LITMIR.BIZ

Скачать книгу

toimub rahulikult, ja viis minutit hiljem istub Sofia üksi kabinetis ja toksib pastakaga vastu lauaserva.

      Psühhoos, mõtleb ta. Psühhoos nagu tõeseerum.

      Ülimalt ebatavaline, et mitte öelda – uskumatu.

      Ta tõuseb püsti, läheb akna juurde ja liigutab kardinat.

      Selle kohta teatakse liiga vähe, mõtleb ta elava liiklusega tänavat vaadates.

      Psühhoos tähendab hallutsinatsioone, luulusid, paranoiat. Mitte tõde.

      Ta oli just äsja Rosenlundi töötajatelt kuulnud, et Linnea Lundström poos end kodus üles, Annette istus samal ajal elutoas ja vaatas telekat.

      Tal on tunne, nagu oleks Linnea äsja siin olnud. Sofia näeb teda enda ees teisel pool lauda. Noor tütarlaps, kes tahtis rääkida, tahtis end hästi tunda. Nad olid teinud edusamme ja Sofia on juhtunu pärast sügavalt kurb. Ja tunneb süüd. Kui miski ka viitas, et Linnea kaldub enesetapule, siis tema seda ei märganud.

      Ta vaatab aknast välja. Haigla töötajad juhatavad Annette Lundströmi teisel pool tänavat seisva auto poole. Naise kõhn kookus kuju näib nii nõrk, et tundub, nagu võiksid tuul ja vihm selle katki teha.

      Habras hall siluett, mis haihtub õhku.

      Elu, mis puruneb kildudeks.

      Glasbruksgränd

      Hurtig istub rooli taha ja oodates, millal Jeanette oma jutud Ivo Andric´iga lõpetab, võtab ta mobiiltelefoni. Enne kui Jeanette jõuab ukse avada, on ta jõudnud kirjutada lühikese sõnumi. „Suhtleme õhtul? Pildid saadad?”

      Hurtig käivitab mootori ja keerab akna alla, et autosse natuke värsket õhku lasta, samal ajal maandub Jeanette kõrvalistmele ja naeratab talle.

      Ivo Andric´i hea tuju on teda vist nakatanud, sest ta patsutab Hurtigit sõbralikult reiele.

      „Ja mis me nüüd teeme?” küsib Hurtig.

      „Kõige targem on Charlotte Silfverbergi juurde sõita ja rääkida talle, mis me oleme teada saanud. Selle põhjal, mida me nende naiste juures nägime, tema mees mõrvati ja tal on õigus sellest enne teada saada, kui uudis ajalehte jõuab.”

      Nad mööduvad autoga piirdelintidest, väljuvad väravast ja keeravad tänavale. „Nüüd on alles ainult advokaat Dürer,” vastab Hurtig. „Mis me temaga teeme?”

      „Ootame natuke. Tundub, et ta on kadunud. Åhlund otsib aadresse.”

      Hurtig ümiseb vastuseks ja juhib auto vaikselt läbi eramurajooni. Kuni Södra Ängby ja Brommaplanini on nad vait, ja kui nad Alvikist möödudes Tranebergi sillast paremal Sjöpaviljongeni juures paate silmavad, piiksatab telefon.

      Hurtig heidab pilgu ekraanile. „Jah,” kõlab vastus äsja saadetud lühikesele sõnumile ja siis pöördub ta Jeanette’i poole. „Kas sulle meeldivad paadid?”

      „Mitte eriti,” vastab naine. „Åkele ei meeldi vesi, sest ta ei oska ujuda, nii et pole kunagi olnud põhjust paati osta. Ja mina ise olen vist pigem seda tüüpi inimene, kes eelistab suvilat.”

      „Sa tahad öelda, et eelistad turvalist varianti?” küsib Hurtig.

      „Jah, midagi sellist.” Jeanette ohkab. „Turvalist. Kurat, see kõlab nii igavalt.”

      Purjekate paljad mastid paistavad sillaaluses pimeduses valgete joontena. Siin-seal ulbib vees ka suuri puupaate.

      Äkki peaks endale ka ikkagi mootorpaadi muretsema, mõtleb Hurtig.

      Jeanette’ist on näha, et tema mõtted viibivad kuskil eemal, täpselt nagu siis, kui nad enne Fagerstrandi sõitsid. Huvitav, mis tema peas liigub?

      „Billing ja von Kwist on kindlasti rahul, et juhtumid lahendatud said,” ütleb Jeanette lõpuks. „Aga mina mitte, ja tead sa, miks?”

      Jeanette’i küsimus üllatab Hurtigit. „Ei, seda ma nüüd küll öelda ei saaks.”

