LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pole ka millestki rääkida. Olin kuulnud Prittalt (kes Gretaga samuti enam ei suhelnud), ja võimalik, et ka oma vanemate käest, ainult seda, et Gretal oli palju peigmehi. Nii on see jäänud vist seniajani, kuigi nüüd on ta juba ammu abielus.

      Tookord Greta veel abielus ei olnud. Oli samasugune palav suvi ja mul oli koolivaheaeg. Meie hoov on olnud algusest peale üks korrastamata plats, mille piiriks olid kõrval asuvate individuaalmajade vanad tarad ja kõige taga üks jupp kunagist saekaatrit ümbritsenud kõrget planku. Maja ümber oli lage ala, kuhu olid püstitatud ainult pesukuivatamisnööride postid, hoovi tagumisse ossa oli aga kasvama jäänud mitmesuguseid puid ja põõsaid, mis olid seal juba saetööstuse ajal; maja ehitamise käigus polnud neid kraanade ja muude mehhanismide eest maha raiutud. Aastatega kasvas tagaaeda kohati päris tihe džungel. Lapsepõlves oli seal suurepärane paik peituseks ja luuremängudeks, hiljem, teismeeas sattusin ma aia tagaossa väga harva. Ma teadsin väga hästi, et tiheda võpsiku taga on üks paari elutoa suurune lage plats, mis on suvel igalt poolt lehestikuga varjatud ja mida me oma mängude ajal millegipärast Draakonite väljaks kutsusime. Võib-olla sai seal kunagi mingeid draakonite mänge mängitud. Mu õde käis seal mõnikord varakevadel päevitamas. Tol suvel olin ma aia tagaosa enda jaoks avastanud hoopis teistsugusel põhjusel. Ma olin klassikaaslaste eeskujul suitsetama hakanud. Toas ei tahtnud ma suitsetada, sest kartsin, et suitsulõhn jääb tuppa ka pärast tugevat tuulutamist, ja mul tuleb üle elada ebameeldiv vestlus vanematega. Kui kodus tossutamise isu peale tuli, seadsin sammud tagaaeda, põõsaste vahelisele välule. Lapsi meie majas nagunii enam ei elanud ja teistel polnud pesukuivatusnööridest kaugemale asja. Oma rõõmuks olin avastanud, et keegi oli põõsaste veerde ühe rohmaka istepingi valmis klopsinud, nii et ma võisin, kui tahtsin, istudes suitsu tõmmata.

      Seekord avastasin, et Greta on väikesele päikeselagendikule lamamistooli tirinud ja peesitas seal. Märkasin teda alles viimasel hetkel, sest põõsad olid tõepoolest väga tihedaks kasvanud. Ta oli mu samme kuulnud ja mu ümber pööramine oleks olnud tobe. Ka sigaret oli mul juba pakist välja tõmmatud ja huulte vahele pistetud. Kui viimased põõsaoksad kõrvale lükkasin, nägin, et Greta on täiesti alasti.

      Mu suust tuli arvatavasti mingi vabandamisena mõeldud, ähmis ja segane pomin.

      „Tule julgelt,” ütles Greta mulle häirimatu ja otsekohese häälega.

      Ütlesin talle, et olin kavatsenud suitsu teha.

      „Aga kes sind keelab?” küsis Greta kekutades. „Näe, pink seal on vaba. Mind sa ei häiri.”

      Kui ma ikkagi ei liikunud kohalt, hakkas Greta lausa nõudma, et ma tema seltsi tuleksin.

      Panin suitsu põlema ja istusin kohmetult pingile. Silmi ma siiski ära ei peitnud.

      „Me oleme ju lapsest saadik suured sõbrad olnud, ei häbenenud ma poisse siis, ei häbene ka nüüd.”

      Gretal oli ilus keha, palju ilusam kui minu õel, kes tookord tegeles väga tõsiselt spordiga ja pidas oluliseks ainult seda, mis aitas paremaid tulemusi saavutada. Olin paaril korral kogemata oma õe paljaid rindu näinud. Need olid piimvalged ja ilmaõhust puutumata nahaga. Greta omad, veidi väiksemad, aga teravatipulised, lebasid pisut laialivalgunutena ta lamamisasendis kehal, nende nahka kattis mingi roosatav kirme, küllap oli see tekkinud päevitusest.

      Ma ei mäleta, kas me rääkisime, igal juhul tõmbas Greta ühel hetkel oma pikad, üsnagi saledad jalad konksu ja nõudis, et ma lamamistooli otsa peale istuksin. Tegin, nagu ta ütles. Tean, et mõtlesin kogu aeg: kuidas üks täiskasvanu sellises olukorras käituks? Ma tahtsin olla temaga võrdne, mitte koolipoiss, kes ma ju tegelikult olin.

      „Siia ei tule mitte keegi, ole julge,” ütles ta mulle kõige igapäevasema hääletooniga. „Me võime sinuga selle asja ära proovida.”

      Ma olin nagu lummuses. Kõik läks väga libedalt, tegelikult liiga ruttu. Aga Gretal paistis selle üle hea meel olevat.

