kaart 17. Vietnami rahvastiku tihedus

      Kaart 18. Myanmari administratiivne jaotus

      Kaart 19. Myanmari peamised rahvusrühmad

      Kaart 20. Birma administratiivne jaotus Briti koloniaalvõimu ajal

      Kaart 21. Indoneesia saared ja provintsid

      Kaart 22. Ida-Timor

      Kaart 23. Malai poolsaare administratiivne jaotus enne Malaia Föderatsiooni loomist

      Kaart 24. Malaisia administratiivne jaotus

      Kaart 25. Brunei

      Kaart 26. Singapur

      Kaart 27. Filipiinide administratiivne jaotus

      Kaart 28. Muslimi Mindanao autonoomse piirkonna provintsid ja plaanitav Bangsamoro eriterritoorium

      Eessõna

      Laias laastus mõõtmetelt Euroopaga võrreldavas Kagu-Aasias on viimase 800 aasta jooksul tõusnud ja langenud arvamatu hulk suuremaid ja väiksemaid võimukeskusi. Kaasaegne kirjandus nimetab neid dünastiateks, kuningriikideks, sultanaatideks, vürstiriikideks, kosmopoliitilisteks kaubanduslinnadeks või hoopiski impeeriumideks. Sadu kordi enam kui võimukeskusi on eksisteerinud erinevatele keeltele toetuvaid kogukondi, külasid ja piirkondi. Mida ütlevad meile aga täna näiteks nimetused nagu monid, šanid, batakid, bugid, ilokanod, tšaamid, tausuugid, minangkabaud, akhad? Need ja ülejäänud tuhanded tavalugejale tundmatud kogukonnad jaotuvad täna tuttavamate Vietnami, Laose, Kambodža, Myanmari (Birma), Tai, Malaisia, Filipiinide, Indoneesia, Singapuri, Brunei ja Ida-Timori vahel. On üksteist riiklikku kogukonda ja kümmekond keelt, ning nendega saab tänastes Kagu-Aasia riikides hakkama. Paremal juhul seostatakse tuhandeid taolisi tundmatuid nimetusi tänaste riikide vähemusrahvuste või – keeltega, halvemal juhul ei kuule me neist aga üldse.

      Kagu-Aasia riikide, rahvaste ja ühiskondade kujunemine aitab ilmekalt ja laiemalt mõista, kuivõrd juhuslikku või kunstlikku laadi on täna meie elu igapäevaselt korraldavad riigid. Kagu-Aasia näitab nüansirikkalt, kuidas iseenesestmõistetavalt võetavates riikides peaks pigem nägema sotsiaalpoliitilisi konstruktsioone, mis ajalooliste arengute osana toimivad just tänasel momendil. Samas paljude rahvuste või keelerühmade jaoks on tänased Kagu-Aasia riigid pigem territoriaalsed lõksud, nõudes igapäevast poliitilist ning sageli ka relvastatud võitlust oma kogukonna eluviisi, keele ja kultuuri säilitamise nimel. Et mõista tänaseid ühiskondi, tuleks eelkõige vaadata, kuidas need on sellisteks saanud. Selle mitmetahulise ülesande Kagu-Aasia riikide suhtes on endale võtnud käesolev raamat.

      Eesti keelde jõuab Kagu-Aasiast peamiselt ajakirjanduse, interneti ja turismitööstuse vahendusel aeg-ajalt mõni uudis, killuke või kirjeldus. Ingliskeelses kirjanduses paiskub vastu aga populaarsete ajalugude, reisikirjanduse, pikemate uudislugude ja analüüside virvarr, milles võib olla üsna keeruline orienteeruda. Erinevad akadeemilised distsipliinid nagu ajalugu, riigiteadused, antropoloogia, geograafia ja sotsioloogia mõtestavad üksikuid teemasid või piirkondi lahti erinevatest aspektidest lähtudes ning pakuvad piirkonna ajaloo kohta ka üsna erinevaid tõlgendusi. Ajalugu on ruumis nihkuvate keskuste ja keskmängijate lugu, on öelnud filipiinlannast politoloogia professor Miriam Coronal Ferrer, vihjates sellele, et lõviosa ajalookäsitlusi on sisult võimsate valitsejasugude ja võimukeskuste lood. Ent võim, mis nii konkreetsete sündmuste kui ka laiemate arengute käigus on nihkunud ühe kandja käest teisele, ühest paigast teise, pakub ajas tagasi vaatavale ajalookirjutajale mitmeid erinevaid juhtlõngu.

