Aja jälg kivis. Inglismaa - Helgi Erilaid

Скачать книгу

hertsog Richard, surnud kuninga vend, printside eestkostja ja hooldaja, otsustas ise Inglismaa troonile astuda. Ta laskis noored printsid Towerisse viia – ettekäändel, et Edward V pidi kindluslossis oma kroonimispidustusteks valmistuma.

      Surnud kuninga hea sõber lord Hastings kandis seal printside eest hoolt. 13. juunikuu päeval, kui pidi kroonitama uus kuningas, tormas aga Gloucesteri hertsog Richard Towerisse ja süüdistas lord Hastingsit reetmises. Lord viidi ilma pikemata Tower Hilli hukkamispaika ja timukas tegi oma töö. Nii lihtsalt need asjad toona käisidki.

      Aeg-ajalt nähti veel noori printse Toweri aedades mängimas, kuid üha harvemini ja varsti üldse mitte. Kui taas kord legendi uskuda, tapetud kuninglikud lapsed Aiatornis, mida seejärel Veriseks torniks hakati kutsuma.

      Gloucesteri Richard, kellest sai kuningas Richard III, sai oma mõrvadele rajatud võimu nautida vaid paar aastat. Ta langes lahingus, mille võitis järgmine kuningas, Henry VII. Ju mõistis Henry, kui ohtlik võib Londoni Tower Inglise kuningatele olla, sest ta määras endale isiklikud ihukaitsjad, keda nimetati „Yeoman Warders”. Need beefeater’itena tuntuks saanud tseremoniaalsed valvurid kaitsevad Towerit tänini.

      1485. aastal Towerisse elama asunud Henry oli kokkuhoidlik ja vähenõudlik kuningas, kes üsna harva pidusid pidas ning sõdadest hoidus. Temaga algas Inglismaa kuningakojas Tudorite dünastia. Tema poeg, Henry VIII, asus troonile 1509 ning valitses pikalt, tervelt 38 aastat.

      Sõge Henry, kaunis Anne ja suur ususegadus

      Henry VIII oli suur ja uhke mees ning tahtis ka suur ja uhke kuningas olla. Ta tahtis, et tema õukond oleks niisama hiilgav kui teised Euroopa kuningakojad – ja iidne Tower polnud talle piisavalt elegantne residents. Ent peagi pärast kroonimist puhkes Henry VIII Londoni-lossis, keskaegses Westminsteri palees tulekahju ja kuningas pidi ikka Towerisse kolima. Siis laskis ta endale mitu uut paleed rajada ning remontis ja restaureeris ka Towerit. Selleks olid tal kindlad põhjused.

      Meenutagem – Henry VIII oli abielus Aragóni Katariinaga, kui tutvus noore, hapra ja kauni Anne Boleyniga. Paavst ei andnud luba kuninga esimest abielu lahutada, kuid Henry laskis peapiiskopil seda siiski teha ning kuulutas ennast Inglise kiriku peaks, mis tähendas reformatsiooni, anglikaani kiriku teket ja üleüldist ususegadust. Kuid kuningas pidi saama, mida – antud juhul keda – kuningas tahtis.

      Uue kuninganna Anne Boleyni kroonimine pidi toimuma kõigi vajalike tseremooniatega. See tähendas, et Toweri tulekahjus kannatada saanud Püha Peetri kabeli parandamise ja uuendamisega tegelevatel töömeestel läks väga kiireks.

      Anne Boleyn saabus Greenwichist Towerisse 19. mail 1533 – uhke protsessiooniga mööda Thamesi jõge, nagu ka aastate eest Henry VIII ema, Yorki Elizabeth. Henry võttis oma noore naise Toweri väravas vastu. Sel ja veel mitmel õhtul peeti Valges tornis suurt pidu muusika, ilutulestiku ning kahuripaukudega.

      Teist korda tuli Anne Boleyn Towerisse kolm aastat hiljem, 1536. Siis mõisteti tema üle kohut, sest leiti, et ta oli süüdi abielurikkumises ja reetmises. Tema tegelik süü seisnes selles, et ta oli kuningale poja asemel esiklapseks tütre sünnitanud, ja Henryle ei mahtunud pähe, et Inglismaad peab kuninga asemel kuninganna valitsema hakkama. Pealegi tahtis kuningas uuesti abielluda ja Anne oli liigseks muutunud. Niisiis mõisteti kuninganna Toweri suures kivises keskaegses saalis süüdi – ja surma.

      Aastal 1530 oli Toweri kellatorni alla ehitatud Kuninganna maja, Queen’s House. Siin oli Anne elanud enne kroonimispidustusi ja väikeses toas maja põhjatiivas veetis ta ka elu viimased päevad. 19. mail 1536 tegi timukakirves Püha Peetri kabeli ees tapalaval oma töö. Seda paika kutsuti Tower Greeniks ja seal toime pandud hukkamistele pealtvaatajaid ei lastud.

