LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Mu keha värises külmast ja hirmust, ning ma mõtlesin vahetpidamata väikesele koerale, kes ehmudes samamoodi värises, kolmnurksed kõrvad närviliselt tõmblemas. Keskööl hiilis kasuema trepist alla ja heitis mulle köögiaknast teki, aga ei avanud enne hommikut ust.

      Elizabethi trepiastmetel istudes sõin taskusse peidetud pastat ja tomateid ning mõtlesin järele, kas minna lusikat otsima. Kui ma oleksin selle leidnud ja Elizabethile andnud, võis ta sellest hoolimata sundida mind õues magama. Käskude täitmine polnud kunagi garantii, et saan, mida lubatud. Aga trepist alla tulles olin vilksamisi näinud oma tuba ja see oli tundunud mugavamana kui pinde täis puutrepp. Otsustasin proovida.

      Sammusin aeglaselt mööda looklevat aiateed paigani, kuhu olin visanud lusika. Mandlipuu all kükitades kobasin maapinda; kui ma käe tihedasse põõsasse surusin, torkisid okkad mu sõrmi. Lükkasin kõrged varred üksteisest kaugemale ja kitkusin põõsa õitelt kroonlehti. Rebisin lehti ja murdsin oksi. Lusikat ei näinud ma sellegipoolest.

      „Elizabeth!” hõikasin pettunult. Majas valitses vaikus.

      Pimedus muutus läbitungimatuks ja süngeks. Viinapuuaed näis sirutuvat kõikjale, tundudes möödapääsmatu merena, ning järsku valdas mind õudus. Sirutasin mõlemad käed tiheda põõsa tüve poole, tundsin, kuidas okkad mu pehmeid peopesi torgivad, ning sikutasin kogu jõust. Taim tuli maa seest välja. Jätkasin tegevust ja tõmbasin välja kõik, millest suutsin kinni haarata, lõpetades alles siis, kui maapind oli paljas. Pahupidi pööratud mulla sees lebas üksildane lusikas ja peegeldas kuuvalgust.

      Verised käed pükste külge puhtaks pühkinud, haarasin lusika ja jooksin maja poole, komistasin ja kukkusin, aga ajasin end kohe püsti ega lasknud auhinda kordagi peost. Tormasin pikkade hüpetega trepist üles ja kloppisin raske metallist lusikaga meeleheitlikult vastu ust. Lukuaugus keerati võtit ja Elizabeth seisis minu ees.

      Paar sekundit silmitsesime teineteist vaikides – kaks paari pärani silmi, mis kordagi ei pilkunud –, seejärel viskasin lusika toa poole nii kõvasti, kui ma oma kõhna käsivarrega suutsin. Sihtisin otse köögivalamu kohal olevat akent. Lusikas lendas Elizabethi kõrvast mööda vaid paari sentimeetri kauguselt, võttis kõrge kaare lae suunas ja põrkus enne portselanvalamusse maandumist aknalt tagasi. Väike sinine pudel vaarus mõnda aega aknalaual, kukkus maha ja purunes kildudeks.

      „Võta oma lusikas,” ütlesin.

      End vaevu kontrollides tõmbas Elizabeth sügavalt hinge ja sööstis äkitselt minu poole. Ta sõrmed kaevusid mu rinnakorvi alla ja ta tassis mu valamu juurde ning oleks peaaegu üle ääre kukutanud. Mu puusaluud olid vastu kahhelkividest töötasapinda surutud ja nägu klaasikildudele nii lähedal, et viivuks muutus kogu maailm mu silme ees siniseks.

      „See pudel,” alustas Elizabeth mu nägu veelgi madalamale klaasitükkide juurde surudes, „kuulus mu emale.” Ta hoidis mind kinni vaikides, aga ma tajusin ta sõrmeotstes vibreerivat viha, mis ähvardas mu otse klaasikildude keskele paisata.

      Tõmmanud mu järsu liigutusega valamu äärelt tagasi, pani ta mu maha, aga lasi vabaks enne, kui mu jalad põrandat puudutasid. Kukkusin tahapoole. Ta seisis otse minu kohal ja ma ootasin, et ta käsi maanduks mu näol. Ühestainsast kõrvakiilust oleks piisanud. Meredith oleks jõudnud kohale enne löögijälje kadumist ja viimane eksperiment olekski lõppenud. Mind oleks kuulutatud lapsendamiseks sobimatuks ja Meredith oleks loobunud mulle kasuvanemate otsimisest; olin selleks valmis – rohkem kui valmis.

      Aga Elizabeth lasi käel langeda ja ajas end sirgu. Ta astus sammu tagasi.

      „Mu emale,” jätkas ta, „poleks sa meeldinud.” Ta togis mind varbaga senikaua, kuni ma end püsti ajasin. „Nüüd kao ülakorrusele ja mine magama.”

      Tähendab, see polegi lõpp, mõtlesin pettunult. Mu keha täitus lausa käegakatsutava hirmuga, mis rõhus ja mähkis mu üleni endasse. See võiks lõppeda. Ma ei suutnud uskuda kas või õhkõrna võimalust, et võiksin Elizabethi juurde jääda kauemaks, ning soovisin seda lõpetada kohe, veel enne, kui olen veetnud ta majas kas või üheainsa öö. Astusin talle sammukese lähemale, lõug väljakutsuvalt püsti, ja lootsin, et mu lähedus viib ta endast välja.

