LITMIR.BIZ

Скачать книгу

keelude peale. Juhkentalis põles suur maja. Tulekuma valgustas lund. Kustutasin elektri ja kaua seisin akna juures – vaatasin tulekahju. Suurepäraline jõulupuu!

      25. detsember. Vabrikuvile. Vabrikud töötavad, aga mina kooli ei lähe. „Sa Narvoi – Taps, sa Tapsom – Revel!”29 Nii kirjutavad ajalehed. Kõlab kui värss – punased on üldse luuletajad – kuid Tapat nad kätte ei saa. Tartu olla langenud…

      26. detsember. Uurisin uut Kommuuna „dekreeti”, mis meie palga kohta käib. Enamlaste valitsuse väljakuulutamise päevast, 29. novembrist 1918 peale saavad kõik Kommuuna töölised, ametnikud, sõjaväelased ja muud ühesugust palka. 500 (viissada) rubla kuus. Ainult juhtivad jõud saavad 125 rubla lisa. Esimese lapse eest maksetakse, 14 aasta vanuseni, 100 rubla abiraha, teise eest – 75 rubla, ja iga järgmise eest – 50 rubla. Nii siis meie direktor, meie kojamees, mina, kõik saame ühesugust palka. Direktor hakkaks hea meelega kojameheks, kuid kojamees direktoriks vist ei hakka… Kommuuna!!!

      27. detsember. Ainult üks kuu on sest ajast mööda, kui enamlased linna tulid, aga näib, nagu oleks see palju, palju aastaid tagasi. Esialgu oli väga õudne; vahetpidamata käisid paugud, iga koputus ukse peale pani värisema. Kes seal on? Miks? Ja kardad ust avada.

      Nüüd oleme peaaegu harjunud. Linn näib nii, nagu oleks ta raskesti haige; sarnane on maja, kus surnukeha veel sees. Sest päevast, kui enamlased linna tulid, ei aja ma habet ja see kasvab ja kasvab…

      Mitte kuulujutt:13. detsembrist on inglise laevastik meie vetes! Rääkis päris kindel isik…

      28. detsember. Töölised rahutud. Miks maksetakse neile palka vana normi, aga mitte uue dekreedi järele (500 rubla kuus)? Mikspärast ei anta kraami, heeringaid, suhkrut, liha jm? Miks veetakse kõik Narvast välja? Töölised pole rahul ja vaevalt võib neid rahustada ajalehtedega, mida kojamehed tänasest päevast peale maksuta koju kätte kannavad.

      Võtsin kokku, palju ma sõin selle kuu jooksul:

      1 nael liha ½ naela rasva

      6½ naela hobusevorsti ½ naela viinivorsti ¼ naela võid ¼ toopi piima

      11 muna

      15 naela leiba

      1½ naela tangu

      2½ puuda kartulaid

      1 kapsapea

      1 nael sibulaid

      1 nael suhkrut

      4 naela kompvekki

      2 solot. teed30

      1½ naela soola Nii vähe, või nii palju, on tarvis inimesele ülespidamiseks!

      29. detsember. Saime palka, ometi ükskord! Tervelt 500 rubla, käputäis „kerenskisid”. Raha nagu põleks tasksus, kuid legaalselt teda kulutada ei saa, nii-kui-nii on äridest võimatu midagi osta.

      Hiline öö. Magab vabrik, magavad töölised; ja unes näevad vist kõik raha – palju, palju raha… Ei kümned, ei sajanded – tuhanded rublad. Ja töölised õnnistavad Nõukogude võimu – arvud rõhuvad, arvud tõmbavad kaasa – pole tähtis, et jahupuud maksab vabal müügil500 rubla, pole tähtis, et hinnad tõusevad, tõusevad lõpmatuseni. Väikesed lapsed, nad ei saa ju aru, et oma raha eest nad enam midagi osta ei saa.

      30. detsember. Kõik mured, kõik huvid keerlevad leivapala ümber, terve elu on üks väiklane, vastik, kange võitlus toidukraami eest. Ja nagu alati võitluses, rõõmustad iga võidukese üle – olgu ta kas nael leiba, pool toopi piima või kaheksandik mahorkat… Söömine, kahjuks, on elu ainsaks sisuks saanud, see on häbistav, kuid see on nii… Kuid kojamehed muretsevad hoolsalt tööliste kultuurilise tasapinna tõstmise eest ja korralikult toimetavad neile koju… vanu ajalehti. Piinab mõte, et tervest Narvast tubakat ei saa. Kas tõesti suitsetamine nurka visata?

