LITMIR.BIZ

Скачать книгу

justkui oleks ta tegemata jäänud telefonikõnele keskendudes unustanud mu olemasolu. Tugevalt välja hinganud, tõstis ta mu köögitoolilt alla ja viis aeda, et ma teda ootama jääksin.

      Varsti ilmus ta tagauksest nähtavale, üks käsi mullase kühvli külge klammerdunud ja teises aurav teekruus.

      „Joo,” lausus ta mulle kruusi ulatades. „Soodustab seedimist.”

      Haarasin kruusi marlisidemega kaetud käte vahele. Päevast, mil Elizabeth mu torkehaavu puhastas ja sidus, oli möödunud terve nädal, ning ma olin sidemest tingitud abitu seisundiga harjuda jõudnud. Elizabeth tegi süüa ja koristas maja, mina aga vedelesin päevast päeva niisama ega teinud midagi; kui ta päris, kuidas mu käed paranevad, vastasin, et haavad on hullemaks läinud.

      Puhusin teele peale ning võtsin ettevaatlikult väikese lonksu, kuid sülitasin selle kohe välja.

      „Mulle see ei maitse,” teatasin kruusi kaugemale lükates ja üle kruusiserva loksunud vedelikul tooli ette jalgrajale valguda lastes.

      „Proovi uuesti,” ütles Elizabeth. „Küll sa pikapeale harjud. Piparmündiõied tähendavad tundesoojust.”

      Võtsin veel ühe lonksu. Sel korral hoidsin teed paar sekundit suus ja sülitasin seejärel üle tooli käsitoe. „Sa vist mõtled halva maitse soojust.”

      „Ei, tundesoojust,” parandas mind Elizabeth. „Kindlasti oled ka sina tundnud kerget erutust, kohates inimest, kes sulle väga meeldib.”

      See tunne oli mulle võõras. „Okse soojus,” ütlesin.

      „Lillede keeles on tähendused kindlalt paigas, Victoria,” lausus Elizabeth mulle selga pöörates ja aiakindaid kätte tõmmates. Ta võttis maast kühvli ja hakkas mulda kobestama paigas, kus ma olin lusikat otsides tosinajagu taimi välja kiskunud.

      „Mis mõttes tähendused on kindlalt paigas?” pärisin temalt. Võtsin järgmise lonksu piparmünditeed, neelasin, tegin grimassi ja jäin ootama, millal see mu kõhu korda teeb.

      „Selles mõttes, et igal lillel on üksainus definitsioon, üksainus tähendus. Nagu näiteks rosmariin, mis tähendab…”

      „Mälestust,” ütlesin, „Seda ütles Shakespeare, kes iganes ta ka polnud.”

      „Jah,” kinnitas Elizabeth üllatunult. „Ja kurekell…”

      „Mahajätmist.”

      „Iileks?”

      „Ettenägelikkust.”

      „Lavendel?”

      „Usaldamatust.”

      Elizabeth pani aiatööriistad kõrvale, tõmbas kindad käest ja põlvitas minu kõrvale. Ta pilk oli nii läbitungiv, et ma kallutasin end aiatoolis tahapoole senikaua, kuni tool ähvardas tagurpidi lennata, aga ta sirutas käe kähku välja ja haaras mu pahkluust kinni.

      „Miks Meredith väitis, et sa ei suuda õppida?” küsis ta.

      „Ei suudagi,” vastasin. Ta võttis mul lõuast kinni ja pööras mu nägu senikaua, kuni sai mulle silma vaadata.

      „Pole tõsi,” lausus ta lühidalt. „Meredith hoiatas mind, et sa oled neli aastat algkoolis käinud, aga pole sellegipoolest häälikuõpetust selgeks saanud. Tema arust tuleb sind saata erivajadustega laste kooli, aga pole kindel, kas sa riigikoolis üldse hakkama saad.”

      Olin nelja aasta jooksul käinud kaks aastat ettevalmistusklassis ja kaks aastat teises klassis. Ma ei teeselnud rumalust; minult polnud keegi kunagi midagi küsinud. Kui esimene kooliaasta läbi sai, olid kuuldused minu vaikivast, aga püsimatust loomusest levinud nii kaugele, et mind ignoreeriti kõigis tundides. Töölehtedest tehtud koopiate virnad õpetasid mulle tähti, numbreid, matemaatika algtõdesid. Õppisin lugema suvalistest pildiraamatutest, mis juhuslikult mu klassikaaslaste seljakotist välja libisesid või mida mul klassiruumi riiulitelt õnnestus varastada.