      Antud raamat käsitleb sündmusi, arenguid ja protsesse, mis juhtisid tuhandete tundmatute kogukondade jaotumist tänasteks Kagu-Aasia riikideks ja ühiskondadeks, vaadelduna läbi loodud rahvuslike ajalugude ja nendega võistlevate versioonide. Raamat lahkab Kagu-Aasia riikide ja ühiskondade mässulisi ja pöördelisi kujunemismomente ning loodud „rahvusi”, tänaste pealinnade ja provintside vahelisi suhteid, ning kirjeldab erinevates riikides tooniandvaid arenguid. Näiteks Myanmari kui loodusvarade poolest õnnistatud, ent täna Kagu-Aasias ühe vaeseima riigi staatus pole juhus ega ebasoodne olukord, vaid pikaajalise sõjaväelise režiimi tegevuse ja tegemata jätmise tagajärg. Nagu ka Vietnami kiire areng viimastel kümnenditel ja riigile omistatud tulevikupotentsiaal on üheparteilise valitsuse poolt vastu võetud jõuliste otsuste ja poliitika tulemus. Indoneesias asustas ühe mehe 30 aasta pikkune võim ümber miljoneid inimesi tänaseni ulatuvate tõsiste tagajärgedega. Singapur oleks võinud kulgeda väga erinevat rada mööda, muutudes jõukama Malaisia vaeseks ja marginaliseeritud ääremaaks. Filipiinid oma pikema haridusliku ja rahvusliku liikumise traditsiooniga ja demokraatliku riigimudeliga võinuks olla Kagu-Aasias üks majanduslikult-poliitiliselt juhtivaid riike, ent jäävad vaesemaks kui Tai. Tõepoolest, lisaks üldistele mudelitele on iga riigi ja ühiskonna kujunemine olnud ainulaadne.

      Loodetavasti aitab see kõik näha ning seega ka hinnata ja austada Kagu-Aasia ühiskondade tänaseid sisemise toimimise loogikaid ning vältida nende maade taandamist kas eksootilisteks, vaesteks, traditsioonilisteks, mustadeks, veidrateks või paeluvateks, sõltuvalt vaataja oma prilliklaaside värvist. Laiemalt peaks antud raamat aga näitama, kui palju tinglikumad on meile koolipingis õpetatud jäikade ja loomulike üksustena esitatud riigid või rahvusriigid ning panema uue pilguga vaatama ka meile omale tuttavamat maailma – sest riigi- ja rahvaloome riiklikud projektid toimuvad ju ka Euroopas, Skandinaavias, Eestis … Otse loomulikult on raamat mõeldud kõigile Kagu-Aasia huvilistele, kes soovivad piirkonna kohta teavet, ent kriitilisemat lähenemist, kui seda pakuvad üldine info ja populaarsed ajalood või vaid uudiseid müüa sooviv ajakirjandus. Kuigi mitte meelelahutuslik ega praktilist infot pakkuv, sobiks raamat kindlasti reisihuvilisele, kes piirkonda ja selle ajaloolisi paiku külastab ning sellega seoses tahab rohkem teada.

      Raamatu valmimisele on kaasa aidanud paljud inimesed ja minu isiklikud kokkupuuted mitmete Kagu-Aasia kogukondadega. Idee teostamisse panustasid oluliselt Eesti Humanitaarinstituudis alates 2007. aasta sügisest Kagu-Aasia riikide ja ühiskondade teemadel loetud kursusteks kogutud materjalid. Suurimaks poliitgeograafiks, kes lisaks mu maailmapildi avardamisele oli mulle ka isiklikuks eeskujuks süvitsi erinevate kohalike olukordadega tõtt vaatamises, on minu doktoritöö juhendaja Carl Grundy-Warr Singapuri Ülikoolist. Ta ei nõudnud, et ma istuksin Singapuris ülimugavas kliimaseadmega raamatukogus või kontoris arvuti taga, vaid soosis seda, et ma veetsin oma aja doktorandina Põhja-Tais ja Birma piiridel. Just need tänased territoriaalsed ja sümboolsed äärealad, eemal suurematest võimukeskustest – alati kaootilised ja kuumad, vihmaperioodil lisaks märjad ja mudased –, näitasid,

Скачать книгу