ТОП просматриваемых книг сайта:
Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus
Читать онлайн.Название Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal
Год выпуска 2015
isbn 9789949538850
Автор произведения Alo Lõhmus
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kesknädal,25. XII 18. a.
Esimene jõulu püha. Päeval oli Eesti vägede paraad. Kindral Põdder ja kap. Karunga 78 askeldasivad siin ja seal. Sain juhuslikult seal Arturiga (teine vend – A. L.) kokku. Tema ka siin! Lõunaks olime Lomp’ide pool. Õhtul olime kodus.
Neljapäeval,26. XII 18. a.
Käisin Sõjaministeeriumis. Olles Toompeal, tahtsin läbi Patkuli väravate Balti jaama minna, nägin treppide peal palju uudishimulikke mere poole vaatavat. Küsisin milles asi seisab? Teatati, et mere peal käia lahing. Ja tõesti – merel oli isemoodi laevade liikumist märgata. Teatati, et enamlased tahtnud tulla Tallinna peale, kuid peksetud puruks. Lõunaks olime Vinnalite perekonnas. Kui kahju, et nii närus riides olen.
Leidsin Vinnalite lähedale ühe mööbliga toa, kuhu ka ümber kolisime, Vinnali perekonda südamest külalislahkuse eest tänades. Lubasivad minu naise oma hoole alla võtta. Kenad inimesed!
Reede,27. XII 18. a.
Hommikul kella6 ajal jätsin Schuraga jumalaga. Raskel sammul liikusin Balti jaama poole, et sõita oma polku tagasi. Reisirong viis mind kuni Aegviidu jaamani. Seal kohtasin oberst Reeki ja kap. Liiv’i. Tegin esimesele lühikese suusõnalise ettekande. Määras mind kuulipildujakomandosse, nooremaks ohvitseriks.
Läksin sealviibiva soomusrongi peale, kus kohtasin lip. Puusepa. Sõitsin soomusrongiga kuni Läpi 79 külani; seal hüppasin rongilt maha ning läksin5 polgu staapi, kus mina Vaskaga, Stahlbergiga ja Nicolaiga koos olin. Staabist läksin kuulipilduja komandosse.
Taganemine Viru rindel jätkub. Jõululaupäeval on enamlased vallutanud Tapa raudteesõlme.
29. detsembril taganeb Laast-Laasi komando Läpi külast mere suunas Leppsilla külla. Selles väikeses, praeguseks välja surnud Põhja-Kõrvemaa külas jääb Laast-Laas koos 15 mehega ööbima Aabrami tallu, ülejäänud sõdurid aga paigutatakse kõrvaltalusse.
„Aabrami talus lasksin kuulipilduja hobuse tõmmata rehe alla. Kelgu peal oleva laetud Maksimi lasksin hoovi peale akna alla tõmmata ja present peale visata. Ühtlasi üks mees vahiks juure. Lehtse poole tee peale saatsin 2 meest vahiks välja,” kirjeldab Laast-Laas seda õhtut.
Tattninalambist valgustatud tuppa astudes näeb leitnant, et põrand on meeste poolt juba hõivatud. Toanurgas voodis lamab noor naisterahvas. Leitnant küsib naljatades, kas võib voodisse tema kõrvale heita. Neiu vastab, et põeb hispaania haigust – toona möllanud ränka grippi – ent kui leitnant nakkust ei pelga, siis võib küll. Laast-Laas heidab sinelit seljast võtmata voodiservale pikali ja uinub otsekohe.
Ta ärkab selle peale, et neiu teda ärevalt õlast raputab.
„Punased,” teatab neiu. Leitnant kargab voodist välja: tuba on tühi, kõik mehed kuhugi kadunud. Eeskojast leiab ta kaks sõdurit, kes ukseprao vahelt õue piiluvad: õuel seisab kümmekond punakaartlast. Laast-Laas ja sõdurid võtavad oma püssid, lükkavad ukse vaikselt praokile ning avavad punaste pihta tule. Need kaovad hoovilt ning Laast-Laas saab joosta kuulipilduja juurde. Talust eemal hakkavad tulistama kaks enamlaste kuulipildujat, kuid mitte Laast-Laasi ja ta kaaslaste, vaid kõrvaltalu pihta, kus ööbivad ülejäänud sõdurid. Leitnant veab kuulipildujakelgu sobivale laskepositsioonile ning avab vaenlase kuulipildujate pihta tule. Viimaks need vaikivad ja vaenlane taandub.
„Korraga märkan: teise talu poolt jooksevad kaks meest: nooremleitnant Jüri Tamm ja üks noor sõdur, pastlad jalas ja läki-läki peas. Oleks viimasel olnud vintpüssi asemel kaigas käes või mõek vööl, siis oleks tema tingimata Lembitu aegse sõdurina välja näinud,” kirjutab Laast-Laas.
Sõdurid külaelanike keskel.
