LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vajutab taldu vastu maad raskelt nagu tööhärg. Ning mis eriti imelik – kõige vähem muudab aeg inimese iseloomu. Flegmaatikud jäävad nohisema, arad värisema, unelejad unistama, rutakad tõttama, ülbitsejad praalima.

      „Hannes, sa oled ikka samasugune,” meelitas mind kunagine klassi iludus. Ta oli üheksandas klassis kinkinud mulle oma naiseliku väärtuse, kui kasutada tüdruku enda sõnu. Ma ei ole tänini kindel, kas olin tõesti esimene, kes lõhkus tema süütuse müüri. Kõik käis liiga lihtsalt, kogemata. Ühel tavalisel labrakal klassikaaslase vanemate suvemaja tagatoas. Ettevalmistuse ja pühalikkuseta, Led Zeppelini saatel põrandal püherdades ja hingeldades. Esimesele vahekorrale ei järgnenud midagi, isegi mitte musitamist, teineteise sõrmeotstest õrnalt kinnivõtmist ega peolt üheskoos ärahiilimist. Mulle meenus, et rohkem kui pooled tüdrukutest peavad esimest armuühet ebameeldivaks kogemuseks. (Ei ole kuulnud, et oleks uuritud, mitu protsenti naisi peab viimast suguühet meeldivaks elamuseks. Pean küsima Karli käest, ta tunneb end statistikas kodusemalt.)

      Olin toona juhuse eest. Iludusel oli vanemaid ja tugevamaid poisse ootelehel. Ta noppis neid, keda vaid tahtis. Jah, hakkajad jäävad hakkajateks. Aga iludus ei hakanud näitlejaks, kelle glamuurset karjääri talle ennustati. Temast sai meie klassi ainus professor, filoloogiadoktor. Tsiteeritud teadlane. Miskipärast ma ei usu, et ta on naisena õnnelik. Ta oli liiga auahne, et ennastunustavalt armuda. Nüüd, klassikokkutulekul, settis minus koguni arusaam, et tema järelejätmatu poisteapluse põhjuseks ei pruukinud olla ihulise küllastumise vajadus, vaid soov kätte maksta sellele osale naissoost, kellele oli kingitud seksuaalse tundlikkuse võime. Mehi langes iluduse ees nagu loogu, aga ta ei nautinud kellegi intiimset lähedust. Ta oli frigiidne naine.

      „Olen jah samast soost,” vaatasin professorile silma. Mis olnud, see olnud. Tal ei olnud enam pikki heledaid juukseid ega loomulikult mitte ka lühikest seelikut. Mida naisemaks saavad tüdrukud, seda lühemaks jääb nende pats ning seda pikemaks venib seelik. Mõnel, kes eluaeg suitsu tõmmanud, läheb hääl ka madalamaks. Aga üldiselt – kummaline seegi – räägivad inimesed terve elu ühe ja sama häälega. Hääle järgi võiks koolikaaslasi pimesilmi ära tunda. Samas ei ole äratundmisest suurt kasu, kui nimi meelde ei tule.

      „Kuidas endal hästi läheb?” küsis diplomaat, suursaadik suures riigis. Ta on professori järel tuntuselt vahest teine tegelane meie klassis. Vähemalt diplomaatilistes ringkondades. Meie klass ei kinkinud ühiskonnale vaimustavaid olümpiasangareid, tähtsaid poliitikuid ega mersunäolisi miljonäre, ei karismaatilisi kunstnikke ega andekaid kirjanikke. Ega isegi mitte andetuid ajakirjanikke. Meie klass ei olnud eliitklass. Olime üldklass. Mina olin sinna läinud sellepärast, et ei tahtnud kooli vahetada ega tundnud huvi reaalainete süvaõppe vastu, milleks meie keskkooli eriklass oleks kohustanud. Arstid, kes ei ole geeniused milleski, tihtipeale just sellistest üldklassidest tulevadki. Psühhiaatrid omakorda selekteeruvad nendest, kellel ei ole kirurgi kuldseid käsi või anestesioloogi silmapaistmatut töökust, kuid kellel on kalduvus üldistest asjadest üldjoontes üldinimlikult mõelda ja rääkida.

      Diplomaat oli tasakaalukas juba poisina. Sündinud intelligent. Mulle jäi mulje, et ta ei julgenud mind Viikingite küla tavernis avalikult sinatada, aga teietada olnuks veel pentsikum. Ta on minu patsient.

      „Läheb hästi,” vastasin protokolli kohaselt.

      „Hannes on meil telestaar!” kädistas keegi, kes ilmselt unetusest vahib televisiooni hommikuprogrammi. Ma teadsin, kellele see hääl kuulub. Tüdrukule, kellest sai usin müüja kaubamajas. Võimalik, et isegi osakonnajuhataja. Varasematel aastatel tundsid ja vajasid teda peaaegu kõik vilistlased ja ka õpetajad. Uus aeg täitis kaubamaja kaubaga ning võttis mu klassikaaslaselt populaarsuse.

      „Ütle siis meile, mitu korda päevas peab seksima?” lõõpis ujuja.

