LITMIR.BIZ

Скачать книгу

href="#n35" type="note">35

      Eesti vägede kehv moraal torkab silma ka vaenlasele. Läbi Virumaa pealetungiva 1. Tallinna Eesti Kommunistliku Kütipolgu rooduülem Karl Tikk36 iseloomustab oma päevaraamatus vastast: „Üldse on need mehed õige arad. /…/ Niipea, kui nad meie luurajaid silmasid, kes nende peale mõned paugud tegid, pistsid nad punuma. Kui elanikud neilt küsinud: „Kas nüüd laskma ka hakkate,” vastanud need, et „kes neid kuradisi lasta tahab” – ja metsa poole.”

      Mõni päev hiljem lisab Tikk päevikusse: „Viimastel päevadel tuli valgetel kiiresti punuda. Nii tuli pahatihti ette, et valged, kes omast väeosast eemale öösiks külasse öömajale olid läinud, oma vägede asmel meid eest leidsid. Minu juurde tuli ka paar niisugust meest. Meie eelvahid olid nad kinni napsanud ja tõid minu juurde. Ma küsin, kust polgust olete? Nemad vastavad: „Neljandast. Aga mitmes see siin on?” – „Siin on esimene Tallinna polk,” vastan mina, „aga mitte valge, vaid punane!” Mehed ehmatasid nii, et ei osanud enam kolmegi lugeda.”

      Vahel jätavad Eesti väed endast maha töökorras telefoniliine. Siis lõbustavad punased end telefonikõnedega Eesti staapidesse ja saadavad mahlakaid tervitusi 1. diviisi ülemale ja Viru rinde juhile kindral Aleksander Tõnissonile.

      Esimese öö Narvast taganemise järel magavad Narva gümnasistid-kaitseliitlased Jõhvi jaama kivist põrandal. Seejärel toimetakse noormehed rongiga Rakverre, kust nad mõne päeva pärast jälle Jõhvi tagasi tuuakse. Seal määratakse ka Mirbach koos kaaslastega 4. polgu koosseisu, igale mehele antakse üle saja padruni ning lipnik Tanel Uustalu37 juhitud kolmekümnemeheline üksus saab käsu minna hobuvankritel Vasknarva, sest Narva jõgi on ju endiselt kaitseta. Kohale jõudes seavad nad end sisse Vasknarvast pisut põhja pool asuvas Permiskülas.

      Esimene nädal möödub rahulikult külas ja jõekaldal patrullides ning põlenud puusilda valvates. Ka venelased teevad teisel pool Narva jõge sedasama. „Ну и зайцы!” karjuvad punased sealtpoolt, mille peale Eesti sõdurid vastu hõikavad: „Посмотрим, кто из нас заяч!”38

      Pühapäeval, 8. detsembril lubavad sõdurid kohalikel elanikel külast välja kirikusse minna, ühtlasi paluvad neil aga hoida silmad lahti vaenlase vägede liikumise kohta; Eesti vägede suuruse kohta antakse neile igaks juhuks siiski valeandmeid. Voldemar Mirbachil õnnestub küla pealt saada niit ja nõel oma riiete parandamiseks, et „reied enam käimisel ei välguks”.

      Kirikust tagasi tulles toob külarahvas teate, et punased on 4–5 kilomeetri kaugusel üle jõe tulnud ning veavad parvedega isegi suurtükke läänekaldale.39 Kohe kinnitab seda ka luure, seejärel selgub, et vaenlane on juba Jaama külas, see tähendab üksuse selja taga. Mirbach saab koos paari kaaslasega korralduse puusilla jäänused süüdata ning siis algab sõit küüdihobustel Iisaku suunas.

      „Jaama külast möödudes oli näha läbi hõreda metsa vaenlase supikatelt keemas ning punaväelasi selle ümber askeldamas.

      Luure, mis ettesaadetud, tõi teate, et vaenlasi on Jaama külas umbes 1–2 roodu ja et kohalikkude elanikkude seletuste järgi olla Jõhvi samal hommikul vaenlaste kätte langenud40 ja vaenlane tungib Sompa jaama suunas edasi,” meenutab Mirbach. „Seisukord oli tõesti täbar, sest meie salk oli pea igast küljest sisse piiratud.”

      Mõni kilomeeter pärast Jaama küla satub salk tulevahetusse vaenlase luurerühmaga ning jõuab siis 8. detsembri õhtul tervena Iisakusse.

      Vahepeal oli Iisakusse saabunud ka leitnant Leonhard Laast-Laas.41 Nikolai Reek, 5. polgu ülem, oli Laast-Laasi 3. detsembril määranud Pagari mõisast kuni Peipsi põhjakaldani ulatuva rajooni kaitse juhiks ja saatnud ta koos kümnekonna mehega Iisakusse vastupanu korraldama. Vasknarva ümbrust kaitsma pidanud Narva koolipoiste taganemine oma positsioonidelt on Laast-Laasile seega halvaks üllatuseks.

