ТОП просматриваемых книг сайта:
Tähtis kevad. Jaan Aps
Читать онлайн.Название Tähtis kevad
Год выпуска 2012
isbn 9789985324448
Автор произведения Jaan Aps
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Jah, väga reaalne,” pomises Imre.
„Ei ole siis või? Kas sa ei tunne siis ühtegi õpetajat, kelle poole võiks pöörduda?”
Imre tõmbas hinge – tal oli võimalus asja edasi arutada ja tõenäoliselt Curlyga tülli minna, sest ta tundis, et ei ole võimeline partneri pealetükkivusele enam viisakalt vastama. Teine võimalus oli Curlyle silma pilgutada ja vihjata, et aeg oleks ehk liikuma hakata, tee peal möödaminnes kusagilt pudel veini haarata ja siis Curly poole siirduda. Seda Imre tegigi, ent teda jäi painama viimati kõlanud märkus õpetaja kohta, kelle poole võiks pöörduda, ja kerglasest uitmõttest koorus tasapisi välja konkreetne plaan.
Ja hiljem, kui Curly Imre püksilukku lahti tõmbas, ise samal ajal tugevasti tema kaela suudeldes, meenusid talle hoopis ühed teised käed… ja teine suu… ja natuke õrnem ning tunduvalt pehmem kallistus. Seksile need kujutlused muidugi kahjuks ei tulnud, seda mitte. Ent sellegipoolest oli üsna häiriv nautida kokkupuudet Curly üha higisemaks muutuva kehaga ja samal ajal pingsalt juurelda, kuidas pagana moodi ikkagi alustada tollele märksa õrnemale kallistajale mõeldud elektronkirja, mille ta planeeris järgmisel päeval linna odavaimast internetikohvikust teele saata. Alustamine tõotas tulla kuradi raske. Raske on ju alustada midagi, mille kohta oled vahepeal arvanud, et seda enam kunagi alustama ei pea. Aga nüüd tundus Imrele, et uuesti alustamine ehk polegi nii halb mõte. Ja et siin ei mängigi vist päris esmast rolli mure hotelliööde hankimise pärast.
Taimi Lehtlaan ehk kuidas võidelda äratuskella, konkurentsi, omaenda abikaasa ja muude õnnetustega
„Ma olen väga õnnelik, et meie koolis on selliseid kauaaegseid pedagooge nagu Taimi Lehtlaan, kes, kui nii võiks öelda, on juba kaua aega süstinud teadmistepagasit meie lõpetajatesse, ja ikka ühesuguse eduga. Just Teie-taolised kujundavad oma tõsise ja väärika suhtumisega meie kooli näo, meie kooli lõpetajate näo, meie Eesti tuleviku näo.”
„Mismoodi ma saan oma tööd teha, kui kogu kool on täis selliseid kuradi keskeakriisis, ei, kurat, eelpensionikriisis tädisid, nagu, noh, näiteks eesti keele õpetaja Lehtlaan! Kurat, te peaksite teda nägema, sellise suhtumisega töötajatega keskkoolist gümnaasiumi teha, no tule Haridusministeerium appi!”
Trrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr…Kops…trr…kops.
Issand, kui närvepuuriv hääl sellel oli! Mõelda vaid, küll oleks hea, kui keegi leiutaks äratuskellale samasuguse puldi, nagu on televiisoril! Siis ei peaks toda tirisevat peletist magamisest kangeks jäänud käega poolpimedas mööda öökappi taga ajama. Piisaks vaid ühest klõpsatusest. KLÕPS! ja asi olekski korras…
Äratuskell oli juba ülikoolipõlvest peale olnud õpetajanna Taimi Lehtlaane elu häirivaks, ent lahutamatuks osaks. Iga aastaga tundus talle üha rohkem, et ta elab tegelikult helinast helinani, ärkamisest ärkamiseni. Õhtul magama minnes kiikas ta viimase asjana enne tulede kustutamist ikka kella, ise kiirelt arvutades, mitme tunni pärast helin uue raske päeva sisse juhatab. Ja hommikul oli kohutav tirin alati esimene teade magusa uneaja lõppemisest, viies oma natuke koolikellalikult roostes kõlaga kohe mõtted eelseisvatele pingutavatele tundidele, eriti kui tol päeval pidi olema emakeel või kirjandus distsiplineerimatute kaheksandate klassidega. Kui väga oleks Taimi tahtnud veel korrakski suigatada, silmad kinni panna ja keha lihtsalt lõdvaks lasta, ilma kohustuseta kohe üles tõusta ja kööki abikaasale kohvi keetma minna!
Sõbrannade jutust tuli välja, et nendega olid asjalood tihtilugu vastupidised – nad ärkasid hommikuti juba kella viiekuue paiku ja tundsid ennast kohe erksalt, asudes vastavalt iseloomule ja eluviisile kas raadiot kuulama, näputööd tegema, ristsõnu lahendama või koguni eelseisvaks päevaks süüa tegema. Seetõttu keerati äratuskella harva üles, seda tehti ainult juhtudel, kui hommikul midagi erakordselt tähtsat ees seisis. Ega siis varajases bioloogilises kellas raudkindel ei saanud ka olla. Ikkagi pidi ettevaatusabinõud tarvitusele võtma, isegi kui neid tegelikult kunagi vaja ei läinud.
Igatahes tundis Taimi kadedust ja oleks andnud ära kas või oma uue külmiku (kahekordse sügavkülmaga, kuhu sai talveks suhkurdatud maasikaid ja suvila lähedalt hõredast männimetsast korjatud mustikaid varuks panna), et pääseda igahommikusest kõrvulukustavast helinast.
„Taimi, sa oled öökullitüüpi! Mida ma kõik teeksin selle nimel, et sinu nahas olla! Mõelda vaid, kui palju saaksin pikkadel õhtutundidel üleval istuda, televiisorit vaadata ja lugeda. Nii palju asju jõuaksin rohkem ära teha!” oli tavatsenud rääkida Anneli, Taimi sõbranna, kes oli, tõsi küll, juba tükk aega tagasi aktuaalsuse kaotanud.
Mõnikord võis Taimi külla tulnud sõbrannadega lausa hiliste õhtutundideni juttu vesta, samuti jäi tal õpilaste tööde parandamine sageli hilja peale. Neil kordadel, kui ta elukaaslase Taaviga ühel ajal voodisse heitis, vähkres ta pärast mehe magamajäämist ikkagi veel mitu tundi teki all, enne kui uinuda suutis. Selles suhtes oligi Taavi väga erinev, too jaksas haigutustega vaheldumisi vaevu „Aktuaalse kaamera” lõpuni vaadata ning heitis siis üldiselt kohe magama. Ainult nädalavahetustel suutis mees endas rohkem energiat leida ja Taimiga ka õhtutundidel pärast kella üheksat rohkem aega veeta, kas siis temaga elutoas vesteldes või ka voodis teineteisega tegeledes.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.