LITMIR.BIZ

      Ema lõpetas keskmiste hinnetega, sest hoolis õppimisest vaid jaopärast ning jäi kuidagimoodi meesõppejõududele jalgu – tema enda arvates sobimatult seksika oleku tõttu. Igal juhul ei teinud ema tööd piiskagi rohkem kui hädasti tarvis. Näiteks oli ema pärilikult musikaalne ja andekas klaverimängija. Klaveriõpetaja soovitas võtta kohustuslikuks lisaerialaks muusika ja üldklaveri. See nõudnuks aga harjutamist. Ema loobus ja võttis teiseks distsipliiniks hoopis kehalise kasvatuse, kus tal suurepärase füüsilise vormi ja eelnenud balletiõpingute tiivul üldse pingutada ei tulnud. Vaba aeg kulus tantsupidudele, mis olid tollal noorte pea ainuke meelelahutus. Veel olid lääneriigid liitlased ja veel tohtis tantsida moodsaid tantse, nagu sving või Inglise valss. Ka džässmuusika polnud veel põlu all. Olen lugenud, et Teise maailmasõja järel võis Suurbritannia töölisnoore ära tunda suurepärase, hoolikalt lihvitud tantsuoskuse järgi. Kõrgklass täpseid tantsusamme tähtsaks ei pidanud ega kviteerinud tantsimist kui esmast meelelahutust.

      Nõukogude Eesti noor oskas ja armastas tantsida. Peod võisid kesta kella kuueni hommikul. Näidati ennast ja vaadati teisi, oodati huvitavaid tantsupartnereid ja mõeldi, kes neist küsib luba neiu pärast pidu koju saata. Ema läks tantsima kas või poolsurnult. Kord põdes ta, difteeriast eluga pääsenu, järjekordset angiini. Väljas oli 30 kraadi külma, aga tselluloositehases, rahvanimega Sossis, tantsiti. Ema pani otsustavalt siidsukad jalga ja et vahetamisega mitte vaeva näha, ei tõmmanud peale mitte soojad saapad, vaid õhukesed tantsukingad. Tema Kadrioru kodust oli Sossi veerandtunni tee. Pärale ta jõudis ja tantsis, kuni sai. Koju naastes polnud tal enam häält ja palavikki oli end lakke kerinud. Kuid pidu, see eluvee allikas, oli peetud!

      See seik iseloomustab minu ema täpsemini kui tuhat CVd või psühholoogi koostatud isiksuseprofiili. Maksimalist ja absoluuditaotleja, ei suutnud ema teha järeleandmisi, arvestada teistega, minna kompromissile või teha meeskonnatööd. Samas puudus tal autoritaarse juhi jaoks tarvilik tugevus. Tema parimad päevad olid õpetajaametis, kui esimese klassi lapsed ei tohtinud tema otsuseid vaidlustada. Täiskasvanutega, aga isegi keskastme õpilastega enam nii hästi ei läinud. Ja ema kaebas kurja aega, mis on inimesed ära rikkunud, ning värvis roosaks „Eesti aja”, mil kõik olid sõbrad ega polnud olemas kurjust. Nagu Andrus Kivirähkil: tihti võis tänavanurgal näha sõbralikult vestlevat hunti ja voona. Kultuuriloolasena võin kinnitada, et „Eesti aja” asjus ema liialdas. Sõjaeelne maailm jäi lihtsalt meelde kui kuldajastu, mille sümbolid ja ikoonid pälvisid märtrite oreooli. Ema jaoks kehtib tänini 1930. aastate vaikiva ajastu ajalooõpik, Jüri Parijõe menuk „Möödunud ajad jutustavad”, panteon täis vapraid eestlasi ja suuri sangareid, Viru vandeid ja tajutavat viha idanaabri vastu. President Päts on ema iidol, kelle rolli ajaloos ta ei luba vaidlustada. Tammsaare on ainus ja suurim kirjanik.

