LITMIR.BIZ

Скачать книгу

eile. Tehti ametist priiks. Koondati, nagu nüüd öeldakse.”

      „Ka meil vabrikus räägitakse selliseid jutte.”

      „Pole midagi parata. Anti selge sõnaga teada, et praegu on majanduslikult raske aeg, tootmist vähendatakse igal pool ja paljud ärid pannakse hoopis kinni. Aga ära nüüd pabistama kuku. Küll ma need paar aastakest pensini välja vean. Pisikest valuraha pakuti ka.”

      „Kui sa selle valurahaga samamoodi jätkad, nagu eile õhtul, siis kauaks seda ei jätku.”

      „Seda’nd küll, aga ega ma siis iga päev. Polnud lihtsalt mitu kuud enam viina võtnud ja tegime priiuse puhul kõvad tropid. Koondamisraha kantakse üle alles järgmisel nädalal. Tegelikult ma oleks võinud veel kuu aega seal saeveskis poole väiksema palga peal mökutada. Aga tead, kui sul minek niikuinii koidab, siis pole mõtet enam lolli mängida. Need, kes esialgu ametisse jäeti, ei suutnud lahtilastutele enam õieti silmagi vaadata, justkui oleksid ka nemad milleski süüdi. Kuidas teil tsehhis nüüd lood on?”

      Taimi pühkis käed rätikusse ja ohkas jälle.

      „Sa ju tead, et muist töötajaid suunati juba suvel mitmeks kuuks koju sundpuhkusele, saavad kuuskümmend protsenti miinimumpalgast ja ootavad, et nüüd sügise poole leitaks uut turgu, kuhu välja müüa. Ukraina veel kuidagi toidab, aga Venemaaga olevat jälle mingid otsad kinni jooksnud. Omamoodi ime üldse, et me seni kuidagi välja oleme vedanud.”

      „Kala ikka jätkub, mida toosi panna?”

      „Ega sellegagi midagi kiita ole. Kõik, mis tuuakse, läheb kohe käiku. Ka Pärnu ja Saaremaa räimelaevad on sees käinud. Peipsi äärest veetakse ahvenat, särge ja isegi latikat. Kõik, mis vähegi kätte saab, noa alla fileeks läheb ja selle müügiga polevat erilist probleemi. Anna ainult ette.”

      „Puiduga on asjad vastupidi: palki veel kuidagi jätkub, aga hinnad on all ja pole enam nõudlust, tootmine on muutunud ebaefektiivseks. Käib jutt, et saeveski pannakse üldse kinni, masinad monteeritakse maha ja veetakse kusagile kasulikumasse kohta ümber.”

      Nende jutu katkestas äratuskella trilin, mis kestis päris pikalt, kuniks vakka jäi. Antu tuli kööki.

      „Tere hommikut!”

      „Tere, tere. Pese pale puhtaks ja istu siia minu koha peale. Vanaemal on juba võileivad tehtud. Ma lähen viskan end veidi vintsuli, eile sai endale natuke liiga tehtud. Sa, Antu, kulla pojake, anna mulle vanamehele andeks, et muga eile vaeva pidid nägema. Mul koidab, et tulime õhtul nagu kahekesi.”

      „Tulime, tulime. Aga kas sa siis täna tööle ei lähegi? Laupäev on ju graafikus.”

      „Vaata, Antu. Asi on nüüd sedasi, et mu töö lõppes otsa. Seda ma eile tähistasin ja sellepärast sihuke olingi. Aga ole mureta, tööd jätkub ka kodus. Minu ajal pole siin majas kunagi nälga tuntud. Ka Stalini ajal oli meil põnnidel kõht ikka täis. Ja nii siin Soontevahel jääbki!”

      Vanaisa astus väiksesse tuppa, vajus soemüüri äärde asemele, seadis pea kahe padja vahele ja tõmbas teki vastu nina.

      Köögis istus Antu lauda ning vana, aastaid näinud auto, mille kasutusõiguse pärast alatasa omavahel jageleti, jäi sel hommikul õue peale seisma.

      3

      Võis olla juba priske keskhommik, kui Soontevahe Eerik taas jalad alla ajas ja kööki tatsas. Mõte hõõgus peas, ta heitis pilgu aknast välja, hindas latvade painde järgi tuult. Ja kohe sähvataski otsus. Ta otsis siit ja sealt telefoni, kirus endamisi, leidis moblapulga mingist taskust ja helistas. Aga Pundelepa Ants, tema vana sõber ja naaber juba varasest poisipõlvest peale, oli sel laupäeval oma toimetustega nii kinni, et võrgule minekust ei paistnud asja saavat.

      Vanaisa jõi mitu klaasitäit morssi ega kahetsenudki eriti, et kodus õlut polnud. Vahel seisis mõni pott head odranestet külmikus mitu päeva korgi all, sest alati polnud janu ning Antu, kes oli asulasse trenni sõitnud, veel õlut ei rüübanud. Vähemalt mitte vanavanemate pilgu all.

