ТОП просматриваемых книг сайта:
Džungliseaduste vangid. Kati Murutar
Читать онлайн.Название Džungliseaduste vangid
Год выпуска 2011
isbn 9789949491001
Автор произведения Kati Murutar
Жанр Зарубежные любовные романы
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Nii palju viina mu vats vastu ei võta, et jõuaks end omaks juua selle osaga kohalikest, kes raamatuid ei loe. Selles mõttes oli Smuulil ja Lutsul ja üldse meeskirjanikel lihtsam, et nende isased ihud pidasid vennastumistele vihasemalt vastu.
Iseasi, kui olulised üldse on need soru-semusused, mis pissitakse ja põletatakse endast pikapeale välja niikuinii. Olulised on hoopis need sõprused, mida väetab koostöö, arenemine kõrvuti toimides ja ühised seiklused. Siis ei tähenda, kui vahepeal pole kuid või aastaid kohtunud – trehvates on nii lihtne nii paljudest asjadest vestelda, ammuse tuttava ajas teisenenud isikust uusi pooltoone ja alavarjundeid püüda…
Nojah, ja paar õhtut tagasi Kuursaalis Karl Madise kontserdil nostalgiliste meloodiate saatel tantsimas käies kohtasin ma Emilit. Kui miski on metsikult meelel, siis on kõik kohad temast tiined. Nii, nagu alles nüüd mõistsin majakaaluse majadepusa Salamandriaks nimetamise prohvetlikkust, nii ei saanudki ma ju keskit muud trehvata kui showmani, kes mitu aastat Salamandrias džunglivange rutitamas on käinud.
«Džunglis on absoluutselt kõik eluks vajalik olemas,» selgitas Emil, milliste lehtede vahele koguneb vesi ja kuidas kookospähkli imehõlpsasti pooleks saab. «Sinu häda on ainult selles, et minu teada ei sõida teie sellele troopikasaarele, kus meie olime. Seal on nüüd turistide rajad, kus käivad puhkamas ja mängimas sakslased ja hollandlased. Minu teada viiakse teid sügavale sisemaale päris padrikusse ja sellest ei tea mina midagi. Ei saa teada kah, sest teid tuleb kargutama aktöör Timmu.»
Kõigepealt tuli aga hoopis eetriešeloni Torbik võttegrupp kuulsa isa poja ehk lihtsalt väikese Fanki kuulsusrikkal juhtimisel. Tuli mööda ikka veel üles songitud Tallinn–Pärnu maanteed, nii et sain neid kõva pool tundi Ares oodata – Harald pani mu seal enne Watergate’i regatile sõitmist maha, sest pärast televõtteid pidin tema auto Pärnu jahisadamast Mereveerde viima, et see linna ripakile ei jääks. Televõtted kujutasid endast visiitkaardi koostamist, mis tehti igast džunglivangist põhisaadete-eelseks tutvustuseks. Et igast Salamandriasse sõitjast pidid rääkima ka tema lähedased, oli jahisadamasse auto järele minek võimalus ühtlasi ka Haraldil ja Georgil sabast kinni saada. Ja autode jätmine sadamasse ootele pole pärast seda väga bro, kui me läksime metallimees Marceli ja tema naisega kolm aastat tagasi tolle suve viimset jahisõitu tegema ja samal ajal löödi mu auto aken päise päeva ajal videokaamerate pilgu all katki. Rahakott, telefon ja kalendermärkmik olid mul õnneks «Calvadose» pardal kaasas. Autosalongist peene klaasipuru keskelt pandi tuuri nahast portfell, milles olid kõik mu dokumendid. Pass ja juhiload, autopaberid ja kirjanike liidu liikmepilet, relvaluba ja ajakirjanikeliidu pilet. Kõigi nende taastamine võttis kaks nädalat ja koos autoakna vahetusega ligi viis tuhhi ning klaasipudi leidus istmete vahel veel siiski, kui kolm aastat hiljem praeguse masina ostsin ja tolle õnnetu müüki viisin. Õnnetu oli ta ka ses mõttes, et kui ühel õhtul Liliaga linna stomatoloogilisse esmaabisse sõitsime, jooksis talle üks sõge metsasokk külje pealt sisse. Kits pani nina eest läbi, sirgus sarvedega sokk aga mõlkis ära mõlemad vasakpoolsed uksed ja esitiiva ning tegi kapoti sisse sarveaugud. Vaatamata vägevale tümakale ei jäänud ta maanteele maha, vaid silkas edasi. Võimalik, et lõppes sisemiste vigastuste kätte võsas ikkagi ära, ja kasu ei kedagist. Justkui ma oleksin olnud see mees, kes sirulijäänud kitsel kõri maha võtab, vere kraavi laseb ja lihakeha autosse tõstab. Aitähhh…
«Aitäh, et inimeseks pidasid!» ütles mulle mõne päeva eest sealsamas Are teelõigul üks väheldane mehike, kelle töö oli üherealiseks näritud magistraali sõidusuundade kordamööda sulgemine. Optimist ütleks muidugi, et see oli avamine. Aga kesse ikka nii väga optimist on, kui tavaliselt poolteisetunnisel kaugusel asuvasse pealinna pääseb lõputute kiirusepiirangute ja lausa seismiste taktis kõva kolme ja poole tunniga.
