Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal - Alo Lõhmus

Скачать книгу

vaatasid punased hauda ja torkisid sinna püssitäägiga järele. Arvatavasti tapsid nad neid, kes veel ellu olid jäänud.”

      Teise rühma mahalaskmine kulgeb sekeldusteta ning Aleksander Munström astub hauaservale kolmandas grupis. Talle jääb meelde, et tema kõrval seisavad tuttavad – isa ja poeg. Raksatab kogupauk, isa ja poeg varisevad hauda ning nende järel ka Munström.

      Mõne aja pärast tuleb ta teadvusele. Läheb aega, enne kui mehe mõistus selgineb ja ta saab aru, et viibib elusana ühishauas. Servani surnukehi täis haud on kohati kas päris lahti või ainult lohakalt õhukese mullakihiga kaetud, mistõttu pole Aleksander, kelle peal on veel üks kiht surnuid, ära lämbunud. Kuid ta on läbimärg hauda nõrguvast veest ja verest. Mehe üks käsi on alumiste surnute vahele halvasti kinni jäänud, kuid peagi veendub ta, et on üldiselt vigastamata. Nähtavasti ei olnud esimene kogupauk teda tabanud ning hauda oli ta kukkunud vaid minestuse tõttu.

      Aleksander kavatseb hauast välja ronima hakata, kui kuuleb korraga hääli. See on tunnimees, kes kõneleb mingi naisterahvaga. „Mis sa raibetest ikka enam valvad, tule parem sooja, annan sulle kuuma teed!” kuuleb Aleksander naist ütlevat. Tunnimees kõhkleb, kuid mõne aja pärast hääled kaovadki.

      Veidi aega veel oodanud, rabeleb mees hauast välja ning hiilib mööda linnataguseid metsi ja heinamaid koju.

      Tema poeg Johannes on koos enam kui 70 vangiga vanglasse oma saatust ootama jäänud. Nad juba teavad, et hukkamise põhjuseks on punaste plaan Rakvere maha jätta. Eesti vägede linnajõudmine ei saa enam olla kaugel. Vangid kardavad siiski, et hukkajad jõuavad enne neilegi järele tulla.

      Vange on valvama jäetud vanemvalvur Timoleon ja vangla kirjutaja Prink. Nad on sama ärevil nagu vangidki. Kui Munström palub luba väljakäiku minna ja sealt oma kongi naaseb, siis ei lukusta Timoleon tema järel enam ust.

      „Esialgu ei julgenud keegi kongist lahkuda, kuid aegamisi avati uks ja vaadati uudishimulikult vanglakoridori,” kirjeldab Munström. „Sinna tuli ka kirjutaja Prink, kes Timoleonile midagi seletas, millega viimane nõusse jäi, võttis võtmekimbu ning hakkas avama ka teiste kongide uksi. Samal ajal pidas Prink väljas valvet, et keegi vangide vabastamist segama ei saaks tulla.”

      Vangid kogunevad kongidest tasahilju koridori ning Timoleon avab lukust ka vanglakoridori võretatud värava. Vangid jooksevad õuele ja sealt vanglaväravasse, kuid nüüd jõuab kohale punaväe patrull. Vangid aetakse vanglasse tagasi, tänaval vahti pidanud kirjutaja Prinkil kästakse kongid uuesti lukku keerata ning talt nõutakse aru, miks vangid vabadusse olid lastud. Prink, kes on tänaval seistes märganud, et tribunal on kohtuhoonest lahkunud, väidab, et täitis vange vabastades tribunali käsku. Et käsku kontrollida ei ole enam võimalik, jäävad punaväelased seletust uskuma ja põgenevad tribunali liikmete eeskujul. Prink vabastab vangid uuesti.

