LITMIR.BIZ

Скачать книгу

näo minu poole ja naeratas virilalt. „Aga mis meil üle jääb? Kui nüüd loobume, oleme omadega täiesti läbi.”

      „Tahaksin voodi alla roomata ja mitte enne välja tulla, kuni olen vana ja tudisev ega mäleta, et oleksin üldse kellegi vastu midagi tundnud.”

      Ta noogutas. „Tahaksid, aga ega sa seda ei tee.”

      „Ei tee.” Liikusin ümber väikese laua, seades kohale taldrikuid ja meie kehvemapoolset lauahõbedat ning siludes kaht salvrätikut. „Pingutan kõvasti, et seda mitte teha.”

      Tahtsin meeleheitlikult jälle Chicagosse minna ja viibida suures vanas toas Kenley juures − näha klaverit, Victrolat, muhklikku vaipa, mis lükati kõrvale, et kaks inimest saaksid tantsida. Tahtsin puurida pilgu kahte võimatult selgesse pruuni silma, et teada saada, millest see ilus poiss mõtleb. Tahtsin teda suudelda ja tunda, et ta vastab mu suudlustele.

      Jaanuari keskel sepitsesime mu sõbranna Leticia Parkeriga plaani, kuidas mind sinna saada. Olen nädal aega tema külaline. Peatume hotellis ja käime sisseoste tegemas, ning ma võin Ernestit näha nii palju kui tahan. Aga siis, kaks päeva enne meie plaanitsetud lahkumist, helistas Leticia, et üritus jääb ära. Tema ema oli haigestunud ja ta lihtsalt ei saanud nii kaua kodust ära olla. Ütlesin talle, et saan aru, ja loomulikult saingi aru. Mu oma ema oli olnud kuude viisi haige, nii et olukord oli mulle täiesti tuttav, aga ometi olin löödud. Kõik oli üksikasjadeni läbi mõeldud. Ernest pidi tulema rongile vastu ja juba üksi selle hetke olin oma vaimusilmas sada või rohkemgi korda läbi elanud.

      „Mis siis nüüd?” kurtsin hiljem Ruthile.

      „Mine,” ütles ta.

      „Kas üksi?”

      „Miks mitte? Tead ju küll, et ega enam pole mingi pime ajastu. Kas sa eelmine kord ei käinud üksi?”

      „Siis ei olnud ma kellegagi seotud. Fonniele see ei meeldiks.”

      „Ongi rohkem põhjust minna,” kostis Ruth naeratades.

      Õhtul, kui asusin teele Chicagosse, sõidutas Roland mind Saint Louisi põhjaosas asuvasse raudteejaama oma uue Peugeot’ga, pudelrohelise kupeega, mille üle ta oli nii uhke ja mis jättis minu arvates temast ka maskuliinsema mulje, kuid ajas Fonnie püha viha täis. Mulle Ronald meeldis, aga mul oli temast kahju. Ta olukord sarnanes väga mu isa omaga. Ta ei läinud kuhugi ilma Fonnie loata; see oli nii hale, ent ometi suutis ta olla lausa raamatulikult võluv oma lõpmata liigutaval viisil. Tundsin, et oleme selles majas liitlased, ja lootsin, et ka tema tunneb nii. Kuigi ta oleks võinud jätta mind kõnniteeservale, parkis ta auto ja saatis mu perroonile, kus andis kohvrid üle pakikandjale. Hüvasti jättes kallutas ta pea ühele küljele, mis oli üks ta häirivamaid, aga ka armastusväärsemaid harjumusi, ning ütles: „Sa oled ilus, Hadley.”

      „Olen või?” Tundsin end äkki ta seltskonnas ujedalt ja hakkasin siluma kahvatuhalli reisikostüümi seelikut.

      „Oled küll. Mulle lihtsalt turgatas pähe, et sa võib-olla ise seda ei teagi.”

      „Aitäh.” Kallutasin end, et teda põsele suudelda, ja astusin rongi, tundes ennast väga meeldivalt uutes reisirõivastes − pehmes villases mütsis, võikarva sõrmkinnastes ja kollakaspruunides seemisnahast rihmikutes. Istmed ja kušetid olid luksuslikult plüüsist ja lausa kutsusid istuma, ning Fonnie range hääl, mis hoiatas, et ma ei peaks kõike nii väga nautima, oli äkki kusagil väga kaugel. See oli kesköine erirong, ja ma seadsin ennast pikali hubase pulmanvaguni magamisasemele sügavroheliste eesriiete taha.

      Kui ma järgmisel hommikul Chicago Unioni raudteejaama saabusin, olin hästi puhanud ja ainult pisut ärevil, kuni nägin Ernestit perroonil peaaegu täpselt samas kohas, kuhu olin ta jätnud novembris − ja korraga tundsin, et mu suu on purukuiv ja kõhus keerab. Ta oli tore oma lühikese söekarva madrusejope ja paksu salliga ning ta silmad sätendasid külmas õhus. Kui ma rongilt maha astusin, tõstis ta mu õhku ja surus tugevasti enda vastu.

