LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mõistega, mida tuleb tõlgendada ühetaoliselt.

      29. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et kaubamärgi „tegeliku kasutamisega” on tegemist juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine, eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, ning tegelikuks kasutamiseks ei loeta üksnes sümboolse iseloomuga kasutamist, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine. Kaubamärgi tegelikku kasutamist hinnates peab tuginema kõigile faktidele ja asjaoludele, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärgi kaubanduslik kasutamine on tegelik. Need faktid ja asjaolud on eelkõige kasutamine, mida vastavas majandussektoris võib pidada põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamiseks või loomiseks, kaupade või teenuste olemus, turu tunnusjooned ning kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus (eespool viidatud kohtuotsused Ansul, punkt 43, ja Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 70, ning eespool viidatud kohtumäärus La Mer Technology, punkt 27).

      30. Euroopa Kohus on ka märkinud, et kasutamise territoriaalne ulatus on ainult üks tegur paljudest, mida tuleb arvesse võtta selle hindamisel, kas kasutamine on või ei ole tegelik (vt eespool viidatud kohtuotsus Sunrider vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 76).

      31. See tõlgendus on analoogia alusel kohaldatav ühenduse kaubamärkidele, kuna direktiiv 2008/95 ja määrus nr 207/2009 taotlevad kaubamärgi tegelikku kasutamist nõudes sama eesmärki.

      32. Nimelt ilmneb nii kõnealuse direktiivi põhjendusest 9 kui ka nimetatud määruse põhjendusest 10, et liidu seadusandja on soovinud siduda vastavalt siseriikliku ja ühenduse kaubamärgiga kaasnevate õiguste säilimise selle kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimusega. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 30 ja 32, võib kaubamärk, mida ei kasutata, pärssida konkurentsi, piirates nende tähiste ringi, mida teised saavad kaubamärgina registreerida, ning jättes konkurendid ilma võimalusest kasutada seda või sellega sarnast kaubamärki niisuguste kaupade või teenuste siseturule toomisel, mis on identsed või sarnased nendega, mis on hõlmatud asjaomase kaubamärgiga. Järelikult toob ka ühenduse kaubamärgi kasutamata jätmine kaasa kaupade vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse piiramise ohu.

      33. Käesoleva kohtuotsuse punktis 29 meenutatud kohtupraktika analoogia alusel ühenduse kaubamärkidele kohaldamisel tuleb siiski arvestada siseriiklikele kaubamärkidele antava kaitse ja ühenduse kaubamärkidele antava kaitse territoriaalse ulatuse erinevust, mis tuleneb tegeliku kasutamise nõuet sisaldavate sätete sõnastusest, mida kohaldatakse vastavalt mõlemat tüüpi kaubamärkidele.

      34. Nii on ühelt poolt sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikes 1, et „[k]ui omanik ei ole ühenduse kaubamärki viie aasta jooksul pärast registreerimist ühenduses tegelikult kasutusele võtnud kaupade või teenuste puhul, mille jaoks see on registreeritud, või kui selle kasutamine on katkematu viieaastase ajavahemiku jooksul peatatud, siis rakendatakse kaubamärgi suhtes käesoleva määrusega ette nähtud sanktsioone, välja arvatud juhul, kui kasutamata jätmine on põhjendatud”. Teiselt poolt on direktiivi 2008/95 artiklis 10 kirjas sisuliselt sama reegel siseriiklike kaubamärkide kohta, mis näeb ette, et kaubamärk peab olema tegelikult kasutusele võetud „[asjaomases] liikmesriigis”.

      35. Lisaks rõhutab seda „tegeliku kasutamise” territoriaalse ulatuse erinevust neis kaubamärgikordades määruse nr 207/2009 artikli 42 lõige 3. Selles sättes on ette nähtud, et sama artikli lõikes 2 kehtestatud norm, mille kohaselt vastulause esitamise korral võib ühenduse kaubamärgi taotleja nõuda tõendeid selle kohta, et varasemat ühenduse kaubamärki on ühenduses tegelikult kasutatud, on kohaldatav ka varasematele siseriiklikele kaubamärkidele, „asendades kasutuse ühenduses kasutusega liikmesriigis, kus varasem kaubamärk on kaitstud”.

      36. Sellele vaatamata tuleb märkida, et tulenevalt käesoleva kohtuotsuse punktis 30 meenutatud kohtupraktikast ei ole kasutamise territoriaalse ulatuse puhul tegemist tegelikust kasutamisest eraldiseisva kriteeriumiga, vaid selle kasutamise ühe koostisosaga, mida igakülgne analüüs peab hõlmama ja mida tuleb uurida samaaegselt teiste kasutamist iseloomustavate asjaoludega. Selles osas on sõna „ühenduses” eesmärk täpsustada geograafiline turg, mille suhtes tuleb teostada mis tahes analüüs ühenduse kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta.