Olin selle osa lastest, kes parasjagu isaga ei purjetanud, autosse pakkinud ja Tallinna nakkushaiglasse Salamandria vastu vaktsineerima sõitnud. Ehkki arstidest sõbrad kinnitasid julgustavalt, et seal on kogu mikrofloora ja mikroobistik otsast otsani nii teisem, et kõige vastu pole ilmaski võimalik immuniseeruda.
Teetöömasinate võitlusväljaks muutunud songermaa’n’teel on laias laastus kaks võimalust. Kössitada ja kiruda, pärast käekoti ja uksesahtlite ära koristamist veel kössitada ja kiruda, kella põrnitseda ning kössitada ja kiruda. Või siis aken alla lasta ja neoonvestis mehikesega, kes pulga otsa kinnitatud teetõkkemärgiga liiklusjuga juhib, juttu teha.
«Veerand tundi läheb veel, mitte rohkem,» lubas papi, kui oli raadiosaatjatsi soolesulguse teisest otsast uudiseid küsinud.
«Inimesed on kurjad?» pakkusin lohutavalt.
«Eestlased saavad aru, et teed on vaja talveks korda teha. Meie rahval on nii palju mõistust, et ebamugavused elatakse arukalt üle. Millaski muul aal kui suvel noid töid ju teha ei saagi,» seletas sell. «A vot lätlaste jaoks on see siin mingi kuradi igaunialaste sigadus. Neil pole sooja ega külma, kas tee on tulevikus kabedalt euro või mis. Kohe on vaja!»
«Lapsik ju.»
«Eluohtlik,» kurtis parkunud näolapiga tööinimene. «Mõnel päeval võin kakskolm korda surma saada, kui lätid minust üle püüavad sõita. Ja siis veel need vene uusrikkad! Lastega pered ootavad vaikselt ja rahulikult – a neil on kõige kiirem. Pühivad kolonnist mööda, nii et kiviklibu lendab. Kes jääb muidu laevast või lennukist maha, kellel on ämm suremas, kellel hakkab naine sünnitama. Usume, usume!»
«Jube üksluiseks läheb sul siin, ma kujutlen.»
«Õigesti kujutled. Hirmsasti teeb head meelt, kui mind autoakendest asjadega visatakse…»
«Mida asja…»
«Noh – kommiasja ja õunu ja limpsi ja… Taksojuhid on eriti helde käega. Neilt lendab võileibu kah.»
«Ja õlut?»
«Äh, seda ei või. Kurjad kituvad ära. Üks mu kolleeg libistas vaikselt purgikesest, aga keegi kõrbe kirjatundja helistas võmmi ja ütles, et purjus teetööline segab liiklust!»
«Kui palju sa selle kommi-kivi-sõimurahe ja vaheldumisi kõrbemise-ligunemise eest palka ka saad?»
«Kuradi hästi saan – tööpäevad on oma 14-tunnised, nii et üle kümne tonni rebin ära. Ülemus toob kodust tööle kah.»
«Kauaks sulle seda kullaauku lubatakse?» küsin ka selle tagamõttega, millal maantee jälle sõidetaabel on.
«Oktoobriks on jokk. Kust uue otsa saan, ei tea. Ah, mis? Punane Toyota? Tore on!» suhtles vanamees sekka ka raadiosaatjaga. «Kule, see punane seal on tollepoolse rivi viimane. Pane nüüd minema! Aitäh, et inimeseks pidasid…»
Talende uut kodu Rabamaal pidasin vahvamaks kui ühtki tema varasema pesapunumise katsetust. Ja ma olen neid aastate jooksul loendamatuid näinud. Kõige viimasemasse jõudmiseks pidin – juba väikese Fanki ja tema meeskonna autos istudes – vaid kaks korda telefonitsi teed küsima, sest see asus eelmisest üksnes poole kilomeetri kaugusel.
Eelmine oli majake, mis kuulus Rabamaa rahvuspargi ühe ettevõtja valdustesse ja kuhu Talende oli oma noore mehe ja nelja lapsega kolinud pärast seda, kui oli mõnda aega elanud rahvuspargi rantšos, kus ta ühtlasi töötas ja pidutsejaid teenindas. Ühel päeval helistas mulle väga õnnetu Talende, kes kurtis, et peremees paneb pahaks, et rantšot samastatakse temaga ja peetakse tema omaks, ja viskab ta välja. Mis oli parajalt hull lugu, sest valgepatsilisel Talendel on lisaks enam kui kümnele hobusele hulk lambaid, sigu, minikitsesid, hanesid – kokku kõvasti üle saja hinge toita ja majutada.
Enne Rabamaal platseerumist pesitses emand Talende oma vanematekodus Potsepal – üsna sealsamas, kust Normani motika üles leidsin ja mede Pilvi poe taha tagasi kuutisin. Teadagi, kuidas tundub täisealisena keset lapsepõlve kössitamine. Ent sinna tagasi sattus hobunaine pärast abielulahutust – pöörasepoolse eksiga pidasid nad motelli ja sinna ratsutama sattudes ma Talendega tuttavaks