LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mitte… Ma olen ikka vallaline ja omadega natuke kaotsis.”

      „Tõsi? Et siis enesesidumise probleemid on endistviisi aktuaalsed?”

      „Nii võib öelda küll. Paraku kummitavad endiselt ka unehäired ja kerge depressiivsus. Või noh, seda oskate ilmselt teie hinnata, kui kerge või raske.”

      „Kena, siis on meil põhjust vestelda küll,” paistis dr Eisen rahulolev. Ta köhatas kergelt.

      Ootasin huviga.

      „Kuidas te end üldiselt tunnete?” küsis ta järgmiseks.

      „Mis mõttes? Füüsiliselt?” sattusin segadusse.

      Ta paistis ka korraks segaduses olevat.

      „Jah,” vastas ta seejärel.

      „Füüsiliselt… energiat on vähevõitu, muidu vist üsna normaalselt,” pakkusin.

      „Kristin, me võiksime algul rääkida pisut teie vanematest,” võttis doktor otsustavalt järgmise teema.

      Turtsatasin korraks lõbustatult. Selles olukorras oli paras annus absurdihuumorit.

      „Noh, minu ema, teie klassiõde…” alustasin veidi provotseerivalt, „on väga eneseteadlik naine, nagu te ehk teate, kes lisaks oma elu korraldamisele teab hästi ka seda, kuidas teised peaksid elama.”

      „Me võiksime selle, et ta on minu klassiõde, täiesti kõrvale jätta,” märkis dr Eisen kuivalt.

      Nagunii ta korraldab meile mõlemale ülekuulamisi, kuidas kohtumine läks, ma ei tea, kas selles mõttes ikka võime, kõlas mu peas, aga ma ei öelnud seda välja. Eesmärk ei olnud tüli norida.

      „Mu ema ja isa läksid lahku, kui ma olin üsna väike. Mõlemal on uus kaaslane ja mõlemad on mu jaoks kogu aeg olemas olnud. Eeskujulik värk selles mõttes, et noh, öeldakse ju, et lahku minna on okei, lapsed on õnnelikud, kui vanemad on õnnelikud, lihtsalt laste jaoks tuleb olemas olla. Aga arvestades ema perfektsionismi on tal endal selle kõigega seoses siiski vist mingeid selliseid tundeid, mis sunnivad mulle korrutama, et ideaal on valida hoolikalt ja abielluda ikkagi ühe ja ainsa Selle Õigega ning siis elada happily ever after. Mis lisab muidugi stressi.”

      „Aga isa?” uuris dr Eisen.

      „Isa on rohkem chill või noh, tema on oma võimalikke süümepiinu leevendanud rahaga – ma olen saanud tõesti kõik, mida ma olen tahtnud. Ta on kinni maksnud mu huvikoolid ja ma sain teismelisena korralikku taskuraha, ma ei ole pidanud materiaalselt millestki puudust tundma ja samas ta on muidu ka mu jaoks ikka üsnagi olemas olnud, ehkki ma elasin emaga,” jutustasin rahulikult.

      „Kas teil on lapsepõlvest meeles ka mõni konkreetsem episood, mis teiega terve elu kaasas käib?” küsis dr Eisen.

      „Mingi traumeeriv episood? Mul vist väga polnudki selliseid,” sattusin segadusse.

      „Miks traumeeriv? Milline tahes.”

      „Ma olin valdavalt selline ilus, rõõmus ja hea laps. Hmm… vanematega oli ükskord selline lugu, et nad läksid köögis tülli, isa seisis pliidi ees ja ema külmkapi juures, toored munad käes. Sõnavahetus läks üha ägedamaks, kuni ema läkitas need munad isa poole lendu, isa astus muidugi eest ära ja pihta ei saanud. Mulle tundus see tookord tohutult naljakas, nagu mingi mäng. Joonistasin pärast sellest veel hulk aega pilte, lasteaias ka, mis ema meelest oli muidugi kohutav.”

      Dr Eisen muigas.

      „Võita tahtsin väga alati, muide, praegu miskipärast meenus!” jätkasin. „Kui emaga selle peale kabet mängisime, kes nõusid peseb, siis kaotades olin nii vihane, et tahtsin kabelaua ja nupud aknast välja visata,” meenutasin naerma hakates. Ja lisasin siis: „Oma lapsepõlve mäletan ma igal juhul õnnelikuna ja teismelisena olin pigem liidrite seas. Olin täisealine, kui midagi valesti läks.”

      „Nii et te tunnete, et täisealiseks saades läks midagi valesti?” jätkas dr Eisen rahulikult.

      Keegi neelatas mu sees õõnsalt.

      „Jah. Ja ma arvan, et see võib olla seotud karjääri ja eneseteostusega.”

