LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaibuma hakkava rüma seast kostis kuulutajate räigeid, selgesti äratuntavaid hüüdeid – nad kordasid aramea ja kreeka keeles kõike, mida prokuraator oli kõrgendikul karjunud. Peale selle kandus tema kõrvu tihe lähenev kabjaplagin ning lühike ja rõõmus pasunasignaal. Neid hääli tervitasid poisikesed läbilõikava vilega kõigil majakatustel turult hipodroomile viiva tänava ääres ja saatsid hõiked „hoia alt”.

      Sõdur, kes ihuüksinda seisis rahvast tühjaks tehtud platsiribal, embleem käes, viibutas seda ärevalt ja siis jäid prokuraator, legaat, sekretär ja konvoi seisma.

      Üha laiemat traavi lastes kihutas ratsaväeaala platsile, et selle äärest rahvahulka riivamata üle sõita ja viinapuuväätidesse mähkunud müüri alla peitunud põiktänavat mööda kõige otsemat teed Kolgata mäele ratsutada.

      Traaviva hobuse seljas jõudis Pilatuse ette aala komandör, süürlane, väike nagu laps ja tõmmu nagu mulatt, hõikas midagi peenikesel häälel ja tõmbas mõõga tupest. Tige must vahuleaetud hobune kargas kõrvale ja ajas end tagujalgadele püsti. Süürlane torkas mõõga tuppe, nähvas hobusele vastu kaela, sai looma uuesti sõna kuulama ja kihutas kapates põiktänavasse. Tema järel lendasid tolmupilves mööda ratsanikud kolmekaupa reas, nende kergete bambuspiikide otsad tantsisklesid, prokuraatorist möödavilksatavad näod näisid valgete turbanite all hästi tõmmud, hambad välkusid rõõmsalt.

      Tolmusambaid üles keerutades kadus aala põiktänavasse ja viimasena ratsutas Pilatusest mööda sõdur, päikese käes kiiskav pasun õlal.

      End tolmu eest käega varjates ja rahulolematult nägu krimpsutades sammus Pilatus edasi lossiaia värava poole, tema järel tulid legaat, sekretär ja konvoi.

      Kell oli umbes kümme hommikul.

      3. PEATÜKK

      SEITSMES TÕESTUS

      „Jah, kell oli umbes kümme hommikul, lugupeetud Ivan Nikolajevitš,” ütles professor.

      Luuletaja libistas käega üle näo nagu inimene, kes on just ärganud, ja nägi, et Patriarhi tiikidele oli jõudnud õhtu.

      Vesi tiigis oli tumedaks tõmbunud, selle pinnal liugles kerge paat ning oli kuulda aerulööke ja naisterahva naeruturtsatusi paadis. Pargipinkidele oli ilmunud inimesi, ent ikkagi vaid nelinurga ülejäänud kolmele küljele, mitte aga sinna, kus istusid meie vestluskaaslased.

      Taevas Moskva kohal oli justkui luitunud ja taevavõlvil säras selge täiskuu, kuid veel mitte kullakarva, vaid valge. Hingata oli juba palju kergem ja hääled pärnade all kõlasid mahedamalt, õhtuselt.

      „Kuidas ma ometi ei märganud, et ta jõudis nii pika loo kokku keerutada?..” mõtles Bezdomnõi imestunult. „Õhtu ongi käes! Aga vahest ei rääkinudki tema, ma lihtsalt jäin magama ja nägin seda kõike unes?”

      Küllap rääkis seda kõike siiski professor, muidu tuleb eeldada, et sedasama nägi unes ka Berlioz, sest ta ütles välismaalasele teraselt näkku vaadates:

      „Professor, teie jutustus oli erakordselt huvitav, kuigi ta ei lähe sugugi ühte sellega, mida räägitakse evangeeliumides.”

      „Taevas hoidku,” vastas professor heatahtlikult muiates, „teie ju ometi peaksite teadma, et mitte midagi sellist, nagu on kirjutatud evangeeliumides, pole tegelikult kunagi juhtunud, ja kui me hakkame viitama evangeeliumidele kui ajalooallikale…” Ta muigas veel kord ja Berliozil jäid sõnad kurku kinni, sest just sedasama oli ta rääkinud Bezdomnõile, kui nad piki Bronnaja tänavat Patriarhi tiikide poole jalutasid.

      „Seda küll,” vastas Berlioz, „aga ma kardan, et ka seda, et need sündmused, millest teie rääkisite, oleksid tõepoolest aset leidnud, ei saa keegi tõestada.”

      „Oh ei! Seda saab keegi tõestada!” ütles professor enesekindlalt ja äkitselt sõnu moonutades. Näol salapärane ilme, viipas ta nad endale lähemale.

