Meister ja Margarita - Mihhail Bulgakov

Скачать книгу

ei ja veel kord ei! Müstikud on peibutajad, nad valetavad, mingit Kariibi merd pole olemas, meeletud flibustjeerid ei sõida seal ringi ja korvett ei aja neid taga, kahurisuits ei hõlju üle lainete. Midagi ei ole ega ole olnudki! See kidur pärn seal on olemas, malmvõre on olemas ja puiestee selle taga… Jää sulab pokaalis, naaberlauast paistavad kellegi verd täis valgunud sõnnisilmad ja õudus pitsitab südant… Oh jumalad, oh suured jumalad, mürki, andke mulle mürki!..

      Äkitselt läks kuskilt lauast lendu sõna: „Berlioz!” Muusika lagunes koost ja jäi vait, nagu oleks keegi talle rusikaga virutanud. „Mis, mis, mis, mis?!!” – „Berlioz!!!” – Ja siis pääsesid valla hüüded, siis hüpati lauast üles…

      Jah, murelaine paiskus kõrgele, kui levis hirmus uudis Mihhail Aleksandrovitšist. Keegi sebis ringi ja karjus, et tuleb otsekohe, aega viitmata, siinsamas paiga peal koostada kollektiivne telegramm ja see ära saata.

      Aga mis telegramm, küsime meie, ja kuhu saata? Ja milleks? Päris tõsi, kuhu ja milleks? Mis kasu võib olla mis tahes telegrammist tollele seal, kelle lömastatud kukal on praegu pigistatud prosektori kummikinnastes käte vahele, kelle kaela torgivad professori kõverad nõelad? Ta on hukkunud ja talle pole tarvis mingit telegrammi. Kõik on lõppenud, ärgem hakakem enam telegraafile tüli tegema.

      Jah, ta on surnud, hukkunud… Aga meie oleme ju elus!

      Jah, murelaine paiskus kõrgele, püsis mõnda aega ja hakkas siis tasapisi alanema, mõni mees läks juba tagasi oma lauda ja rüüpas – esiteks vargsi, aga veidi aja pärast üsna avalikult – lonksu viina ja võttis suupistet peale. Ja tõsi, miks peaksid täidetud kanakotletid raisku minema? Millega me Mihhail Aleksandrovitši enam aidata saame? Kas sellega, et me näljaseks jääme? Meie oleme ju elus!

      Klaver pandi muidugi mõista lukku, džäss läks laiali ja mitmed ajakirjanikud sõitsid oma toimetusse nekroloogi kirjutama. Sai teatavaks, et lahkamiskambrist on saabunud Želdõbin. Ta võttis koha sisse kadunu kabinetis ülakorrusel ja otsekohe levis kuuldus, et temast saabki Berliozi järglane. Želdõbin kutsus restoranist enda juurde kõik kaksteist juhatuse liiget ja Berliozi kabinetis aega viitmata alanud koosolek asus arutama edasilükkamatuid küsimusi – Gribojedovi sammassaali dekoreerimist, surnukeha toimetamist lahkamiskambrist sellesse saali, saali avamist külastajatele ja muid traagilise sündmusega seotud asjaõiendusi.

      Restoranis aga kestis edasi tavaline ööelu ja oleks kestnud kuni sulgemiseni, see tähendab kuni kella neljani hommikul, kui poleks juhtunud midagi juba päris erakordset, mis restorani külastajaid palju rohkem vapustas kui teade Berliozi surmast.

      Kõigepealt sattusid ärevusse Gribojedovi maja värava ees valvavad voorimehed. Oli kuulda, kuidas üks neist hõikas, ise pukis püsti tõustes:

      „Hohoo! Te vaadake ainult!”

      Seejärel süttis äkki malmvõre ääres tont teab mis tuluke ja hakkas lähenema verandale. Lauas istujad kergitasid end, teritasid pilku ning nägid siis, et koos tulukesega liigub restorani poole valge kummitus. Kui see oli üsna pergola ligi jõudnud, istusid kõik laudade taga nagu kangestuses, sterletitükk kahvli otsas ja silmad jõllis. Uksehoidja, kes oli parajasti restorani riietehoiust õue suitsu tegema tulnud, astus paberossi laiaks ja läks kummitusele vastu ilmse kavatsusega takistada teda sisse astumast, kuid jättis selle miskipärast tegemata ja jäi seisma, lollakas naeratus näol.

      Kummitus astus läbi pergola ava ja jõudis takistamatult verandale. Siis nägid kõik, et see pole üldsegi kummitus, vaid hoopis Ivan Nikolajevitš Bezdomnõi – tuntud luuletaja.

      Ta oli paljajalu, tema valkjas pikk tolstovka oli eest lõhki ja selle külge oli haaknõelaga pistetud paberist, tuhmunud ikoon, mis kujutas tundmatut pühakut. Jalas olid luuletajal valged triibulised aluspüksid. Käes hoidis ta põlevat laulatusküünalt. Tema paremal põsel veritses värske kriimustus. Verandal valitseva vaikuse sügavust oleks olnud raske mõõta. Võis näha, kuidas õlu kelneri käes viltu vajunud kruusist põrandale niriseb.