      31. detsember. Kõige ettevõtlikumas meeleolus lähen linna – kindla eesmärgiga tubakat saada, tubakat, ükskõik kuidas. Ilm on imekena, mitte väga külm; sajab valget, puhast lund… Küsin igal pool tubakat, kusagil ei ole. Palgil on ainult paberossikesti. Kurbuses ostan tervelt… 3000 tükki ning määratu pakiga kaenlas sammun mööda suurt tänavat. Koolikantseleis on hr D. ja asjaajaja; mõlemad halvas tujus – ei ole tubakat… Isegi kooliteener, suli ja spekulant, lahutab ainult käsi: kusagilt ei saa! Ma ei kaota lootust, jooksen turule. „Kas on mahorkat?” küsin igas poekeses. Naeravad ainult vastuseks. Sellevastu on vorsti palju, igal lauakesel on vorstid, aga maksavad juba millegi pärast 10 rubla nael. Üks poisike pakkus mulle „veerandi” 40 rubla eest, kuid 40 rubla ¼ naela tubaka eest on ikkagi liig palju… Jätan suitsetamise – ja kõik… Tubakat on veel tsipake järel, aga kesti – milline õnn – tervelt 3000. Kesköö. Raketid lendavad õhku, kuuldub püssilaskmist – nii võtab punavägi uut aastat vastu.

      1. jaanuar 1919. Kell juba 4, hommikust peale ei ole suitsetanud, peas õudne tühjus, ei taha millegi peale mõtelda, midagi teha. Vilets. Päeva jooksul suitsetasin kaks ersatz-paberossi ning ühe paberossi baldriani31 teest – see oli midagi nii iseäralikku – brr… Praegu sain päris paberossi. Millise õndsa tundmusega tõmmasin teda! Mitte korraga, osadekaupa… Pea käib ringi, küll on hea!

      2. jaanuar. Olen õnnetu, tubakat ikka ei ole… Käisin linnas; isegi kahelt punaväelaselt küsisin, kas mahorkat on. „Ise kaks päeva pole suitsetanud,” ning pistsid mõlemad ropult sõimama. Metsik tahtmine suitsetada… Ka paberossi otsad, nii omad kui võõrad, on läbi… Sõbrad, miks olete mind unustanud?!

      3. jaanuar. Frondil olevat neegrid32, Tapa olla langenud33… Käisime õega linnas, turul. Ostsime paar keedupotti – et ometi osta oleks midagi! Söögipoolist, tubakat mitte kusagil… Postkontoris kinkis mulle keegi tuttav näputäie „samagonni”; õrnalt keerasin ta taskurätikusse ning peitsin tasku põhja – minu linnaskäik ei olnud täiesti asjata. Õhtul tuli prl. M.; ta suitsetab ja, armas jumal, tõmbas ära kaks minu paberossi kingitud tubakast. Ja mina suitseta baldriani teed!

      Ei ole usku meie võidu sisse

      Eesti kiiresti kokku klopsitud üksused taganevad. Narvast lahkumise järel tundub, et sõdimisest ei tule üldse mitte midagi välja. Äpardumine järgneb äpardumisele ning iga tund toob uue kaotuse.

      „Vaenlasest oli saamas kohutav tont, kes oskab vaid võita ja purustada ja kelle eest peab taganema,” kirjeldab 5. polgu 7. roodu 1. rühma ülem Jakob Omer (Orasmäe)34.

      Ajutise Valitsuse poolt välja kuulutatud mobilisatsioon on detsembri keskpaigaks püssi alla toonud veidi üle 9000 mehe, neist 1200 vabatahtlikku. Kuid rindel deserteerub jalaväepolkude allüksustest lausa 30–70 % mobiliseerituist. Osa neist ühineb lähitagalas hiljem siiski taas oma väeosadega, mõni mees teeb niisuguse tsükli läbi koguni mitu korda.

      „Moraalselt olid meie väeosad löödud, meeskonna hingeelu oli täielikult purustatud,” kirjutab Orasmäe. „Ja niisuguse olukorra juures tuli taganeda läbi Virumaa, oma kodumaakonna. Vähe sellest. Taganemistee läks paljudel meestel läbi kodukohtade ning omaksed tuli jätta võimsana näiva vaenlase meelevalla alla. Isegi vanu, sõjameesteks kasvatatud ohvitsere leidus, kes ei suutnud väeosadega kaasa põgeneda, vaid oma kodudesse jäid omastele kaitseks; pole siis eriliselt imestada seda, kui lihtsad, igapäevased lihtsõdurid ei suutnud ise endile distsipliini sisendada ja oma kõrge kohustuse unustasid.”

      5. polgu 7. rood ehk „paljasjalgsete pataljon”, mille rühma Orasmäe juhib, koosnebki suures osas selle lootusetu taganemise ajal deserteerunud sõduritest, kellele on antud võimalus oma patud sunnitöö asemel rindel lunastada.

      Lõunarindelt

Скачать книгу