      „Paku nüüd mulle ka üks suits,” ütles ta, kui ma olin ennast korda sättinud.

      See kuus või seitse aastat tagasi toimunud sündmus tuli mulle nüüd poolpaljast Gretat vaadates nii selgesti meelde, nagu oleks see eile olnud. Pärast tookord juhtunut oli Greta mulle paaril korral trepi peal või Mardika tänaval vastu tulles silma teinud, aga me polnud rohkem kunagi kahekesi jäänud. Ja nagu öeldud, läks Greta mõne aja pärast mehele. Abielu algusest peale olid nende korteris käinud pidevad riiud, majarahvas võttis seda juba nagu paratamatust. Vahepeal oli üks või teine pikemat aega kodust ära, siis oli rahu, aga juba paar päeva pärast seda, kui mõlemad taas koos olid, algasid kismad. Küll lepiti, küll mindi lahku, aga lõppkokkuvõttes jätkus kõik ikka samaviisi. Hiljuti oli Greta mees jälle koju saabunud: alles eile oli seina tagant kostnud kisa ja kriiskamist.

      Greta astus mu järel trepist üles.

      „Teil polnud kedagi kodus, ma juba helistasin ukse taga,” sõnas ta. „Ma mõtlesin, et saan sinu toa akna kaudu oma tuppa ronida.”

      Minu toa ja tema korteri tagumise toa aken olid kõrvuti, nende vahel oli ainult betoonseina laiune aknaraami osa. Plikana oli Greta mitmel korral akna kaudu meie korterist oma korterisse roninud, kõrgus teda ei hirmutanud, ja osav oli ta ka. Kuna mõlema akna hinged olid ühel pool, pidid aknad olema pärani lahti lükatud. Tuli aknalaual püsti seista ning siis polnud muud, kui kahelt poolt aknaraamist tugevasti kinni hoida.

      Keerasin korteriukse lahti ja nägin, et Gretal oli olnud õigus: kodus polnud meil tõepoolest mitte kedagi. Süütasin tuled ja me läksime minu tuppa.

      Tegin oma hoovi poole avaneva akna lahti; aknast kümnekonna meetri kaugusel kasvava kahe vaiguse tüvega männi tõttu hoovas sisse pahvak meeldivat öist männilõhna. Greta tuli minu kõrvale, küünitas üle aknalaua ning surus kaugele väljasirutatud käega oma korteri aknapoole nii laiali kui vähegi võimalik.

      „Tuleb see trikk välja küll,” konstateeris ta.

      Seepeale hakkas ta oma õhukest alussärki üle pea kiskuma.

      „Hulluks oled läinud või?” küsisin.

      „Ma ei saa riided seljas ronida,” väitis ta vastu. „Riided jäävad kinni. Kas sa ei mäleta, kuidas ma lapsena ronisin? Ikka poolpaljalt, nagu me suvel õues ringi lasksime. Ainult üks kord, kui mul särk seljas oli, pidin ma alla kukkuma, sest see jäi mingi kruvi või millegi taolise taha kinni! Tissimajandust mul siis veel ei olnud, need jäävad nagunii ette.”

      Niisama iseenesestmõistetavalt vabastas Greta end ka rinnahoidjast. Ja siis püksikutest.

      „Kuule, neid sa ei pea ju ometi…”

      Greta haaras mul äkitselt kaela ümbert kinni ja surus oma ülakeha kergelt minu vastu.

      „Aga äkki me enne seda…?”

      „Jäta nüüd! Sul on oma elu, mul on oma, mis me jandime, sel pole mingit mõtet!” ütlesin võrdlemisi karmilt.

      Ent Greta ei lasknud lahti. Mu toa laetuli põles ja paratamatult nägin ma Greta alasti keha väga selgelt. Ta oli endiselt sale, aga kõhule olid tekkinud väikesed rasvavoldid, nahk polnud igal pool enam nooruslikult siidine. Puusanuki läheduses nägin kahte sinist vorpi, väiksemad ja vähem märgatavad sinikad olid ka käevarrel, küünarnukist kõrgemal. Rinnad olid veidi väsinud, aga nibud see-eest suured, tumepunased ja kikkis. Nahk rindadel ja rindade vahel polnud päris valge, aga see polnud ka päevitus. Nahk seal oli lihtsalt teistsugune, karedam.

      Mingi arusaamatu kihu ajel võtsin ta rinna pihku, surusin ja silitasin seda. Nahk käe all tundus tõepoolest krobeline. Rind oli soe, pehme, ja selle pitsitamine erutas mind millegipärast hoopis rohkem, kui Iirise rindade silitamine.

      Üle Greta näo valgus õnnelik muie.

      „Nüüd sa ei saa enam pooleli jätta,” sosistas ta velpalt.

      Ma ei suutnud tõepoolest oma tungidele vastu seista – või ei tahtnud.

      Pärast seda, kui ta oli ennast vannitoas kiiresti pesnud, ronis Greta aknalauale. Ta klammerdus aknapiida külge ja kobas teise jalaga kõrvalkorteri aknalauda.

      „Kui

Скачать книгу