      „Ma ei eelista üldse turvalist varianti,” vastab Jeanette rõhutatult. „Mõtle nüüd… Selles juhtumis on kõik liiga turvaline ja korrapärane. Juba Östlundi köögis häiris mind miski, aga ma ei oska öelda, mis täpselt. Kõigepealt leiame mõrvatud Regina Cederi kodust foto, kus keegi uputab tema poega. On selgelt näha, et poisi uputajal puudub parema käe neljas sõrm, aga nägu ei paista. Hannah Östlundi kodust leiame terve hulga fotosid, mis on meie ette korralikult ritta laotud. Piltidel on ainult ohvrid. Kui nüüd tahetakse näidata, et sooritati hulk mõrvu, siis miks ei tehta seda nii selgelt kui võimalik? Hannah või Jessica Peo Silfverbergi korteri seina tema verega katmas või mida iganes?”

      Hurtig ei saa täpselt aru, kuhu Jeanette jõuda tahab. „Aga Beatrice Ceder tundis ju Hannah Östlundi pildi peal ära.”

      „Jaa-jaa.” Jeanette’i hääl on ärritunud. „Beatrice ütles, et see on Hannah Östlund, sest sellel naisel puudus parema käe neljas sõrm, aga see on ka ainus asi. Miks Hannah oma nägu ei näita? Siis on veel üks asi, mis mind häirib. Miks nad oma koerad nii jäledal moel tapsid?”

      Jeanette’i jutus on iva, mõtleb Hurtig. Aga päris sama meelt ta veel ei ole. „Nii et sinu arvates võib mõrvar olla keegi teine? Keegi, kes kogu selle värgi korraldas? Fotod ja nii edasi.”

      Jeanette raputab pead. „Ma ei tea…” Ta vaatab Hurtigile tõsiselt otsa. „Võib tunduda sundkäiguna, aga minu meelest peaksime siiski pilgu Madeleine Silfverbergile pöörama. Ma palun Åhlundi, et ta hotellid üle vaataks. Madeleine’il oli motiiv oma isa tappa.”

      Hurtigi jaoks läheb tempo liiga kiireks. „Madeleine? Et läheme nagu hea õnne peale.”

      „Võib-olla lähemegi.”

      Jeanette võtab telefoni, Hurtig sõidab Essingeledeni alt läbi Lindhagensplani poole. Jeanette palub Åhlundil muretseda Stockholmi suuremate hotellide külaliste nimekirjad, siis jääb ta vait, võtab pastaka ja kirjutab enne kõne lõpetamist midagi üles. Kõne kestis vähem kui minuti.

      „Åhlund ütles, et Düreril on Stockholmis kaks kinnisvara. Korter Biblioteksgatanil ja maja Norra Djurgårdenis. Minu meelest me võiks need kohad üle vaadata, kui oleme Charlotte Silfverbergiga rääkinud.” Jeanette heidab pilgu paberile. „Hundudden, kas sa tead, kus see asub?”

      Kogu aeg muudkui paadid, mõtleb Hurtig.

      „Jah, seal on pisike jahisadam. Minu arust üsna peen. Ainult KSSS-i ja Rootsi Ristlusklubi liikmetele.”

      „KSSS?”

      „Rootsi Kuninglik Jahtklubi8.”

      Nad mööduvad Sjöfarti hotellist, jõuavad Tjärhovsplanile ja keeravad Glasbruksgrändile, seal leiavad vaba koha maja ees, kus on Silfverbergi korter.

      Välisuks avaneb samal hetkel, kui nad autost välja tulema hakkavad, tänavale astub Charlotte Silfverberg, käes väike reisikott.

      Hurtig ja Jeanette lähevad tema juurde, ja Hurtigi meelest on imelik, et naine eriti imestunud ei ole. Nagu oleks neid oodanud.

      Naise hoiak ja näoilme kisendavad vaenulikkusest.

      „Kas sõidate ära?” Jeanette osutab kotile.

      „Ainult Ahvenamaa kruiis, ei midagi erilist,” vastab Charlotte Silfverberg tehtult naerdes. „Mul on vaja minema pääseda ja muust mõelda. Kirjanikele mõeldud kruiis, juuakse natuke veini ja kuulatakse, kuidas mõni väljapaistev sõnaseadja oma kunstist räägib. Tuleb huvitav reis. Täna õhtul peaks olema Bengt Ranelid9. Muide, üks minu lemmikuid.”

      Ikka peenutsev ja ülbe, mõtleb Hurtig. Isegi abikaasa mõrv ei ole teda muutnud. Kuidas säärased inimesed üldse oma elu elavad?

      „Asi on Per-Olas,” ütleb Jeanette. „Võib-olla ei peaks seda tänaval arutama, läheks üles teie juurde.” Jeanette viipab välisukse poole.

      „Tänaval

Скачать книгу