LITMIR.BIZ

Скачать книгу

proovisin midagi muud.

      See oli mu esimene äge kokkupõrge armastusega. Kas see oligi armastus? Tundus piisavalt kohutav. Veetsin kaks järgnevat aastat ringi ekseldes ja vaeveldes: suitsetasin liiga palju, jäin väga kõhnaks ning heietasin uitmõtteid rõdult alla hüppamisest nagu mingi vene romaani piinatud kangelanna. Mõne aja pärast, kuigi aeglasemalt, kui oleksin soovinud, jõudsin arusaamisele, et Harrison polnudki mulle pettumust valmistanud prints ja mina polnud ta ohver. Tema ei olnud mind üldsegi petnud; olin ennast ise petnud. Mõte armastusest tegi mind ikka veel ülitundlikuks ja sundis kahvatuma, kuigi oli juba möödunud viis aastat. Olin endiselt väga mõjutatav ja vajasin kellegi juhtivat kätt − näiteks Kate’i oma.

      Me trampisime tol päeval terve Chicago läbi, otsides esiteks eriti kvaliteetseid veiselihakonserve ja seejärel uusi kindaid. Lasksin Kate’il vadistada ja mu mõtteid hajutada ning olin tänulik, et ta oli mind Ernesti suhtes hoiatanud. Kuigi Ernesti kavatsused olid täiesti väljaspool kahtlust, olin ma tol hetkel liiga õrnatundeline. Olin tulnud Chicagosse sooviga põgeneda ja olin ka saanud, mida tahtsin, aga liigne unistamine on ohtlik. Ma ei olnud kodus õnnelik, kuid enda uputamine ebareaalsetesse mõttekujutlustesse seoses Ernest Hemingwayga ei lahendanud mu jaoks midagi. Minu elu oli minu elu; mul tuli raskusi kuidagi trotsida ja sundida neid enda heaks töötama.

      Veetsin Chicagos veel ühe terve nädala ja iga päev tõi kaasa omajagu põnevust. Käisime jalgpalli vaatamas, nägime „Madama Butterfly” ennelõunast etendust, uitasime linnas päeval ja öösel. Millal iganes nägin Ernestit, seda aga juhtus sageli, püüdsin hoida pea selge ja lihtsalt nautida ta seltskonda, ilma et oleksin tekitanud ühes või teises suunas mingit dramaatilist olukorda. Olin ehk ta seltskonnas veidi vaoshoitum kui varem, aga ta ei öelnud midagi ega surunud peale mingeid intiimsusi kuni mu viimase õhtuni linnas.

      Tol ööl külmetas − tegelikult oli liiga karm ringi jalutada −, ent üks osa meist haaras kaasa sületäie villaseid tekke, valas rummi termostesse ja seejärel trügisid kõik Kenley Fordi ja me sõitsime Michigani järve suunas. Luited olid kuuvalguses järsud ja kahvatud; me mõtlesime kohapeal välja mängu, mis seisnes luiteharjale ronimises − purjuspäi muidugi − ja siis sealt palgina allaveeremises. Kate läks esimesena, sest ta armastas kõiges olla esimene, ja siis läks Kenley lauluga. Kui tuli minu kord, ronisin neljakäpukil üles luiteharjale, nii et liiv pudenes käte ja jalgade alt. Ülal ajasin end sirgu ja vaatasin pakasesäras tähti ja kaugusi.

      „Tule juba alla, argpüks!” hõikas Ernest mulle üles.

      Sulgesin silmad ja lasksin end pikali ning veeresin üle kõvade kühmude alla. Olin nii palju joonud, et ma ei tundnud midagi − mitte midagi muud kui pöörase vabaduse erutavat tunnet. Tegelikult oli see eufooria, milles hirm mängis võtmeosa. Esimest korda pärast oma tüdruku-aastaid tundsin hirmu joovastavat hoogu ja mulle meeldis see tunne. Olin vaevalt all peatunud, kui Ernest haaras mu pimedusest oma käte vahele ja suudles tugevasti. Tundsin ühel kuumal hetkel ta keelt oma huuli puudutavat.

      „Oih,” oli kõik, mida suutsin öelda. Ma ei julgenud mõeldagi, kas keegi oli meid näinud. Ta nägu oli mulle nii lähedal ning palju ründavam ja kindlameelsem ja üldse valvsam kui midagi, mida ma eales olin näinud.

      „Oih,” ütlesin jälle, ja ta laskis mu lahti.

      Järgmisel päeval pakkisin reisikotid tagasisõiduks Saint Louisi, olles mitmeti liimist lahti. Olin kahe nädala jooksul olnud elust nii kaasa haaratud, et ei kujutanud koju naasmist enam ettegi. Ma ei tahtnud minna.

      Kate oli tol päeval tööl ja me olime juba varem hüvasti jätnud. Kenley pidi samuti töötama, oli aga armastusväärselt nõustunud mind lõunatunnil jaama viima, aidates mul niiviisi taksoraha säästa. Pärast seda kui kõik oli pakitud ja valmis, panin mantli selga ja kübara pähe ning läksin elutuppa teda ootama. Aga mind viima ilmus hoopis Ernest.

      „Kas Kenley ei saanud vabaks?” küsisin.

      „Asi pole selles. Tahtsin sind ise saata.”

