Aja jälg kivis. Inglismaa - Helgi Erilaid

Скачать книгу

kuuluvad Londoni Towerisse ka targad mustad linnud, kaarnad. Eriti targad olevat nad siis, kui asi puudutab toitu, milleks on eranditult liha. Kui toit kätte antakse, teeb iga lind endale otsemaid „toidukapi” – kaevab maapinda väikese augu ja peidab toidupala sinna. Natukese aja pärast korjavad kaarnad toidu uuesti välja ning täidavad augu väikeste kivide ja kruusaga. Puude otsas istuvate vareste nördimusel pole otsa ega äärt, kui nad pärast kaarnate lahkumist kiiruga kohale lendavad, et aukudesse peidetud toit ära varastada… ning aukudes pole muud kui kivid. Kaarnad aga kihistavad kusagil kaarnate naeru ja on eluga rahul.

      Rahutuks muutuvat need suured tugevad linnud veebruarikuus, kui hakkab üleüldine pesaehitamine. Siis peab Kaarnameister – Ravenmaster – nende vaoshoidmisega vaeva nägema. Kummaline küll, linnud tunnevad seda ametit pidavat meest ning alluvad teinekord isegi tema käskudele. Kui aga mõni võõras kaarnatele läheneb, võivad linnud teda rünnata.

      Kõrvalt vaadates tunduvad nende mõistatuslike lindude pesad inetud ja ebamugavad. Kes aga nende sisse piiluks, avastaks sealt imepehme vooderduse, kuhu emaslind märtsi algul viis muna muneb. Pojad kooruvad aprillis ja lahkuvad kolme-nelja nädala pärast isalinnu juhtimisel pesast, kuigi vanemad neid veel edasi toidavad.

      Teisest maailmasõjast alates on Toweris kuus kindlat kaarnat ja kaks abilist elanud. Nende pesakastid on Wakefieldi torni lähedal. Linnud tunneb kergesti ära värviliste jalarõngaste järgi ning muidugi on neil nimed – Larry, Hardey, Cedric, Gwylum, Munin, Hugin, Odin ja Thor. Aegade algusest Toweris elanud kaarnad ei tohi siit iial lahkuda, see tähendaks hukatust kogu riigile. On’s tegu legendiga? Igatahes on mustad linnud Toweris hoitud ja hoolitsetud. Pigem mitte riskida.

      Kalliskivid ja kummitused

      Iidne Tower, kunagine Londoni süda, eksponeerib uhkelt oma pikka ajalugu ning omaaegse Briti impeeriumi au, hiilgust ja rikkust. Praegune Kalliskivide maja, Jewel House, asub 1868. aastast Wakefieldi tornis. Siin välja pandud kuningliku kollektsiooni – kulla, hõbeda, plaatina, teemantide, safiiride, rubiinide, smaragdide ja pärlite – hinda pole vist püütudki välja arvestada.

      Eks nad olegi hindamatud, sest neid kroone ja ehteid on pikki aastasadu kandnud Inglismaa kuningad ja kuningannad ning valmistanud lugematute kuld- ja hõbeseppade käed. Missuguseid imepäraseid ja uskumatuid aardeid maailmas ka poleks – Briti kuningriigi kroonijuveelide kõrval kaotavad nad oma sära. Vähemasti inglased on selles täiesti kindlad.

      Tohutu Londoni linn on vahepeal nii laiusse kui kõrgusse kasvanud ning kunagine võimas ja hirmuäratav Tower tundub praegu kui Thamesi-äärne puhas, kauniks restaureeritud nukukindlus, mille keskel kõrgub nüüdse Toweri südamik, vägev Valge torn. Hallidest kividest, valgega ääristatud kindluslossil on sakiline katuseäär ning selle igast nurgast tõuseb nelinurkne, madala ümara kupliga torn.

      Kuni nelja meetri paksustes kiviseintes olid kunagi vaid kitsad laskeavad vibuküttidele. Nüüd on neist järel üksikud. 17. sajandi lõpul ehitas kuulus Londoni arhitekt Sir Christopher Wren nende asemele eri suuruses, ümarate romaani kaartega esile tõstetud aknad. Ja kui seni oli Toweri keskset hoonet pidevalt valgeks lubjatud – Valge torn, eks ole –, siis Sir Christopher lõpetas selle traditsiooni. Nüüd on kivihall hiigelhoone kenasti valgega kanditud, nagu ka kohati mitmekihiline paks kivimüür, mis piirab kõiki Toweri torne, paleesid, kabeleid ja siseõuesid. Paik, mis oli Inglismaa valitsejate pearesidents kuni aastani 1509, kuid kust aeg-ajalt valitseti riiki ka hiljem, kuni aastani 1685.

      Aga paar Toweriga seotud põnevat lugu veel.

      Toetudes 19. sajandi allikale: ühel hilisõhtul nägi kaardiväekapten Toweri kabelis valgust ning sattus tunnistajaks hirmuäratavale vaatemängule. Mööda löövi liikus hääletu, vanaaegsetes rõivastes rüütlite ja leedide rongkäik. Seda juhtis elegantne daam, kelles vanade portreede järgi võis ära tunda Anne Boleyni. Protsessioon liikus löövis mitu korda edasi-tagasi, kujud ja valgus jäid üha ähmasemaks, kuni lõpuks kadusid.