      Luuletaja tõstis küünla pea kohale ja lausus valjusti:

      „Tervist, sõbrad!” Seejärel heitis ta pilgu lähima laua alla ja sõnas murelikult: „Ei, siin teda ei ole!”

      Oli kuulda kahte häält. Bass ütles vähimagi kaastundeta:

      „Valmis. Deliirium.”

      Teine, naisehääl, lausus ehmunult:

      „Kuidas küll miilits laskis tal niimoodi linnas ringi käia?”

      Selle kuulis Ivan Nikolajevitš ära ja vastas:

      „Kaks korda taheti kinni pidada, Skatertnõi põiktänaval ja siin, Bronnaja tänaval, aga ma panin üle aia, ja näete, kriimustasin põske!” Ivan Nikolajevitš tõstis uuesti küünla kõrgele ja hüüdis: „Vennad kirjanduses! (Tema kähisev hääl sai nagu jõudu juurde, sellesse tekkis kõla ja tuld.) Kuulake mind kõik! Ta on saabunud! Asuge aega viitmata teda püüdma, muidu jõuab ta kohutavat kurja teha!”

      „Mis? Mis? Mis ta ütles? Kes on saabunud?” kostsid läbisegi hääled.

      „Konsultant,” vastas Ivan, „ja see konsultant tappis nüüdsama Patriarhi tiikide ääres Miša Berliozi.”

      Nüüd valgusid kõik saalidestki verandale ja Ivani tulukese ümber kogunes rahvasumm.

      „Vabandust, aga ehk ütleksite täpsemalt,” kõlas Ivani kõrva ääres vaikne ja viisakas hääl, „mismoodi tappis? Ja kes tappis?”

      „Välismaalasest konsultant, professor ja spioon,” kostis Ivan, pilk ringi ekslemas.

      „Ja mis oli tema nimi?” küsiti tasa kõrva ääres.

      „Jajah, tema nimi!” hüüatas Ivan murelikult. „Kui ma vaid teaksin tema nime! Ma ei jõudnud seda nimekaardilt välja lugeda… Mäletan ainult esimest tähte, see oli W, nimi algas W-tähega. Mis nimi see võis olla, mis algas W-tähega?” küsis Ivan iseendalt, peast kinni haarates, ja hakkas siis äkki pomisema: „We, we, we! Wa… Wo… Waschner? Wagner? Weiner? Wegner? Winter?” Pingutus pani Ivanil peanaha koos juustega liikuma.

      „Wulf?” hõikas kaastundlikult keegi naine.

      Ivan sai kurjaks.

      „Lollakas!” käratas ta ja otsis pilguga naist. „Mis puutub siia Wulf? Wulf pole milleski süüdi! Wo, wo… Ei, nii ei tule see mul meelde! Teate mis, kodanikud, helistage otsekohe miilitsasse, et saadetaks välja viis kuulipildujatega mootorratast professorit püüdma. Ja ärge unustage öelda, et tal on kaasas veel kaks tegelast: üks pikk ja ruuduline… katkiste näpitsprillidega… ja must kass, hästi paks. Mina otsin senikaua Gribojedovi läbi… Mu süda aimab, et ta on siin!”

      Ivan lükkas enda ümber seisjad eest ja asus rahutult, küünlaga vehkides ning endale vaha peale tilgutades laudade alla vahtima. Nüüd öeldi lõpuks: „Kutsuge arst!”, ja Ivani ette kerkis kellegi võõra lahke, lihav, siledaks aetud nägu, sarvraamidega prillid ninal.

      „Seltsimees Bezdomnõi,” alustas see võõras nagu pidukõnet, „rahunege! Meie kalli Mihhail Aleksandrovitši, ei, lihtsalt Miša Berliozi surm on teid rööpast välja viinud. Meie kõik saame sellest väga hästi aru. Te vajate rahu. Kohe saadavad seltsimehed teid voodisse ja te leiate unustust…”

      „Sina,” katkestas Ivan tema jutu, hambad irevil, „kas sa ei saa aru, et professor tuleb kinni võtta! Mis jama sa mulle ajad. Kretiin!”

      „Seltsimees Bezdomnõi, jätke’nd…” vastas võõras näost punaseks minnes ja taganedes – ta kahetses juba, et oli üldse vahele seganud.

      „No sinule ma igatahes ei jäta,” ütles Ivan Nikolajevitš vaikse vihaga.

      Kramp moonutas ta nägu, ta kahmas küünla paremast käest vasakusse, võttis hoogu ja virutas osavõtlikule võõrale vastu kõrvu.

      Nüüd taipasid kõik, et Ivan tuleb kinni võtta, ja seda asutigi tegema. Küünal kustus, mahakukkunud prillid tallati silmapilk puruks. Ivan laskis kuuldavale jubeda sõjakisa, mis möödujate meeli köites puiesteelegi ära kostis,

Скачать книгу