      Noogutasin tummalt ja võtsin oma asjad.

      Unioni jaama ei olnud palju maad ja me läbisime selle enamalt jaolt vaikides. Ta kandis villasest riidest pükse ja halli villast kuube; tume müts oli tõmmatud peaaegu silmini. Ta põsed roosatasid külmast ja ta nägi ilus välja. Ilus oligi täpselt õige sõna ta jaoks. Tema välimuses polnud midagi naiselikku, kuid see oli täiuslik ja rikkumata ja mingil moel heroiline, otsekui oleks ta astunud välja mõnest armastust ja võitlust kajastavast Kreeka poeemist.

      „Sa võid mind siin välja lasta,” sõnasin, kui lähenesime jaamale.

      „Kas see su maha lööks, kui sa poisile veidikenegi võimalust annaksid,” kostis ta, otsides kohta parkimiseks.

      „Ei. Tõenäoliselt mitte.”

      Mõni minut hiljem seisime koos perroonil. Pigistasin käes piletit ja väikest rahakotti. Ta võttis mu kohvri, vahetades seda ühest käest teise, aga niipea kui mu rong nähtavale ilmus, hõbejaspruun kere suitsunud ja tahmunud, asetas ta kohvri jalgade ette maha. Äkitselt surus ta mu kõvasti vastu oma rinda.

      Mu süda tagus ägedalt. Oleksin teada tahtnud, kas ta tundis selle ära. „Ei usu, et olen kunagi kedagi sinusarnast kohanud,” laususin.

      Ta ei öelnud midagi, lihtsalt suudles mind, aga sellest suudlusest tundsin, kuidas temast kiirgas soojust ja elu. Nii palju oli seda, mida ma Ernestist ei teadnud, ja veel rohkem seda, mida ma poleks lubanud endal küsida ega isegi ette kujutada, ent ma tundsin, et hakkan talle vähehaaval järele andma. Rahvas perroonil ümbritses meid, kuid meile näis, nagu oleksime täiesti üksi. Ja kui ma mõne minuti pärast viimaks rongi peale sain, värisesid mul jalad.

      Otsisin istekoha ja vaatasin aknast rahvasumma, uurides pingsalt tumedaid ülikondi ja kaabusid ja mantleid. Ja seal ta trügiski rongi poole, lehvitades ja naeratades, nii et suu kõrvuni. Lehvitasin vastu, ja siis tõstis ta ühe käe üles, nagu oleks see märkmepaber, ja teise, mis kujutas pliiatsit, ning näitles tummalt kirjutamist.

      Ma kirjutan sulle, liigutas ta suud. Või oli see: Ma kirjutan sinust.

      Sulgesin silmad, sest tundsin neis äkitselt kuumi pisaraid, ja naaldusin plüüsistmele ning mu rong viis mind kodu poole.

      Neli

      1904. aastal, kui ma sain kolmeteistkümneaastaseks, peeti Saint Louisis Louisiana kaubandusnäitust, mis sai rohkem tuntuks maailmanäituse nime all. Näituseväljakud võtsid enda alla tuhat kakssada aakrit Forest Parki ja Washingtoni ülikooli ümbrusest; hooneid, katusealuseid ja esinemisplatse ühendas seitsekümmend viis miili teid ja radu. Paljud ehitistest olid tegelikult vaid krohviga kaetud puuraamistikud, mõeldud kestma mõned kuud, aga nägid välja külluslikult kujundatud uusklassitsistlike paleedena. Meie kroonijuveel, kaunite kunstide palee, võis kiidelda skulptuuride aiaga, mis oli kujundatud Vana-Rooma Caracalla termide eeskujul. Olid laguunid, kus sai sõuda, tohutud kunstlikud kosed, veealused aiad ning zoopargid eksootiliste loomade ja inimestega, kelle hulgas võis näha pügmeesid, primitiivrahvaste esindajaid, habemega tüdrukuid ja ullikesi poisse. Piki kogu jõeäärset promenaadi meelitasid möödujat sajad lõbustusasutused, mängutoad ja söögikohad. Sõin seal oma esimese jäätisetorbiku ega suutnud lakata imestamast, miks see suhkrumagus toru mu käes polnud üldse külm. Ka maasikajäätis selle sees maitses teisiti. Oli palju parem. Vist küll parim, mida ma eales olin proovinud.

      Fonnie oli tol päeval koos minuga promenaadil, aga tema jäätist ei tahtnud. Ta ei tahtnud ei suhkruvatti ega paisutatud nisu ega jääteed ega teisigi uudispakkumisi; tema tahtis koju minna, kus meie ema valmistus oma iganädalaseks naisõiguslaste koosolekuks.

      Ma ei olnud kunagi aru saanud, mis tõmbas Fonniet ema seltskonna juurde. Mulle tundusid need naised alalõpmata nii rahulolematutena. Kui neid rääkimas kuulsid, siis hakkasid mõtlema, et abielu on kõige kohutavam asi, mis võib naisega juhtuda. Mu ema oli enamasti kõige valjuhäälsem ja raevukam terves ruumis, noogutades valvsalt, kui Fonnie ulatas edasi taldrikuid ürdikattega võileibade ja teekookidega, püüdes väga kõigi meele järele olla.

      „Veel pool tundi,” nurusin, katsudes Fonniega kaubelda.

Скачать книгу