ТОП просматриваемых книг сайта:
Lillede keel. Vanessa Diffenbaugh
Читать онлайн.Название Lillede keel
Год выпуска 2012
isbn 9789985325551
Автор произведения Vanessa Diffenbaugh
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ma olen siin üles kasvanud,” ütles ta. „Kõik head peidupaigad on mulle tuttavad.”
Proovisin end vabaks sikutada, aga Elizabeth hoidis mul tugevalt käsivartest kinni. Viimaks pani ta mu jalad mulla peale tagasi, aga ei lõdvendanud haaret. Paiskasin ta säärtele tolmu, aga et ta ikka mu käsivarsi lahti ei lasknud, lõin teda vastu pahkluid. Ta ei astunud tagasi.
Tõin kuuldavale urina ja proovisin lüüa hambad ta väljasirutatud sõrme, aga ta nägi mu kavatsuse läbi ja haaras käega mu näost kinni. Ta väänas mu põski senikaua, kuni mu lõug muutus lõdvaks ja huuled läksid torru. Valu sundis mind hinge tõmbama.
„Hammustada ei tohi,” lausus ta ja kallutas end ettepoole, justkui kavatseks mu roosadele torru aetud huultele suudluse vajutada, aga peatus mu näost paari sentimeetri kaugusel, tumedate silmade pilk puuritud minu omadesse. „Mulle meeldib, kui mind puudutatakse,” sõnas ta. „Sul tuleb sellega harjuda.”
Ta näol välgatas lõbustatud irve ja ta lasi mu vabaks.
„Ei kavatsegi,” tõotasin. „Sellega ei harju ma kunagi.”
Aga ma lõpetasin vastupanu, lasin end sikutada esiverandale ja seejärel jahedasse hämarasse majja.
Kolmas peatükk
MEREDITH KEERAS SUNSET BOULEVARD’ILT ÄRA JA HAKKAS TÄNAVANIMESID LUGEDES aeglaselt mööda Noriega tänavat edasi sõitma. Meie selja taga tuututas kannatamatu autojuht.
Fell Streetist alates oli ta vahetpidamata rääkinud ja nimekiri, mis sisaldas mu ellujäämist välistavaid põhjusi, ulatus poolenisti üle San Francisco: mul puudus keskkooli lõputunnistus, motivatsioon, tugivõrgustik ja suhtlemisoskus. Ta tahtis teada, mida ma kavatsen peale hakata, nõudis, et mõtleksin sellele, kuidas elus üksi hakkama saada.
Ma ignoreerisin teda.
Kunagi olid meievahelised suhted olnud teistsugused. Väiksena olin imanud endasse ta pidevalt sädistavat optimismi, istunud voodiserval, kui ta mu õhukesi pruune juukseid harjas ja palmikusse punus ning patsi otsa juuksekummiga kinnitas, soovides mind esitleda nagu kingitust järjekordsele uuele emale, uuele isale. Aga kui aastad möödusid ja üks kasupere teise järel mu tagasi andis, kahanesid ka Meredithi lootused. Varem õrnalt mu pead silitanud juuksehari sikutas kannatamatult juukseid, peatus korraks ja jätkas loengu rütmis. Kirjeldus, kuidas käituda, läks iga kohavahetuse järel aina pikemaks ning sarnanes üha vähem lapsele, kelleks ma end pidasin. Meredithi märkmikus oli pidevalt pikenev nimekiri mu puudustest, millest ta kohtunikule nagu kriminaalkuritegudest ette kandis. Eemalolev. Kergesti ägestuv. Kidakeelne. Parandamatu. Jätsin meelde viimase kui ühe tema lausutud sõna.
Aga pettumustest hoolimata tegeles Meredith mu juhtumiga edasi.
Ta keeldus mu toimikut lapsendamiskataloogist eemaldamast isegi siis, kui tüdinud kohtunik väitis, sel suvel, mil ma sain kaheksaseks, et võib-olla on Meredith teinud kõik, mis ta suudab. Ta ei vajanud aga kohtuniku ettepanekust keeldumiseks sekunditki järelemõtlemisaega. Viivuks segadusse sattunud, kujutlesin vaimustusega, et ta reageeringu taga on kiindumus, mida ta salaja minu vastu tunneb, aga pilgu tema poole pööranud, märkasin, et ta kahvatu nahk oli piinlikkusest roosaks tõmbunud. Ta oli olnud mu sotsiaaltöötaja sünnist saati; minu läbikukkunuks tembeldamise järel oleks negatiivne hinnang laienenud ka talle.
Auto peatus grupikodu ees; madala katusega maja oli kaetud virsikuvärvi dekoratiivkrohviga ja selle kõrval seisid samasugused madala katusega virsikuvärvi dekoratiivkrohviga kaetud majad.
„Kolm kuud,” ütles Meredith. „Ma tahan, et sa kordad seda. Ma tahan, et sa mõistad seda. Tasuta elupaik kolmeks kuuks, misjärel hakkad maksma üüri või kolid välja.”
Ma ei lausunud sõnagi. Meredith astus autost välja ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.