      37. Esitatud küsimustele vastamiseks tuleb seetõttu kindlaks teha, mida hõlmab väljend „ühenduses tegelikult kasutusele võtnud” määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses.

      38. Selle sätte sõnastus ei sisalda mingit viidet liikmesriikide territooriumidele. Seevastu ilmneb sellest selgelt, et kaubamärki peab kasutama ühenduses, mis teisisõnu tähendab, et selle kaubamärgi kasutamist kolmandates riikides ei saa arvesse võtta.

      39. Kuna määruse nr 207/2009 artikli 15 lõikes 1 muud täpsustused puuduvad, siis tuleb lähtuda nii selle sätte kontekstist kui ka asjaomase regulatsiooniga loodud süsteemist ja sellega taotletavatest eesmärkidest.

      40. Seoses määrusega nr 207/2009 taotletavate eesmärkidega ilmneb selle põhjendustest 2, 4 ja 6, et määruse eesmärk on kõrvaldada kaubamärkide omanikele liikmesriikide õigusnormidega antavate õiguste territoriaalne tõke selliselt, et ettevõtjatel oleks võimalik oma majandustegevust kohandada ühenduse mastaapidele ja sellega takistamatult tegeleda. Nii võimaldab ühenduse kaubamärk selle omanikul oma kaupu või teenuseid kogu ühenduses riigipiire arvestamata ühtemoodi identifitseerida. Seevastu ettevõtjad, kes ei soovi oma kaubamärki ühenduse tasandil kaitsta, võivad otsustada siseriiklike kaubamärkide kasutamise kasuks, ilma et nad oleksid kohustatud registreerima oma kaubamärke ühenduse kaubamärkidena.

      41. Nende eesmärkide saavutamiseks on liidu seadusandja näinud ette määruse nr 207/2009 artikli 1 lõikes 2, koostoimes sama määruse põhjendusega 3, et ühenduse kaubamärk on ühtne, mis tähendab, et sellele antav kaitse ja selle mõju on ühetaoline kogu ühenduse territooriumil. Üldjuhul saab seda registreerida, üle anda või sellest loobuda, omanikult sellega seotud õigusi ära võtta, selle kehtetuks tunnistada või selle kasutamist keelata üksnes kogu ühenduses.

      42. Nähtuvalt selle määruse põhjendusest 2 on ühenduse kaubamärgisüsteemi eesmärk seega pakkuda ühenduse siseturul samalaadseid tingimusi kui need, mis valitsevad siseriiklikel turgudel. Kui selles kontekstis asuda seisukohale, et ühenduse kaubamärgisüsteemi raames tuleb omistada eriline tähendus liikmesriikide territooriumidele, siis see takistaks käesoleva kohtuotsuse punktis 40 nimetatud eesmärkide saavutamist ja kahjustaks ühenduse kaubamärgi ühtsust.

      43. Määruse nr 207/2009 süstemaatilisest analüüsist ilmneb küll, et mõned selle sätted viitavad oma sõnastuses ühe või mitme liikmesriigi territooriumile. Sellele vaatamata tuleb märkida, et niisugused viited on tehtud eelkõige siseriiklike kaubamärkide kontekstis kas sätetes, mis puudutavad ühenduse kaubamärgiga seotud hagide kohtualluvust ja menetluskorda, või rahvusvahelist registreerimist puudutavates normides, samas kui väljendit „ühenduses” kasutatakse peamiselt seoses ühenduse kaubamärgiga antavate õigustega.

      44. Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et selle hindamisel, kas kaubamärk on „ühenduses tegelikult kasutusele võetud” määruse nr 207/2009 artikli 15 lõike 1 tähenduses, tuleb jätta liikmesriikide territooriumide piirid arvesse võtmata.

      45. Seda tõlgendust ei väära käesoleva kohtuotsuse punktis 23 mainitud ühisdeklaratsioon, mille sõnastuse kohaselt „ühesainsas riigis tegelik kasutamine artikli 15 tähenduses kujutab endast tegelikku kasutamist ühenduses”, ega ühtlustamisameti vastulausemenetluse suunised, mis sisaldavad sisuliselt sama eeskirja.

      46. Mis esiteks puutub ühisdeklaratsiooni, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui nõukogu istungi protokollis sisalduv deklaratsioon ei kajastu mingil viisil üheski teises õigusakti sättes, siis ei saa seda niisuguse õigusakti tõlgendamisel kasutada (vt 26. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C-292/89: Antonissen, EKL 1991, lk I-745, punkt 18; 6. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-104/01: Libertel, EKL 2003, lk I-3793, punkt 25; 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-402/03: Skov ja Bilka, EKL 2006, lk I-199, punkt 42, ning 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-356/05:

Скачать книгу