      „Eneseteostusega… Tahaksite sellest ehk lähemalt rääkida?”

      Muigasin kõveralt hingearstide palju pilatud stampküsimuse peale.

      „Millega tegelete? Mida olete õppinud?” täpsustas dr Eisen küsimust.

      „Ma arvasin, et ma tahan saada kunstnikuks. Nii et hästi loogiline oli minna kunstiakadeemiasse maali õppima, kõrvalerialaks võtsin graafilise disaini. Seda viimast teatud määral ilmselt mõjutatuna kõikidest nendest arvamustest, et siin riigis ei ole võimalik kunstnikuna ära elada, liiati veel hästi elada – neid arvamusavaldusi tuli vanematelt, aga ka täiesti suvalistelt inimestelt. See on mingi mõttemall? Või tõde? Igal juhul asendus mu esialgne rõõmus „ma suudan kõike”usk mingi hetk kaine pragmaatilisusega. Pärast ülikooli tegin natuke juhutöid, seejärel alustasin ühes reklaamiagentuuris disainerina ja sain hiljuti AD-ks, art director’iks.”

      Mulle tundus, et nägin doktori silmis küsivat pilku, nii et lisasin igaks juhuks selgituse: „AD tööks on ideede genereerimine ja kontseptsioonide loomine, veel vaatab ta üle reklaamide teostuse visuaalse poole ja vastutab, olgu tegemist siis bännerite, teleklippide, plakatite või millega tahes. Disainer on pigem teostaja, vormistaja, ehkki AD teeb seda tööd ka.”

      „Kas teile meeldib teie töö?” küsis dr Eisen.

      Vaikisin.

      „Reklaamivaldkond on väidetavalt üks stressirohkemaid üldse ja paljud põlevad seal läbi. Hea reklaam võiks muidugi olla ka kunstiliste ambitsioonidega, aga tegelikult on palju rutiini,” vastasin põiklevalt. Püüdsin keskenduda. „Kui ma olen ise püüdnud oma probleemide juurteni jõuda, siis üks kahtlusalune on just eneseteostus. Kui inimene teeb seda, mida armastab ja armastab seda, mida teeb, siis peaks kõik muu ka sujuma? Aga kui juba pühapäeva lõunast hakkab stress, et homme on esmaspäev ja uus töönädal, siis vist pole asi päris õige.

      Samas – kui ma seda ei taha, siis mida ma tahan? Kunstnik olla? Võib-olla, aga ma arvan, et ma pole piisavalt andekas… aga kui ma proovin mingeid muid variante välja mõelda, siis see lõpeb enamasti sellega, et mulle tundub, et ma ei tahagi üldse mitte midagi.”

      „Mitte millegi teha tahtmine – eks seegi ole tahteavaldus,” oli doktor positiivne.

      „Mul on üha sagedamini selline tunne,” jätkasin, „et ma tahaksin heita voodisse ja sealt mitte enam tõusta. Lihtsalt oodata, kuni ma ära suren. Aga see vist ei töötaks? Muretsevad lähedased viiksid mingi hetk kuskile – haiglasse, hullarisse?

      Ja endal hakkaks ka võib-olla igav, nii et sirutaks käe oma nutitelefoni järele ja saaks Facebookist jälle annuse mingit pseudovajalikku informatsiooni… mis muidugi taastaks ilmselt kiiresti selle esialgse agenda ja plaani – voodis lebada ja surma oodata.

      Lihtsalt… see maailm oli kunagi tore. Lõbus. Ja mul on tõesti selline tunne, et mingi hetk läks midagi valesti, aga millal? Ja – olulisem küsimus – kas ja kuidas on võimalik välja ronida sellest august, kuhu ma kuidagi kukkunud olen?

      Kui ma ennast kuulan, siis mul hakkab õudne – kuidas mahub ühe suhteliselt noore inimese sisse nii palju ängi? Tülgastav.”

      Nonii, nüüd oli mu tume sisemaailm doktori ette laotatud. Või – stopp – pool sellest.

      „Ja siis on see isikliku elu pool ka. Ma olen olnud hulk aastaid kenas kooselus, kus kõik sujus hästi, kuni eelmisel suvel tema pettis ja siis nagu kättemaksuks mina petsin ka ja… kui sinnani püsis kõik veel enam-vähem koos, siis pärast seda on olnud üksainus agoonia. Palju destruktiivseid mõtteid, puurilooma tunne ja nii edasi,” tunnistasin. „Samas on ju ebaküps süüdistada oma probleemides teisi ja kurja maailma. Ma ei taha kindlasti süüdistada oma vanemaid – ilmselt andsid nad mind kasvatades endast parima, tegid nii, nagu oskasid.”

      Doktor tundus kuidagi hajevil.

      „Ega

Скачать книгу