      Henry VIII aga jätkas jõuliselt ja jõhkralt valitsemist. Naisi oli tal kokku kuus, nagu teada – ja ühe puhul kordus Anne Boleyni lugu. Anne’i nõbu Catherine Howard, kuninga viies naine, saabus samuti piduliku protsessiooniga mööda Thamesi jõge Towerisse kroonimisele. Henry pidas Catherine’i kalliskiviks naiste seas, jumaldas teda ning külvas ta kingitustega üle. Kuid Catherine tegi vea, võttes ühe endise austaja oma erasekretäriks. Õukonnas hakati sosistama, kuulujutud üha levisid ja jõudsid mõne kuu pärast ka kuninga kõrvu. Henry oli naist pimesi jumaldanud ega suutnud kuuldusi uskuda. Ometi selgus, et Catherine tõesti flirtis kuninga selja taga ja oli juba enne pulmi talle truudust murdnud. Nii tabas Catherine’i tema nõo Anne Boleyni saatus. Ta mõisteti süüdi ja veebruaris 1542 raiuti ka tema pea Tower Greenil maha.

      Henry VIII ei tulnud iial Towerisse tagasi.

      Timukal oli alati tööd

      Toweri laiendamist aga jätkati. Valgest tornist lõuna poole kerkis Kalliskivide maja, Jewel House. Riigi kroonijuveelide ning kuninga- ja kirikuvõimu sümbolite hoidmiseks oli kindlat kohta vaja.

      Ent Tower oli kindluseks ehitatud ja selleks ka jäi. Siin oli uskumatult palju relvi, Henry VIII oli neile tublisti lisa hankinud ja pole ime, et üks Toweri külastaja öelnud: nii vägevate relvadega võib põrgu enese ära võita. Henry VIII lugematud suurtükid ei mahtunud enam Towerisse ära ja nii tuli relvadele eraldi hooneid ehitada.

      Tudorid, eriti Henry VIII, olid need, kes Toweri kurikuulsaks vanglaks muutsid, aga see vangla oli vaid aristokraatiale – tavalised surelikud saadeti Newgate’i ja hukkamised toimusid kaugel linnamüüride taga. Kõrgema klassi tapalava oli ehitatud Toweri kõrval seisvale künkale. See oli Tower Hill, kus enamik kuninga soosingu kaotanud õnnetuid süüdimõistetuid oma verise lõpu leidis. Neid hukkamisi võis kogu linnarahvas vaatama tulla.

      Toweri paksude müüride sees toime pandud kuninglikust soost isikute hukkamiste tunnistajaks ei lubatud aga kedagi. Ka neid tuli mõnikord ette, sest Tudorite julmadel aegadel polnud sugugi kindel, kas see, kes sünnijärgselt valitsejaks pidi saama, selleks ka sai – või sattus timuka kirve alla.

      Henry VIII reformatsiooni tõttu oli riigis katoliiklaste ja protestantide vahel peaaegu ususõda alanud ning kõik need, kes uut usku tunnistada ei tahtnud, tembeldati ketseriks. Nüüd said kuningriigi vanglad õige kiiresti rahvast täis ja Tower polnud kaugeltki erand.

      Riigimees ja õpetlane Sir Thomas More teenis Henry VIII ustavalt, kuni Henry end Inglise kiriku peaks laskis tituleerida. Selle vastu protestis More ägedalt ning leidis ennast õige pea Towerist – ja 18 päeva hiljem tapalavalt. Tema oli vaid üks endistest soosikutest, keda säärane saatus tabas.

      Ojadena pisaraid ja verd

      Tower asus soodsas kohas, otse Thamesi kaldal. Vangid toodi kohale mööda jõge, tavaliselt Westminsterist. Neid võtsid vastu Toweri tohutud kiviseinad, mitmekordsed müürid, vallikraavid, tõstesillad. Küllap kaotas see, kelle taga Toweri rasked väravad sulgusid, igasuguse lootuse. Siit juba põgenema ei pääsenud. Aga kui kaalul on elu, võib inimene üpris leidlik olla. Jesuiit John Gerard, kes Towerisse ülekuulamiseks ja piinamiseks toodi, suutis sõpradele sõnumeid saata ning Cradle Toweri katuselt köie abil jõel ootavasse paati laskuda – küll hästi kinni makstud vangivalvuri abiga.

      Tower oli kurikuulus, kuna siin piinati vange. Ja vahel toodi piinatavaid kohale ka teistest vanglatest, sest mõned kohutavad piinariistad olidki vaid Toweris. Kindlat piinakambrit ei olnud, seda hirmsat tööd tehti Valge torni keldris ja kongides. Vanemas eas kõrgest seisusest vange ei piinatud peaaegu kunagi, küll aga neid, keda teati kindlalt süüdi olevat või kellelt loodeti tähtsat infot välja pigistada. Kaugeltki kõiki süüdimõistetuid ei hukatud ja olnud selliseidki vange, keda hoitud Toweris üksnes monarhi meeleheaks.

      Sajandeid on Tower üks sünge ja salapärane paik olnud. Selle kindluse, lossi ja vangla verisest ajaloost on kroonikud jutustanud pikki lugusid, mis räägivad sadadest inimestest, kes siin oma eluga hüvasti jätsid. Lordid, hertsogid, krahvid, piiskopid, kuningannad, printsid, vabamõtlejad – kõik ootasid Toweri süngetes kongides oma tundi. Pisaraid ja verd on siin voolanud ojadena.

      Tower ise pole oma ajaloos süüdi, ikka inimesed, kes seda paika on valitsenud. Toweri lood on nende lood.

      Mõistatuslikud mustad linnud

      Londoni Toweri väravad pannakse igal õhtul lukku ja avatakse hommikul taas, nii viimased 700 aastat.

Скачать книгу