      Mu elus oli olnud aeg, mil ma isegi uskusin, et koolielu võib olla ka teistsugune. Esimesel koolipäeval tibatillukeses koolipingis istudes ning enda ees ja taga samasuguseid, kenasti ritta seatud pinke vaadates mõistsin, et siin pole lõhet minu ja teiste laste vahel. Preili Ellis, minu esimene õpetaja ettevalmistusklassis, hüüdis keskmist silpi rõhutades leebe häälega mu nime ja kohtles mind teistega võrdselt. Ta määras mulle pinginaabriks minust veelgi väiksema tüdruku, kelle kõhnad randmed puudutasid minu omi, kui me korralikus rivis klassiruumist mänguväljakule ja tagasi kõndisime. Preili Ellis uskus aju toitmise vajadusse ja asetas iga päev pärast vahetundi kõigi laudadele pabertopsi sardiiniga. Kui sardiin oli söödud, pidime keerama topsipõhja ülespoole, et näha sinna kirjutatud tähte. Kes teadis, mis tähega on tegu, kuidas seda hääldatakse, ja oskas nimetada ka selle tähega algava sõna, sai veel ühe sardiini. Jätsin juba esimesel nädalal meelde kõik tähed ja nende hääldused ja sain alati teise sardiini.

      Aga kui olin viis nädalat käinud uues koolis, kuhu Meredith mu pani pärast järgmisesse äärelinna ja järgmisesse kasuperesse kolimist, läksin libedale kalale mõeldes alati tigedaks. Paiskasin raevunult külili laudasid, lõikusin kardinaid ja varastasin kaaslaste lõunasöögikarpe. Mind eemaldati koolist, viidi järgmisesse kasuperesse, ning eemaldati uuesti koolist. Esimese kooliaasta lõpuks eeldati minult vägivalda, mulle hariduse andmine oli unustatud.

      Elizabethi sõrmed pigistasid mu nägu ja silmad nõudsid vastust.

      „Ma oskan lugeda,” kinnitasin.

      Elizabeth uuris mu nägu edasi, justkui oleks kindlalt otsustanud lagedale tuua kõik mu eelmised valed. Sulgesin silmad, kuni ta mu näo lahti lasi.

      „Rõõm kuulda,” lausus ta. Ta raputas pead ja jätkas poolelijäänud aiatöödega, tõmbas kätte kindad ja hakkas madalatesse aukudesse tagasi istutama taimi, mis ma juurtega välja olin kiskunud. Vaatasin, kuidas ta pinnakatte uuega asendab ja mulla õrnalt kõigi tüvede ümber kinni patsutab. Kui töö oli tehtud, tõstis ta pilgu. „Ma kutsusin Perla sinuga mängima. Ma pean puhkama ja oleks tore, kui sa enne homset kooli algust endale sõbra saaksid.”

      „Perlast ei saa minu sõpra,” teatasin.

      „Sa pole teda isegi näinud!” ütles Elizabeth ärritatult. „Kuidas sa saad teada, kas ta saab sinu sõbraks või mitte?”

      Teadsin, et Perlast ei saa minu sõpra sellepärast, et mul polnud üheksa eluaasta jooksul olnud ainsatki sõpra. Kindlasti oli Meredith Elizabethile seda maininud. Sellest oli ta rääkinud ka kõigile mu eelmistele kasuemadele, kes hoiatasid lapsi, et need sööksid võimalikult kiiresti ja topiksid halloween’i-kommid sügavale padjapüüri sisse.

      „Tule minuga kaasa. Tõenäoliselt ootab ta juba värava taga.”

      Elizabeth juhtis mu õue tagaservas seisva madala valge teivasaia juurde. Perla toetus meid oodates aia vastu. Ta oli piisavalt lähedal, et kuulda iga meie sõna. Kuid ta ei tundunud häirituna, vaid lootusrikkana. Ta oli paar-kolm sentimeetrit minust pikem, aga ta keha oli pehme ja ümmargune. T-särk oli tema jaoks liiga kitsaks ja lühikeseks jäänud. Laimivärvi kangas oli kõhu ümber pingul ja lõppes enne vöökohta, kust algasid püksid. Puhvis varrukate kummid olid enne ülespoole nihkumist ja kaenlaalustesse kadumist jõudnud vajutada käsivartesse sügavad punased triibud. Ta koukis kummid välja ja sikutas mõlemad varrukad alla.

      „Tere hommikust,” ütles Elizabeth. „See on minu tütar Victoria. Victoria, see on Perla.” Sõna tütar pani mu kõhu uuesti valutama. Paiskasin jalaga Elizabethi poole tolmu senikaua, kuni ta parema jala kingaga mu jalalabadele astus ja sõrmed tugevalt mu turja sisse surus. Mu nahk hakkas ta puudutusest hõõguma.

      „Tere, Victoria,” lausus Perla ujedalt. Ta kergitas veidi õlal puhkavat rasket musta juuksepalmikut ja näris juukseotsi, mis olid juba märjad.

      „Väga hea,” sõnas Elizabeth, justkui oleksid Perla vaiksed sõnad ja minu tõrges vaikimine millelegi aluse pannud. „Ma lähen tuppa puhkama. Sina, Victoria, jääd õue ja mängid Perlaga senikaua, kuni ma sind kutsun.”

      Ta hakkas vastust ootamata

Скачать книгу