LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Silfverberg kuulab vaikselt ja süngelt, ei küsi midagi, ja kui Jeanette lõpetab, siis järgneb kohe reaktsioon. „Ahah, suurepärane, siis me teame, kes on süüdi.”

      Hurtig võpatab sellise jääkülma nendingu peale ja näeb, et ka Jeanette reageerib. „Mitte et ma politseitööst midagi teaksin,” jätkab Charlotte Silfverberg ja kinnitab pilgu natuke liiga kauaks Hurtigi näole, enne kui Jeanette’i poole pöördub. „Aga mulle tundub, et lahenduseni aitas teid peaaegu uskumatu vedamine. Või saan ma valesti aru?”

      Hurtig näeb, et Jeanette keeb vihast, tema lõuad töötavad palavikuliselt, ja Hurtig teab, et Jeanette loeb praegu kümneni.

      Charlotte Silfverberg naeratab kahjurõõmsalt. „Küll mul veab, et Hannah ja Jessica enesetapu tegid,” ütleb ta üleolevalt, „muidu oleksid veel mind ka proovinud tappa. Võib-olla jahtisidki nad mind, mitte Peod?”

      Nüüd tunneb ka Hurtig, kuidas temas kohub viha. „Kui te tahate nii arvata,” alustab ta, „aga isegi kui meie mõtted vahepeal seda võimalust riivasid, siis on mul erakordselt raske mõista, miks nad oleksid pidanud. Mida oleks võinud neil olla nii erakordselt sümpaatse ja tundliku inimese vastu, nagu teie olete?”

      Jeanette vahib teda ja ta saab aru, et läks üle piiri.

      Charlotte Silfverbergi silmad pilluvad välke. „Teie iroonia on täiesti kohatu ning Hannah ja Jessica olid mõlemad hullud juba teismelisena. Kui nad siis otsustasid end isoleerida ja koos elama hakata, siis ilmselt lõi hullumeelsus alles õigesti lokkama.”

      Hurtig mõistab, et rohkem pole midagi lisada. Vähemalt mitte praegu. Võib-olla on neil hiljem põhjust täiendavaid küsimusi esitada, aga kuna mõrvarid on surnud, siis lõpetatakse uurimine ära. Kuigi Jeanette paistab kahtlevat, mõtleb Hurtig ja talle meenub, mida Jeanette neile ette laotud tõendusmaterjali ja Charlotte Silfverbergi tütre Madeleine’i kohta autos ütles.

      Võib-olla on Jeanette’i kahtlustes siiski mingi iva?

      „Me täname,” lõpetab Jeanette, kes näeb nüüd välja natuke rahulikum. „Kui juurdlus on lõppenud, siis võtame teiega uuesti ühendust.”

      Charlotte Silfverberg noogutab ja haarab oma reisikoti. „Jah, minu takso tulebki, nii et tore on, et meie pisike jutuajamine nüüd läbi sai.” Ta lehvitab autole, mis kõnnitee ääres peatub.

      Hurtig avab takso tagaukse ja kui Charlotte Silfverberg on istunud, siis ei suuda ta end tagasi hoida.

      „Tervitage Björni,” ütleb ta, enne kui ukse kinni lööb.

      See on viimane kord, kui nad Charlotte Silfverbergi kohtavad. Kaksteist tundi hiljem võitleb ta Ahvenamere üheksakraadises vees oma elu eest.

      Skanstull

      Sofia Zetterlund siirdub jälle oma labürinti.

      Pärast kohtumist Annette Lundströmiga istub ta hetke kabinetis, suutmata midagi teha. Ta võtab toru, et Jeanette’ile helistada, aga mõtleb ümber ja paneb toru hargile tagasi. Linnea on surnud, mõtleb ta. Teda valdab lootusetusetunne ja ta otsustab ülejäänud päeva vabaks võtta.

      Ta vahetab riided ja paneb selga lühikese musta kleidi, pika halli mantli ja kõrge kontsaga kingad, mis on liiga väikesed ja hõõruvad jalad villi. Ta meigib end, siis noogutab sõnatult sekretärile ja astub välja Swedenborgsgatanile.

      Kastanialleel silmab ta jälle toda vana naist. Peaaegu sama koha peal, kus ta paar tundi varem kohtas Annette Lundströmi. Temast kakskümmend meetrit eespool. Jäik krunn, taaruv kõnnak. Sofia lisab sammu, aga jooksma ei hakka, ning hoiab pilgu naise seljal. Naise keha on küürus, nagu kannaks ta midagi rasket, ja võib-olla seetõttu kõnnib ta üha aeglasemalt, jääb lõpuks seisma ja sirutab selga.

      Sofia süda lööb tugevalt, kui ta naisele nüüd ettevaatlikult läheneb. Ta mõistab, et tunneb hirmu, aga mida ta kardab?

      Naine otsib midagi käekotist ja pöörab ringi.