      „Lipnik Uustalu ettekandest sain aru, et sellega jäi meie lõunapoolne Narova piirkond vaendlasele täitsa tõkketa,” kirjutab Laats-Laas oma päevikusse pahaselt. „Minu küsimuse peale, missugune asjaolu sundis neid sealt taganema, vastas lip Uustalu kõrvalepõiklevalt, nii et mina seda teada ei saanudki.”

      Seeoliniigiolnuderakordselthalbpäev.Hommikupoolikul oli Laast-Laas koos mõne oma mehega ratsa Pagari mõisast Jõhvi luurele sõitnud, et kontrollida teateid linna langemisest. Seal nägi ta viimaste Eesti väesalkade taandumist ning kuulis ühtlasi oma hea sõbra, 5. jalaväepolgu pataljoniülem alamkapten Hugo Jürgensoni42 langemisest.

      „Teekäänaku kohal tulivad ärevate nägudega kiirkäigul ja pooljoostes meie tublimad mehed meile vastu. Neid võis olla 60–80 meest, mõne kuulipildujaga,” kirjeldab Laast-Laas. „Küsisin, kus on kapten Jürgensoni surnukeha ja kas oleks veel võimalik seda kätte saada? Saades täiesti pessimistliku vastuse, loobusin ja sõitsin ka oma meestega tagasi. Jõhvi mõisast läbimineva maantee ja raudtee ülesõidu kohal jäin peatama, et vaadata kuidas asi edasi areneb. Nagu mina aru sain, olivad need meie viimased mehed kelledega kokku puutusin. Kõik jäi aegapidi vaikseks. Ainult meie soomusrong sõitis veel Jõhvi vaksalis ja hakkas aeglaselt mõisa suunas liikuma. Siis liikusin ka mina oma 4 mehega Pagari mõisa suunas, rind täis kurbust oma langenud sõbra ja üldise olukorra üle.”

      Pagari mõisasse naasnud, lasi Laast-Laasi sinna kutsuda parajasti Illukal paiknenud Balti pataljoni 15-liikmelise väesalga, mida juhatas Valter Oskar Alexander Kursell ja kuhu kuulus teiste seas ka Pagari mõisa noor omanik krahv Stackelberg.43 Nüüd jäi nende ülesandeks mõisast vaenlase vastu luure korraldamine. Ise suundus Laast-Laas tagasi Iisakusse, kuhu jõudsid peagi ka Narva koolipoisid.

      Kokku on Laast-Laasi käsu all nüüd 50 meest (gümnasistid, Iisaku kaitseliitlased ning Laast-Laasile juba polgust kaasa antud 10 kuulipildurit 2 kuulipilduja ning 3 kuulipildujalindiga), kuid nendega tuleb kaitsta 30 versta pikkust rindelõiku Pagari mõisast Peipsini. Seetõttu otsustatakse taanduda Tudulinna–Rannapungerja liinile: rindejoon jääks palju lühemaks, pealegi kaitseks seda ühelt poolt Peipsi järv, teiselt poolt aga soo.

      Iisaku mõisa hobused rakendatakse kahehobusevankrite ette ning neisse laotakse mõisasse sakslastest maha jäänud püssid, padrunid, käsigranaadid ja muu sõjavarustus. Söögiks tapetakse kaasa mõned sead ja veised, mida kiire lahkumise tõttu puhastada enam ei jõuta.

      9. detsembri õhtul jõuab salk Tudulinna. „Talumehed saatsid oma sulased välja, taganevatele Eesti vägedele abiks, juhtides meid taludesse ööseks,” kirjutab Mirbach oma mälestustes. Perekond Roosiväli, kelle talus Mirbach peatub, puhastab ja osaliselt ka küpsetab Iisaku mõisas tapetud loomade liha ning parandab Mirbachi räbaldunud riided. Sõdurid saavad särke, villaseid labakindaid ning jalarätte. Peretütred mängivad klaveril Eesti hümni.

      Jalaväelased pärast lahingut Peipsi jääl

      Kuid tegelikult ei ole Tudulinnas veedetud öö nii rahulik, nagu Mirbachile tundub. Leitnant Laast-Laas, lipnikud Altmann44 ja Uustalu, samuti grupiga ühinenud Balti pataljoni salga ülem Kursell ja veel paar meest on õhtul palutud kohaliku mõisavalitseja Kooki juurde teed jooma. Keset teejoomist tuuakse lipnik Altmannile kiri. Leitnant Laast-Laas paneb tähele, et kirja lugedes Altmann kahvatab, tõuseb lauast ja suundub eeskotta, viibates ühe mehe kaasa. Laast-Laas tõuseb samuti lauast, et uurida, mis on lahti. „Kuulsin, et lipnik Altmann on saanud praegust kirja, kus teadustatakse, et kirja saatjale on üks Iisaku kaitseliitlastest teinud ettepaneku kutsuda lipnik Altmann teejoomiselt välja, kuna tema (s.t. see kaitseliitlane) raiuvat lipnik Altmannil pea otsast. Tasuks pakkunud 500 Ober-Osti. Kirjas oli tähendatud ka kaitseliitlase asukoht ja nimi.”

      Leitnant Laats-Laas rahustab mehi ning nad naasevad teed jooma. Kuid pärast koosviibimist

Скачать книгу