      Eerik kaalus, kas kutsuda Jõesuu Jüri aerusulaseks. Tuul oli soodne, aga Jüri polnud tihti enam kindel mees, kuigi kainena ta ju aerusid valitses. Küsimus oli Jüri kehalis-vaimses valmisolekus, mis võis joomingule järgnevat uimerdamise aega arvestades olla suure tõenäolisusega aerutamiseks mittekõlblik. Lisaks oli Jüri üks neid väheseid külaelanikke, kellele ei saanud otse helistada. Teda pidi mingi tööotsa tarvis ikka kellegi kaudu taga ajama, ette kokku leppima ja siis enamasti asjatult ootama.

      Rehe alt kostis kolistamist, kanade kaagutamist, Taimi talitas, lülitas pumba kaevus huugama. Varsti nägi vanaisa, kuidas naine läks käru lükates üle hoovi karjamaa poole, kus nad pidasid lambaid. Vist oli mage vesi joogivannis otsa saanud või hauduma läinud. Loomad vajasid ikka inimese silma ja hoolt, kuigi lammas oli vähenõudlik, suvel nädalate kaupa isepäi hakkama saav lojus. Vill sokkide ja kampsunite jaoks oli omast käest võtta, pühade puhul särises Soontevahe ahjus ikka lambapraad. Sigadega ei viitsinud enam keegi jännata ja ka lehm oli ammu läinud. Üle talve peeti kallist tõujäära ja sigima valitud uttesid. Ka koertel oli eraldi aedik ja varjualune, kuigi penid olid üldiselt kuulekad ja enamasti vabapidamisel. Kassid tulid ja läksid nii, kuidas ise tahtsid, nende üle arvestust ei peetud, aga kui neid liiga palju sai, siis tuli silm loomaseaduse ees kinni pigistada ja Jõesuu Jürile pudel teha.

      Eerik oli endale kodinad selga ja saapad jalga tõmmanud ning hakkas just mere äärde minema, kui tuli Taimi.

      „Noh naisuke, kas haarad täna aerud? Tuul on soodus, vaikne, panga varjus kagust, võib veel kenasti lesta ja ahvenatki saada.”

      „Oh, hakkab jälle pihta. Kas Ants ei saa siis tulla?” Taimi paistis häiritud.

      „Kinni jah teine. Pane omale midagi soojemat selga, ma lähen valin võrgud välja.”

      See polnud öeldud käsuna, vaid pigem ettepanekuna, hasardile peibutavalt. Aga Taimi ei võtnud tuld. Oli ta ju kümneid kordi oma mehega paadis aere hoidnud, lainete peal tantsiskledes parrast võrguselise kursil hoidnud ja oma tööga toime tulnud, aga see polnud tema jaoks südamekutse, vaid sund.

      „Jätame selle asja täna ära. Homme ehk. Raadio lubas hommikul püsivat ilma. Mul selg ka natuke sellest liini ääres istumisest valutab. Lähme parem seenele! Ma lammaste juures midagi juba nägin.”

      „Seenele?!” Vanaisa kerge pettumus asendus hoobilt üllatusega. „Ei noh, taga targemaks. Millal ma viimati seenel käisin? See oli vist eelmise sajandi viimasel veerandil.”

      „Ei-ei, kas sa siis ei mäleta, kui me tunamullu Härjavahe-tagusest kadastikust ja panga mändide alt mitu korvitäit korjasime. Vahepeal tuli päris kenasti vihma, just nüüd on õige aeg vaatama minna, kuidas noored nööbid sambla seest pea välja on pistnud.”

      See pööre süütas vanaisas uue tulukese. Küti ja korilase ürgne kirg polnud temas veel kustunud.

      „Olgu. Aga enne lähme käime poes ära. Mis sa sealt tahad?”

      „Käi ise autoga ära, võta leiba ja Antule piima ja sardelli ja juustu võta ka. Õli on vist otsa saanud, oota, ma vaatan, mis veel vaja võib minna.”

      „Tead. Parem on, kui lähme koos. Mul need asjad meeles ei seisa, pärast on ikka midagi puudu.”

      Vanaisa kamandas koerad aedikusse ja viie minuti pärast istusid nad sinisesse Niva džiipi, mis oli õnnega pooleks ostetud kaheksateist aastat tagasi, kui Eestis oli kõige tähtsam mees Edgar Savisaar ja poodides haigutas tühjus. Nüüd aga ajasid külapoe kaubast pungil riiulid pea segi. Taimiga poeskäimine, nii harva, kui seda ka ette juhtus, ajas Eeriku alati närvi. Talle ei meeldinud pikaldaselt silte ja numbreid uurida, rehkendada ja aru pidada. Rops-rops-rops tegi ta kiiresti oma ostud ära, et pääseda kiiremini poe ette õlut jooma ja suitsu tegema. Sest Taimi tuiutas teinekord päris pikalt ja külanaistel oli ikka millestki rääkida.

      Tund hiljem, korvid näpus, luusisid nad juba Härjavahe-taguses kadastikus. Penid sõelusid põõsaste vahel ringi, ninad maas, sabad rõngas. Asjaolu, et peremees ja perenaine nõnda ebaharilikult koos

Скачать книгу