      „Tore on sind jälle näha,” ütlesin, kui ta mu maha pani ja me mõlemad naeratasime, kohmetud, et nii järsku koos olime. Me pilgud kohtusid ja pöördusid kõrvale. Tuhanded sõnad olid särisenud meie vahel. Kus need nüüd olid?

      „Oled sa näljane?”

      „Muidugi.”

      Hõõrusime külmakartlikke ninasid ja jalutasime läbi jäise hommiku einestamisvõimalust otsima. State Streeti kandis oli üks koht, kust sai kuuekümne sendi eest praeliha ja mune. Tellisime toidu ja istusime kabiini, nii et põlved puutusid laua all kokku.

      „Saturday Evening Post lükkas järjekordse loo tagasi,” teatas Ernest, kui ootasime toitu. „Juba kolmas kord. Kui see asi vedu võtma ei hakka, tuleb mul kogu elu kirjutada ajakirjadele rämpsu või kohendada kellegi teise lugusid. Seda ma tegema ei hakka.”

      „Küllap hakkad nägema ka oma kirjatöid trükituna,” kostsin. „See lihtsalt peab juhtuma. Ja see juhtubki.”

      Ta vaatas mind tähelepanelikult ja tõstis siis kinganina ning surus selle kõvasti vastu mu sääremarja. Hoides seda seal, küsis ta järsult: „Kas arvasid, et sa minuga enam ei kohtu?”

      „Kõik võib olla.” Tundsin, et mu naeratus kustus. „Olen sinu jaoks liiga rumal, Nesto.”

      „Tahaksin, et sa võiksid mind kas või lühikest aega armastada.”

      „Miks lühikest aega? Kas oled mures, et sa ei suuda kaua vastu pidada?”

      Ta kehitas õlgu ja tundus olevat kõhevil. „Kas sa mäletad, et rääkisin sulle Jim Gamble’ist, mu semust Punases Ristis? Tema arvates peaksin ka mina Rooma minema. Elu on seal odav ja kui eelnevalt parasjagu raha kõrvale panna, võib seal viis kuni kuus kuud lihtsalt ilukirjandusega tegeleda. Sellist pakkumist ei pruugi enam tulla.”

      Rooma. Tundsin, kuidas mu süda rinnus tõmbus kokku. Olin ta just alles leidnud ja juba kavatses ta üle mere joosta. Pea hakkas ringi käima, kuid ma teadsin täiesti kindlalt, et igasugune katse teda tagasi hoida oleks viga. Neelatasin kuuldavalt ja seadsin hoolikalt sõnu. „Kui sinu töö on sulle kõige tähtsam, siis peaksid sa minema.” Püüdsin tabada ta pilku üle laua. „Aga üks tüdruk hakkab sinust puudust tundma.”

      Ta noogutas tõsiselt, kuid ei öelnud midagi.

      Mu külaskäigu ülejäänud nädalaosa täitsid kontserdid, näitemängud ja peoõhtud, kusjuures iga õhtu lõppes nagu ikka Kenley pikas elutoas veini, sigarettide ja tuliste vestlustega olulistest raamatutest ja maalidest. Kõik oli umbes samuti kui sügisel, välja arvatud see, et Kate puudus pidevalt.

      Vahetult mu lahkumise eel Saint Louisist panin talle kirja posti. Ma ei olnud kindel, et see jõuab temani enne, kui me Chicagos juhuslikult kokku põrkame, mis võib vältimatult juhtuda, aga ma ei saanud jätta kirjutamata ja niisiis vähemalt üritasin õrnalt teed sillutada. Nesto ja mina oleme saanud üsna lähedaseks, kirjutasin. Oleme õigupoolest head sõbrad ja ka sina oled mu hea sõber, ning mul on väga ebameeldiv mõelda, et see võib meie vahele tulla. Palun ära saa pikalt pahaseks. Sind kõige rohkem armastades, Hash.

      Kenley rõhutas, et Kate on lihtsalt tööga hõivatud, ja seletas: „Sa ju tunned teda. Ta võtab endale liiga palju kaela ja siis ei saa enam vabaks. Olen kindel, et näeme teda õige varsti.”

      Aga me ei näinud Kate’i ja päevad möödusid ning ma soovisin aina rohkem, et võiksin olukorda Ernestiga arutada. Mul ei olnud kombeks petta, aga ma piirasin oma võimalusi sellega, et ei rääkinud eales välja, kuidas Kate oli mind hoiatanud, et hoiduksin Ernestist eemale. Mul oli mitterääkimiseks küllaldaselt põhjusi. Esiteks ei tahtnud ma riivata Ernesti tundeid ja samuti ei arvanud ma, et mina peaksin nende vahele astuma ja vihavaenu tekitama. Kui mu külaskäik hakkas lõpule jõudma ja Kate’i vaikimine jätkus, hakkasin mõtlema, kas selle vildaka kolmnurga mingil elemendil võiks olla ka hea lõpp. Täiesti võimalik, et Kate lakkab mind hoopiski usaldamast. Oli ka võimalik − isegi tõenäoline −, et Ernest läheb ära Rooma, et oma kirjatöid teha, jättes mind kahekordselt hätta.

      Ohtlik oli jätta oma süda Ernesti valdusesse, aga

Скачать книгу