Sõidu ajal oli mu pappkarp tagaistmel nihkunud ja rõivad vedelesid läbisegi istmel. Kuhjasin need raamatute peale tagasi ja sammusin Meredithi kannul eestrepist üles. Ta vajutas uksekella.
Möödus rohkem kui minut, kuni uks viimaks avati ja sissepääsu ees seisev tüdrukuteparv nähtavale ilmus. Surusin karbi tugevalt vastu rinda.
Pikkade blondide juustega lühike masajalgne tütarlaps lükkas ukse eest raudvõre ja sirutas mulle käe. „Mina olen Eve,” sõnas ta.
Meredith astus mu jala peale, aga ma ei võtnud pakutud kätt vastu. „Tema on Victoria Jones,” lausus ta mind ettepoole lükates. „Ta sai täna kaheksateist.”
Pomiseti õnnesoove, ning kaks tüdrukut vahetasid kulme kergitades pilke.
„Alexis visati eelmisel nädalal välja,” ütles Eve. „Sa saad tema toa.” Ta keeras mulle selja, otsekui annaks märku, et viib mu kohale, ja ma sammusin mööda pimedat vaipadega kaetud koridori tema järel, kuni jõudsime ukseavani. Libistasin end sisse ja keerasin enda järel ukse lukku.
Tuba oli erevalge. See lõhnas värske värvi järele ja kui ma seinu puudutasin, näisid need kleepuvat. Maaler oli olnud lohakas. Vaip, mis oli tõenäoliselt olnud sama valge nagu seinad, aga nüüd pikaaegsest kasutamisest laiguline, oli põrandaliistu juures värvist triibuline. Soovisin, et maaler poleks tööd pooleli jätnud, vaid oleks värvinud valgeks kogu vaiba, üheinimesemadratsi ja tumedast puidust öökapi. Valge värv mõjus puhta ja värskena ning mulle meeldis, et pärast remonti polnud keegi tuba kasutanud.
Kuulsin, et esikusse jäänud Meredith hõikab mind. Seejärel koputas ta korduvalt uksele. Asetasin raske pappkarbi keset tuba. Rõivad karbist välja tõmmanud, kuhjasin need seinakapi põrandale ja sättisin raamatud öökapi peale virna. Kui karp oli tühi, rebisin selle ribadeks, katsin ribadega palja madratsi ja heitsin voodisse. Läbi väikese akna tungisid tuppa valgustriibud, mis peegeldusid seintel ning soojendasid nahka mu näol, kaelal ja kätel. Märkasin, et aken oli lõuna poole – orhideedele ja lillesibulatele see meeldib.
„Victoria?” hüüdis Meredith veel kord. „Mul on tarvis teada, mida sa tegema hakkad. Räägi mulle oma plaanidest ja ma jätan su rahule.”
Sulgesin silmad, ignoreerides müra, mida tegid vastu puitu trummeldavad sõrmenukid. Mõne aja pärast kloppimine lõppes.
Kui ma silmad avasin, lebas ukse lähedal vaibal ümbrik. Selles oli kahekümne dollariline rahatäht ja väike sedel, millel seisis: Osta endale süüa ja leia töökoht.
Meredithi kahekümne dollari eest sai osta kakskümmend liitrit täispiima. Käisin terve nädala jooksul igal hommikul nurgapoest piima ostmas ja jõin päevad läbi aeglaselt koorest vedelikku, samal ajal linnaparkidest koolihoovidesse kõndides ja kohalikke taimi tuvastades. Et elasin esimest korda ookeanile nii lähedal, arvasin, et maastik on teistsugune. Ootasin tihedat hommikust udu, mis maapinnast paari sentimeetri kõrgusel hõljudes paneks tundmatud taimed kiiremini kasvama. Aga kui veepiiril laiuvad aaloekünkad ja nende keskelt taeva poole sirutuvad punased õisikud välja arvata, polnud minu üllatuseks siin midagi uut. Võõramaised taimed, mida olin näinud paljudes East Bay aedades ja taimelavades – lodjapuud, bugenvillead, kassitapud ja kressid –, domineerisid ka siinses ümbruskonnas. Ainult nende mõõtmed olid teistsugused. Läbipaistmatusse rannikuudusse mähitud taimed kasvasid suuremaks, eredavärvilisemaks ja metsikumaks, varjutades madalad piirdeaiad ja kuurid.
Neli liitrit piima joodud, pöördusin koju tagasi, lõikasin pakendi noaga pooleks ja jäin ootama ööd. Muld naabri lillepeenras oli süsimust ja viljakas ja ma teisaldasin selle supilusikaga improviseeritud lillepottidesse. Pakendite põhja augud torganud, asetasin need magamistoa põranda keskele, kus otsene päikesevalgus langes neile vaid mõne tunni jooksul enne keskpäeva.
Muidugi tahtsin ma tööd otsida; teadsin, et pean seda tegema. Aga esimest korda elus oli mul oma magamistuba, mille uks käis lukku, ning keegi ei öelnud, kus ma pean olema või mida tegema. Otsustasin, et enne töö otsimist rajan endale aia.
Esimese nädala lõpuks olin valmistanud