9. jaanuaril liiguvad vahepeal Soome abijõududega kohtunud Eesti sõdurid tagasi Leppsillale ja hõivavad selle uuesti. Aabrami talu rahvalt kuuleb Laast-Laas nüüd, mis äreval ööl vastu 30. detsembrit edasi oli juhtunud. Need olid olnud eestlased, kes talu ründasid. Kui punased ööpimeduses lähenesid Eesti vägede valvepostile, oli viimane hõiganud „Kes on?”, punased aga vastanud selges eesti keeles: „Omad!”. Valvepostis olnud sõdurid langesidki nende kätte vangi. Seejärel oli üks punane tulnud Aabrami talu õue, vaadanud selle aknast sisse ja näinud tattninalambi valgel, et maja on täis magavaid sõdureid. Ta läks omade juurde tagasi ning need avasid talu pihta tule. Läbi majaseina jooksnud kuulid tabasid seinal rippunud simblit, see kukkus kolinaga maha ja äratas mehed, kuid mitte voodis magava leitnandi. Ka sõduritele ei tulnud taluneiu kõrval uinunud leitnant enam meelde, nad tormasid ummisjalu toast välja ja püüdsid põgeneda.
Kui Laast-Laas ja sõdurid talust lahkusid, tulid sinna punased. „Teisel päeval märganud punased, et laest sajab mingeid ebemeid alla. Mindud lakka vaatama ja toodud sealt 4 meie meest alla, kes end olid seal ära peitnud,” kirjutab Laast-Laas. „Üks punastest oli allatoodute seas oma venna ära tunnud. Oli väga vihaseks saanud ning oma venna seina äärde seadnud. Ise võtnud vintpüssi, laadinud selle ning sihtinud venna peale. Oodatud pauku, kuid see jäänud tulemata. Siis jooksnud venna sihis, teinud liigutuse nagu tahaks teda täägiga läbi lüüa, kuid ei ole löönud. Aegamööda oli rahunenud ning vennaga ära leppinud. Joodud koos teed. Ka teistele antud armu. Jaapani püssid võetud ära ning antud vene püssid kätte, et nendega ühiselt sõdida.”
Samal 9. jaanuari õhtul saab Laast-Laas teada, et Eesti soomusrongid on vallutanud Tapa. „Ura!” lõpetab ta oma päevikusissekande. „Võit hakkab nagu meie poole kaaluma. Annas Jumal! Meie lapselapsed saavad meid mäletama.”
Pea purustatud püssi laega
Johannes Munström80, Rakvere majaomaniku Aleksander Munströmi 28-aastane poeg, hakkab Rakverest lahkumise võimalusi otsima kohe, kui punased väed 1918. aasta 16. detsembril linna hõivavad. Munström oli koos isaga astunud Kaitseliitu ning korraldanud muu hulgas läbiotsimise ka ühe nende oma majas korterit üürinud enamlase elamises. Nüüd teab Johannes, et uued võimud käsitavad teda vaenlasena. Paari nädala eest oli Eesti Töörahva Kommuuni juht Jaan Anvelt allkirjastanud dekreedi, mis kuulutas: „Iga juuksekarva eest, mis meie seltsimeeste peast vägivalla teel maha langeb, vastutavad oma elu ja varandusega kümme valgekaardilast, nende naised ja lapsed. Selleks tuleb ka kõigi valgekaardilaste perekonnad pantvangidena vahi alla võtta.” Anvelt põhjendas valgekaartlaste lindpriiks kuulutamist Narvas aset leidnud vägivallaga, sh. võitluse käigus vangi langenud haavatud punaste tapmisega. „Haavatutel, keda valgekaart võitluse ajal kätte sai, taoti pead puruks, nad torgiti püssitikkudega läbi, rööviti paljaks,” kirjeldati dekreedis.
Tegelikult oli Eesti Töörahva Kommuun juba 29. novembril oma esimeses manifestis kuulutanud lindpriideks nii Eesti Ajutise Valitsuse kui ka kõik tema „agendid ja toetajad”, samuti kõik mõisnikud ja pastorid. „Igaüks, kes „Eesti ajutise valitsuse” või tema agentide käskude täitmist nõuab, tuleb samas paigas maha lasta,” sedastati manifestis. Kaitseliitlastel ei maksnud oma tuleviku osas illusioone teha.
Ööl vastu 17. detsembrit suundub Johannes Munström Rakvere raudteejaama ärasõiduvõimalusi uurima. Kuid see on vale samm, sest jaamas varitsevad punakaartlased just niisuguseid põgenikke ning Munström arreteeritakse kohe. Ta viiakse otsejoones Laia ja Rohuaia tänavate nurgal asuvasse kohtumajja, mille ülemisel korrusel töötab revolutsiooniline tribunal.
„Mind paigutati ühte tuppa, kus enne mind juba viibisid majaomanik Valter, Kolmainu koguduse õpetaja Paucker ja vanakene Rakvere ühisgümnaasiumi kojamees, kelle nime ma enam ei mäleta,” on Munström oma meenutustes kirjeldanud.81 „Isekeskis meie jutelda ei saanud, sest ruumis viibis ka paar punast sõdurit, kes meil
Robert Karunga (1880–1951), kapten, sõjaministeeriumi varustusvalitsuse intendantuuri osakonna ülem, vr i/2, hiljem kolonelleitnant, 1927. a-st erus.
Küla Tapast lääne pool.
Johannes Munström kandis hiljem perekonnanime Mugasto.
ERA.2124.3.783