      Sofia ei näe seda, mida ootas. Ta näeb lihtsalt võhivõõrast nägu. Koledat ja eemaletõukavat. Naisel puuduvad hambad ja ta näeb üldse kulunud välja.

      Sofia ajas ta kellegagi segamini.

      Vastumeelselt pöörab Sofia pilgu ära, kiirendab jälle sammu ja möödub vanast naisest, kes ikka veel oma käekotis tuhnib.

      Sofia läheb mööda Swedenborgsgatanit Magnus Ladulåsgatanini, keerab sealt paremale, siis vasakule ja veel kord vasakule.

      Ta kõnnib juba unes, kui keerab Ringvägenile, et suunduda Skanstulli Clarioni hotelli. „Kuradi raisad,” pomiseb ta süngelt, samal ajal kui kontsaklõbin sumbub unehämusse ja jääb üha nõrgamaks.

      Varsti ei kuule Uneskõndija enam mööduvaid autosid, ei näe inimesi.

      Ta noogutab hotelli ukse ees turvamehele ja astub sisse. Baar on vestibüüli tagaosas, ta istub ühe laua äärde ja ootab.

      Koju minna, mõtleb ta. Sofia Zetterlund läks koju. Ei, ta läheb kõigepealt Folkungagatani ICA toidupoodi, siis läheb koju ja teeb süüa.

      Koju minna ja üksinduses süüa.

      Kui kelner on teda märganud, siis tellib ta klaasi punast veini. Ühe kallimatest.

      Victoria Bergman tõstab klaasi huultele.

      Koju minna.

      Uneskõndija on kadunud ja ta vaatab ringi.

      On alles pärastlõunane aeg ja külastajaid vähe. Kaks teineteisele pealtnäha võõrast meest istuvad baaris seljaga Victoria poole, mõlemad hõivatud oma õlleklaasiga. Paar lauda eemal istub veel üks mees ja on sukeldunud majandusajakirja.

      Victoria Bergman ootab. Tal ei ole kiiret.

      Üks baaris istuvatest meestest keerab end ringi ja vaatab Skanstulli silla poole avanevast suurest klaasseinast välja. Victoria Bergman uurib teda. Mees näeb välja sile ja paks.

      Silmside tekib peaaegu kohe. Aga tegutseda on veel vara. Peab kannatust varuma, laskma neil oodata. Elamus on seda suurem. Ta tahab, et nad plahvataksid. Tahab näha, kuidas nad selili lamavad, väsinud ja kaitsetud.

      Aga liiga purjus ei tohi mees olla ja Victoria märkab kiiresti, et baaris istuv mees on kõike muud kui kaine, mehe nägu läigib letitaguste riiulitulede valguses higist ja ta on lipsu lõdvemale lasknud, sest alkohol paneb kaela tursuma.

      Victoria ei ole mehest enam huvitatud ja vaatab mujale.

      Viis minutit hiljem on Victoria klaas tühi ja ta viipab kelnerile, et see juurde valaks. Kelner täidab klaasi, samal ajal valjeneb sumin baaris. Victoria vasakul käel maandub diivanitele seltskond ülikonnastatud mehi, arvatavasti konverentsikülalised, ja Victoria heidab neile kiire pilgu. Kokku kolmteist kallites ülikondades meest ja üks Versace kleidis naine.

      Victoria suleb silmad ja kuulab nende valjuhäälset juttu.

      Paari minutiga on selge, et kaksteist ülikonda on põlised sakslased, arvatavasti Põhja-Saksamaalt, võib-olla Hamburgist, oletab Victoria. Versace kleit on grupi rootslannast vastuvõtja ning tema kehv ja konarlik saksa keel on pärit Göteborgist. Viimane ülikond ei ole veel ühtegi sõna öelnud ja kui Victoria silmad avab, siis huvitab teda just see mees.

      Mees istub talle kõige lähemal ja on seltskonnas kõige noorem. Naeratades näeb ta häbelik välja ja on arvatavasti see, kellele kolleegid julgustavalt seljale patsutavad, kui ta mõne naise seltskonnas oma tuppa kaob. Vanuse poolest kahekümne viie ja kolmekümne vahel ning mitte ülearu ilus. Ilusad ei ole voodis nii head, sest nad kujutavad endale üldiselt ette, et tänu välimusele ei pea nad pingutama. Kuigi tegelikult ei mängi nende oskused mingit rolli, sest Victoria ei naudi üldse mitte akti ennast.

      Ei võta palju aega, et meest huvituma panna.

      Tegelikult kulub ainult viis minutit ja juba on Victoria mehe oma lauda meelitanud, kelnerile tellimuse hüüdnud ja mehe ka lõdvestuma pannud.

      Mees tellib tumeda õlle ja sinna kõrvale klaasi vett, Victoria veel ühe punase veini.

      „Ich

Скачать книгу