      Punakaardi patrulli ilmudes poeb Johannes Munström vangla hoovil peitu ühe veetõrre taha. Seal ootab ees juba üks teine vang, Rakvere voorimehe Leetbergi poeg. Varsti märkavad nad kolmandatki peitupugenut, üht Kunda meest. Kui hoovi peal kõik vaikseks jääb, ronivad mehed üle vanglamüüri. Leetberg suundub oma koju ning Kunda mees, kellel pole linnas kuhugi minna, palub Munströmil end kaasa võtta. Mehed hiilivad mööda vanglalähedase oja kallast minema, kuni jõuavad Parkali tänava sillani. Seal kuulevad nad Pika tänava poolt lähenevat ratsanikku ja tormavad peitu silla alla. Jääkülmas vees istudes ootavad nad seni, kuni sõdur turuplatsini ratsutab, seal ümber pöörab ning tagasi ratsutab. Alles siis, kui kabjalööke enam kuulda pole, jätkavad mehed teekonda ning leiavad kodust eest hauast üles tõusnud isa Munströmi. Paraku saab eakas mees üleelatu tõttu kopsupõletiku ning sureb kolm ja pool nädalat hiljem. Johannes Munström (Mugasto) lõpetab oma elu enesetapuga 1936. aastal.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Voldemar Mirbach, aastast 1938 Merioja (1901–1941).

      2

      ERA.2124.3.772

      3

      ERA.2124.3.303

      4

      Rahvaväkke astus lisaks ohvitsere ja vabatahtlikke ka väljaspool rahvaväe komisjone, kuni 600–700 meest.

      5

      Nõukogude allikates on Tartu Eesti kommunistlik kütipolk erinevate numbritega: 3. ja 15.

      6

      Peeter Vaga (1892–1944), staabikapten, 4. jalaväepolgu ohvitser, teenis 1940. a-ni Eesti kaitseväes, 1934. a-st major. Arreteeriti 14. juunil 1941 Narvas, mõisteti 1944. a. 10 aastaks vangi, suri SevuralLagis (Sosvas) 17. juunil 1944.

      7

      ERA.2124.3.800

      8

      Viljandi kommunistlikus kütipolgus oli kokku 730 meest, lahingretkes osalesid lahingallüksused: kaks pataljoni ja kuulipildujate komando.

      9

      Paul Aleksander Kunnus (1888–1942), alamoberst (alampolkovnik), 4. jalaväepolgu 2. pataljoni ülem, hiljem 3. jalaväepolgus, vr i/3 ja ii/3. Teenis kaitseväes kuni 1929. a-ni, arreteeriti 28.04.1941, suri 14.02.1942 vangina Gorki oblastis.

      10

      Aleksander Jea (1888–1937), 1917. a. oktoobrirevolutsiooni järel Tartus punakaardi ülem, 1918 Viljandi kütipolgu komissar. Jaanuaris 1919 Tartusse saadetud lööksalga üks juht, 1919–20 Eesti kütidiviisi 1. brigaadi komissar, pärast sõda töötas nkvds, represseeriti 1937. Vt. mälestusi teoses „Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas”. Moskva–Leningrad, 1934.

      11

      Georg Leets (1896–1975), leitnant, 1918. a. novembrist 1. suurtükiväepolgus 5. patarei ülema abi, hiljem välipatarei nr. 9 ülem ja suurtükiväegrupi ülem, vr i/3 ja ii/3. Pärast sõda teenis edasi suurtükiväes, 1930 kolonel, 1939. a-st suurtükiväe inspektor. Arreteeriti 28.06.1941 Venemaal, oli vangilaagris ja asumisel Norilskis kuni 1957. a-ni.

      12

      Pljussa jõgi.

      13

      Heinrich Laretei (1892–1973), alamkapten, teenis I maailmasõjas Vene suurtükiväes, oli novembris Narva Kaitseliidu ülem, pärast Narvast taandumist 4. polgus rooduülem, 9. detsembrist 1. suurtükiväepolgus patarei ülem. Vabadusristi kavaler, vr ii/3. Pärast sõda oli Riigikogu liige ning põllutöö- ja siseminister, 1926. a-st diplomaat, 1940. a. jäi Rootsi.

      14

      Sakslased ei osutanud vastupanu, sest punalaevastiku laevadel olid Inglise lipud mastis. Nõukogude allikail oli dessantsalgas 650 meest,

Скачать книгу