      „Sina võiksid parem küsida, mitu korda aastas,” kihistas müüja. Millise lapsiku vabaduse pikantseteks allapoole vööd naljadeks annavad ühised kooliaastad! Keegi ei punasta. Omade vahel, võiks õigustada, kuigi need ühised aastad moodustavad ju vaid üürikese aja inimese tõeliselt teadlikust elust. Ja kust otsast üldse omad? Võib-olla kaovad suhtluse seinad eluks ajaks seetõttu, et koolieas ollakse tunnistajaks üksteise ihulisele küpsemisele, mis on ju inimese kõige intiimsem elujärk. Klassiõde, kes on märganud klassivenna esimesi udemeid ülahuulel, ei saa toda poissi isegi vanuigi näha üksnes asjaliku poliitiku, ärimehe või arstina. Ja nood lugupeetud inimesed ei saa kunagi lahti kutsikanimedest: Pavka, Raika, Muks, Toits, Arts. Et mind kõnetati õige nimega, näis olevat minu kui arsti privileeg.

      „Seks ei ole minu eriala,” ütlesin. Tõsine vastus totrale küsimusele tekitab naeruväärse ebakõla. Seepärast lisasin kahemõtteliselt: „Olen sellel alal ainult asendaja.”

      „Heake küll, aga mitu korda aastas sa asendad?” põrutas ujuja edasi. Ootasin seda laadi küsimust, millele vastust ei oodanud enam keegi. Pääsesin kerge kahinguga seltskonna tähelepanu alt. Minu sees ja minu jaoks ei olnud viisakuse ega häbelikkuse seinad kusagile kadunud.

      Korraldaja tõusis pika talulaua otsast püsti ja palus mälestada kaaslasi, kes viimase viie aasta jooksul olid elavate hulgast lahkunud. Neid oli koguni neli. Ühe klassiõe viis ära rinnavähk, ühe klassivenna infarkt. Üks mees sõitis, teine jõi end surnuks.

      Ujuja võttis laua alt viinapudeli ja valas pitsi täis. Teised tõstsid vaikides veinipokaali.

      „Kaasa võetud alkohol ei ole lubatud,” manitses korraldaja.

      „Mind see ei koti,” mühatas ujuja ja lurpis viinale rammuleent peale.

      „Korista vähemalt pudel laua pealt ära,” pahandas Helle Aristo.

      „Tellime siis juba kõigile valget viina,” pakkus diplomaat. „Ja hapukurki meega. Puljong veiniga on tõesti nats imelik.”

      Korraldaja, kes oli söögid ja joogid oma parema äranägemise järgi valinud, tundis end solvatuna. Viivuks. Veidi aja pärast haaras ta taas initsiatiivi ja käskis kõigil kordamööda ette kanda, milline on kellegi perekonnaseis ja mitu last kellelgi on.

      „Viis aastat tagasi juba rääkisime sulle,” urises seni vait olnud hallpea, kes kandis rahvusliku ornamendiga kampsunit. Teadsin, et ta mängib ooperiteatris klarnetit. Süvamuusikahuvi oli viinud ta sügavale lava alla, koolis oli ta olnud silmapaistvam muusik – vedas käima biitbändi.

      „Viie aastaga võib ei tea kui palju juhtuda,” põhjendas korraldaja.

      „Meestel alles siis hakkabki juhtuma,” nähvas professor, endine iludus.

      „Kas sul lasi ka mees jalga?” põrutas müüja naelapea pihta.

      „Viiekümnesed mehed muutuvad tagasi poisikesteks,” arvas professor. „Kui nad üldse on jõudnud meheks saada.”

      „Pole mõtet ainult mehi süüdistada,” lausus diplomaat. „Mehed ei haihtu iseenesest. Nad lähevad teiste naiste juurde. Need teised naised on samamoodi süüdi.”

      „Need teised on noored, ühiskondlikult vastutustundetud näkid,” podises klassiõde, kes teadupoolest töötab linnavalitsuse transpordiosakonnas. Istuva ametniku staatus väljendus tema puhul kahtlustavas altkulmupilgus ja monumentaalses tagumikus.

      „Teie olite ka noored näkid,” meenutas ujuja pinginaaber, tõenäoselt väikeärimees. „Ja teie hullutasite ka vanemaid mehi. Siis te ei mõelnud vanemate naiste kurvale saatusele. Nüüd maksategi lõivu omaenda lõbude eest.”

      „Tüüpiline meeste mõttemall!” ägestus professor. „Miks peavad kannatama need naised, kes pole kunagi abielumehi jahtinud ega kellegi elu ära rikkunud!”

      „Kas sa ei ole siis?” uuris väikeärimees.

      „Vaat ei ole jah!” teatas professor. Väikeärimees muigas. Mäletan, et temagi kuulus iluduse austajate ringi.

      Näkijutt tõi mulle taas silme ette Kristini. Ma poleks tarvitsenud teda enam tagasi kutsuda. Või siis oleksin võinud ta südamerahuga saata psühholoogi juurde, teraapiaseanssidele – iga inimene tahab aeg-ajalt südant puistata. Poiss pettis teda ja tema kättemaksuks poissi. Ja siis? Usalduse kriis! Räägib, et

Скачать книгу