      Teine lugu jutustab, et sama rongkäiku nähakse alati Salisbury krahvinna Margaret Pole’i hukkamise aastapäeval. Daam oli üle 70 aasta vana, kui kuningas Henry VIII laskis ta 1541. aastal Towerisse tuua, sest Margareti poeg, kardinal Pole, oli kuninga kehtestatud uutele usulistele tõekspidamistele vastu vaielnud. Kardinal oli parajasti Prantsusmaal ja nii pidi Toweris vastust andma ta ema. Vapper leedi ei läinud aga sugugi vaguralt hukkamisele vastu. Timukas olevat teda isegi kirvega mööda tapalava taga ajanud. Nii et päris kohutav lugu, kui see peaks tõele vastama. Nüüd tulevat Anne Boleyn ja tema õudsevõitu protsessioon igal aastal krahvinnale austust avaldama. Seda on pealtnägijad täiesti kindlalt väitnud.

      Kuninganna majas, kus Anne Boleyn oma elu kõige õnnelikumad ja enne surma kõige kohutavamad päevad veetis, olevat valvur aga udusse mähkunud valget kogu kohanud. Valvur hüüdnud kohusetundlikult: „Seis! Kes tuleb?” ning vastust kuulmata torganud täägiga. Vaene mees! Võis see alles šokk olla, kui tääk valgest kogust otseteed läbi läks. Seda juhtumit olevat lausa kaks inimest Verise torni aknast näinud.

      Iidses Toweris on kõik käegakatsutav ja ehtne. Ka kummitused.

      London

      Westminster Abbey

      Igavikku vajunud ajaloost pole teinekord muud alles kui legendid. Ühe legendi järgi olevat kunagine anglosakside kuningas Serbert juba aastal 616 praeguse Westminster Abbey kohale pühamu rajanud. Oli see kirik või klooster, ajalooannaalid teada ei anna.

      Järgmisena tõusevad Abbeyga seotult esile aastad 909–988 ning Canterbury peapiiskopi, tähtsa kirikumehe Dunstani nimi. Tema rajas 960. aasta paiku Thamesi jõe saarele benediktiinide kloostri, mis asus praeguse Abbey lääneukse lähedal. Möödus veel sadakond aastat – ajaloos vaid silmapilk, kui sedagi – ning Inglismaa troonil oli kuningas Edward Usutunnistaja. Tema laskis samasse paika juba suurema kloostrihoone ehitada.

      Edwardi noorus oli möödunud Normandias, ka uus ehitis kandis normanni-prantsuse ehituskunsti märke – ühel vanal gobeläänil on näha poolkaari ja sambaid. Inglismaal olid tollal keerulised ajad, kuid Edwardil õnnestus rahu hoida ning sellele aitas kaasa ka sõjalise liidu sõlmimine Wessexi krahviga. Uus klooster valmis aastal 1065 ning sai kuningas Edwardi viimaseks puhkepaigaks.

      Üks Westminster Abbey tähtsamaid hommikuid koitis jõulupäeval 1066. Normandia hertsog Guillaume krooniti William Vallutaja nime all Inglismaa kuningaks ja seda õige dramaatilisel moel. Kui kirikust kostis võidurõõmsaid hõiskeid, arvasid väljas valvanud normanni sõjamehed, et nende hertsog on hädas, ning süütasid kirikuümber asuvad hooned. Kroonimisrituaal lõppes kiiresti, tänavail valitses kaos ja paanika…

      Kuid uus traditsioon oli alguse saanud ja järgmised Inglise kuningad on kroonitud Westminster Abbeys. Erandeid on vaid kaks – Edward V, üks kahest õnnetust Toweris hukatud printsist – ja Edward VIII, kes ameeriklanna Wallis Simpsoni pärast troonist loobus.

      Kuningate kroonimise ja matmise paik

      West minster tähendab kloostrikirikut läänes. Edward Usutunnistaja aegset Normandia ehitusstiili meenutavaid ümaraid kaari ja massiivseid tugisambaid on tänapäeval näha veel vana kloostri madalale vajunud ristikäigus, kus kunagi olid munkade eluruumid.

      12. sajandil oli klooster õitsval järjel ja seal elas eri ajahetkedel 30–60 benediktiini munka. Selleks ajaks oli Abbeyst saanud Inglismaa rikkaim pühamu, kuhu kuningas Edward Usutunnistaja haud hulganisti palverändureid kohale tõi ning mille patroon oli kuningas Harold II ise. Ent mungad elasid ikka munkade kombel tagasihoidlikult, käisid päevastel ja öistel jumalateenistustel, lugesid, õppisid ning hoolitsesid Inglismaa vanima kloostriaia eest. Mõned mungad läksid õppima isegi Oxfordi ja kloostriülem pidas ka kohtunikuametit.

      13. sajandi keskpaigaks oli kätte jõudnud vägevate katedraalide ehitamise aeg – Amiens ja Chartres Prantsusmaal, Canterbury, Winchester ja Salisbury Inglismaal.

      Kuningas Henry III saatis oma arhitekti Henry de Reynsi välismaale verivärsket arhitektuuri uurima. Kuningas oli nimelt otsustanud uue uhke Westminster Abbey ehitada. Sellest pidi saama mitte ainult kloostrikirik, vaid ka monarhide kroonimise ja matmise paik. Henry III kindel soov oli püha Edward

Скачать книгу