      Aga olin õige hetke mööda lasknud. Elizabethi pilk oli suunatud üle mu pea ja ta hingetõmbed olid taas ühtlased.

      Pöörasin jalgu järel lohistades talle selja. Näpanud laualt singiviilu, ronisin trepist üles. Mu toa uks oli avatud. Nõjatusin korraks vastu uksepiita ja libistasin pilgu üle asjade, mis pidid ajutiselt minu omaks saama: tumedast puidust mööbel, ümmargune roosa kaltsuvaip ja pärlikarva toonitud klaasist kupliga laualamp. Kõik näis olevat uus: broderiipitsiga kaunistatud kohev vooderdatud voodikate ja sobivas toonis kardinad, kapp rõivastega, mis olid kenasti riidepuudele riputatud või kokkuvoldituna kapisahtlitesse laotud. Voodisse roninud, näkitsesin sinki, mis oli soolane ja maitses nendes kohtades nagu raud, kus ta oli mu veritsevate kätega kokku puutunud. Tegin suutäite vahel pausi ja kuulatasin, mis toimub.

      Mäletasin kolmekümmet kaht peret, kelle juures olin elanud, ja kõiki neid oli ühendanud müra: bussid, pidurikrigin, mööduvate kaubarongide lõgin. Maja sees tekitasid müra teleritest kostvad sõjakad hääled, mikrolaineahjude ja pudelisoojendajate piiksumine, uksekella helin, vandesõnad, kinni plõksatav snepperlukk. Peale selle olid veel teiste laste hääled: imikute karjumine, üksteisest eemale tiritud õdede-vendade nutt, liiga külma duši alt kostev ehmunud karjatus ja õudusunenägu nägeva toakaaslase nuuksumine. Aga Elizabethi kodu oli teistsugune. Majas valitses samasugune vaikus nagu hämarduvas viinamarjaistanduses. Avatud aknast oli kuulda vaid kõrgetoonilist suminat. See meenutas mulle elektritraatide undamist, aga ma kujutasin ette, et maakohas võis hääle allikas olla vaid looduslik nagu näiteks kosk või mesilaspere.

      Lõpuks kuulsin Elizabethi trepist üles tulemas. Ma tõmbasin teki üle pea ja ümber kõrvade, et ei kuuleks ta samme. Kui ta ettevaatlikult mu voodiservale istus, võpatasin ehmunult. Lükkasin teki kõrvadelt sentimeetrijagu kaugemale, aga ei paljastanud nägu.

      „Mu emale ei meeldinud ka mina,” sosistas Elizabeth. Ta hääletoon oli leebe, vabandav. Mul oli tahtmine teki alt välja pugeda; läbi udusulgede tungiv hääl oli täiesti erinev mind valamu kohal hoidnud naise häälest ja sekundi murdosa jooksul arvasin, et see ei kuulugi Elizabethile.

      „Vähemalt nii palju on meis ühist.” Seda lausudes puhkas ta käsi mu ristluukohas ja ma tõmbusin võpatades kaugemale, surudes keha voodiga külgneva seina vastu. Mu näo vastas oli singiviil. Elizabeth rääkis edasi, jutustades vanema õe Catherine’i sünnist ja sellele järgnenud seitsme aasta jooksul toimunud nurisünnitustest: ühtekokku neli last, kõik poisid.

      „Kui sündisin mina, palus ema arstidel mu ära viia. Ise ma seda ei mäleta, aga isa väitis, et mu õde – sel ajal vaid seitsmene – oli mind toitnud, vannitanud ja riidesse pannud senikaua, kuni sain piisavalt vanaks, et teha seda ise.” Elizabeth muudkui pajatas, kirjeldas ema depressiooni ja andunult ema eest hoolitsenud isa. Veel enne, kui Elizabeth rääkima õppis, sai ta selgeks, kuhu kikivarvul hiilides koridoris astuda, et vana puupõrand ei kriiksuks. Ta ema ei kannatanud müra, mis tahes liiki müra.

      Ma kuulasin, kuidas Elizabeth rääkis. Meeleliigutus ta hääles huvitas mind – keegi polnud minuga varem nii rääkinud, nagu oleksin ma võimeline teiste läbielatut mõistma. Neelasin singitüki alla. „See oli minu süü,” jätkas Elizabeth. „Mu ema haigus. Seda saladust ei püütudki minu eest varjata. Mu vanemad ei tahtnud teist tütart – arvati, et tüdrukutel puudub maitsmismeel, mida on tarvis küpse veini äratundmiseks. Aga ma tõestasin, et nad eksisid.”

      Elizabeth patsutas mu selga ja ma mõistsin, et lugu on lõppenud. Pistsin suhu viimase singitüki. „Kuidas see unejutuks sobis?” küsis ta. Ta hääl kõlas vaikses majas liiga valjult ja ma teadsin, et ta optimism on teeseldud.

      Pistnud nina teki alt välja, hingasin sügavalt sisse. „Üldse mitte,” vastasin.

      Elizabeth pahvatas järsult välja hingates naerma. „Ma usun, et ka sina, Victoria, suudad kõigile tõestada, et neil pole õigus. Su käitumine on teadlik valik; see ei peegelda su tõelist olemust.”

      Mõtlesin, et kui Elizabeth

Скачать книгу