      Mõlemad kummardusid professori poole ja too alustas, rääkides taas vähimagi aktsendita, mis tal kurat teab miks kord kadus ja siis jälle välja lõi:

      „Asi on selles…” siinkohal heitis ta argliku pilgu ümberringi ja läks üle sosinale, „et ma ise nägin seda kõike pealt. Olin rõdul Pontius Pilatuse juures, ja aias, kui ta Kaifasega rääkis, ja platsil, ainult et ma olin salaja, nii-öelda inkognito, nii et palun teid, ärge sellest mitte kellelegi sõnakestki hingake, jäägu see meie vahele!.. Tss!”

      Kõik vaikisid, Berlioz kahvatas.

      „Kas… kas te olete ammu Moskvas?” küsis ta väriseva häälega.

      „Just selsamal silmapilgul jõudsin Moskvasse,” vastas professor hajameelselt, ja alles nüüd tuli sõpradel pähe nagu kord ja kohus talle näkku vaadata ning nad veendusid, et professori vasak, roheline silm võis kuuluda vaid hullumeelsele, parem aga oli tühi, must ja elutu.

      „Nüüd on siis kõik selge!” mõtles heitunud Berlioz. „Üks hullumeelne sakslane on Moskvasse sõitnud või siis on ta siinsamas Patriarhi tiikide juures lolliks läinud. No on alles lugu!”

      Tõepoolest, nüüd sai kõik selgeks: kummaline hommikueine ammu surnud filosoof Kantiga, totrad jutud päevalilleõlist ja Annuškast ning ennustus, et pea lõigatakse otsast, ka kõik muu – professor on hull.

      Berlioz taipas silmapilk, mida on vaja teha. Naaldunud pingi seljatoele, hakkas ta professori selja taga Bezdomnõile silma pilgutama, et ära aja võõrale vastu, kuid segadusse viidud poeet ei saanud nendest signaalidest aru.

      „Jah, jah, jah,” ütles ähmi täis Berlioz, „muide, kõik võib ju olla!.. Tõepoolest, väga võimalik, et Pontius Pilatus ja rõdu ja nii edasi… Aga kas te tulite Moskvasse üksinda või koos abikaasaga?”

      „Üksi, üksi, olen alati üksinda,” vastas professor kibedalt.

      „Ja kus siis teie asjad on, professor?” uuris Berlioz ettevaatlikult. „„Metropolis?” Kus te peatute?”

      „Mina? Ei kuskil,” vastas poole aruga sakslane. Tema rohelise silma valuline ja metsik pilk uitas Patriarhi tiikidel.

      „Kuidas? Aga… kus te elama hakkate?”

      „Teie korteris,” vastas hullumeelne äkki jultunult ja pilgutas silma.

      „Ma… ma olen väga rõõmus,” pobises Berlioz, „aga uskuge, minu pool on teil ebamugav… Ja „Metropolis” on suurepärased toad, see on esmaklassiline hotell…”

      „Ja saatanat pole ka olemas?” päris hull äkki lõbusal toonil Ivan Nikolajevitšilt.

      „Ka saatanat…”

      „Ära vaidle vastu!” sosistas Berlioz ainult huuli liigutades ja tegi professori selja taga Bezdomnõile grimasse.

      „Ei ole jah mingit saatanat!” hüüdis Ivan Nikolajevitš, kellel kõigest sellest jamast pea ringi käis, hoopis kohatult. „Küll on nuhtlus! Mis te mängite lolli!”

      Selle peale puhkes arukaotanu nii valjusti naerma, et pärnavõrast nende pea kohal tõusis lendu varblane.

      „No see on tõepoolest huvitav,” suutis professor öelda läbi naerulagina, „tore lugu teil siin: mida sa ka ei küsiks, midagi ei ole!” Naer katkes äkki, ja nagu vaimuhaigete puhul tihti ette tuleb, langes professor teise äärmusse, ärritus ja küsis kurjalt: „Ah et siis ei olegi?”

      „Rahunege, rahunege, rahunege, professor,” pomises Berlioz, kartes haiget ärritada. „Ma jätan teid viivuks seltsimees Bezdomnõiga vestlema, lippan nurga peale helistama, ja siis me saadame teid, kuhu aga soovite. Te ei tunne ju meie linna…”

      Berliozi plaan tuleb tunnistada õigeks: oli vaja rutata lähimasse telefoniputkasse ja teatada välismaalaste büroosse, et välismaalt saabunud konsultant istub Patriarhi tiikide juures ning on ilmselt ebanormaalses seisundis. Nii et on vaja abinõud tarvitusele võtta, muidu läheb asi päris hulluks kätte.

      „Helistama? Mis siis ikka, helistage,” nõustus haige kurvalt ja palus äkki kirglikult: „Aga enne lahkumist on mul teile suur

Скачать книгу