      Ema täiusetaotlusel on olnud pikad juured, mis toetavad tüsedat tüve, mille võra üldnimetaja on tugevad üksikud naised. Ema kasvas memme ja tema õe kaitsvate ja varjavate okste all. Tema pidi olema ema ja tädi-ristiema elu õis. Memm ja tädi Aina, kelle kohta sugulased kasutasid ka koondnime „õed Jõed”, hoolimata sellest, et kumbki oli abielus perekonnanime muutnud (memm ennistas enda oma küll pärast formaalset lahutust tagasi) olid ilusad, sarmikad, targad, haritud ja erakordselt head perenaised. Ometi oli neil raskusi meestega suhtlemisel. Mõlemad olid küll abielus olnud, tädi isegi kaks korda, kuid mehed ei olnud nendega õnnelikud ja kippusid teiste, vähem täiuslike juurde, kus nad võisid end kindlamalt, mehisemalt ja isasemalt tunda. Õdesid Jõgesid iseloomustas seepärast kirglik ja ambivalentne suhtumine armastusse. Nad ootasid, et see peaks olema suur, täiuslik, ainukordne – nagu filmis. Nad lugesid romaane, vaatasid filme ja väisasid ooperit. Minu väike ema käis nende käekõrval ja püüdis olla hea laps, kes järgib vanemate eeskuju.

      Meessoost vanemat tal paraku polnud. Vanaisa oli hukkunud 1938. aasta kohta tavatus ja moodsas mootorrattaõnnetuses. Juba ammu enne seda oli ta memme väga armastanud, perekonna kiuste vaese karjatüdruku naiseks võtnud, siis peaaegu kohe noorikule truudust murdnud, tülitsenud, kakelnud, lahku läinud, uuesti leppinud, uuesti lahku läinud – ja seda kõike väikese tüdruku imestava pilgu all. Emal ei olnud midagi öelda. Memm, kõigi võõraste vastu erakordselt hea ja tähelepanelik, ei suutnud leida endas armastust tütre vastu. Nähtavasti kulutas abikaasa kogu tema õrnusevaru ära. Memme ja minu ema vahele tekkis vildak kontakt, kus ema püüdis asjatult seda, mida memmel anda ei olnud. Parimal juhul oli ta heatahtlikult neutraalne. Halval ajal kritiseeris ja tõrjus. Tütar jäi tema jaoks ikka plikakeseks – roll, mille mu ema alandlikult vastu võttis ja mida kuni vähemalt neljakümnenda eluaastani ka mängis. Sellest pahupidi olekust tulenes tema haige hing, mille loomuomast sarmi ja intelligentsi muserdasid neuroosid ja hüsteeria.

      Osalt oli ema suhtlusstiil õpitud sõjaeelsetest melodraamadest, mida õed Jõed vaatasid ikka ja jälle, algul kinodes, hiljem telerist. Ema ei olnud kunagi oma põlvkonna esindaja, nõukogude algusaja eesti tüdruk. Ta oli alati Scarlett O’Hara romaanist „Tuulest viidud” või Myra filmist „Waterloo sild”, ikka too ninakas tüdruk, kes piinab mehi, kuid võib kas või surra suure armastuse nimel.

      Elanud kolmkümmend aastat oma kodu kookonis, polnud tal aimu reaalsusest teispool õdede Jõgede hästi hiilgama nühitud aknaid.

      Filmistaari käitumiseks oli emal teatud alustki. Olen kohanud naisi, kes on olnud emast palju ilusamad, seksikamad, targemad ja paremini riides. Kuid mitte kelleski pole kõik mainitud osised sulandunud nii vaimustavaks tervikuks. Pagana kahju, et ta pole kunagi osanud oma eeliseid ära kasutada. Kuigi ükskord, jah…

      VÄLKVALGE HETK

      KUI MU VANEMAD ESIMEST KORDA KOHTUSID, oli ema pea kümme aastat abielus olnud. Minu poolõde oli seitsmeaastane.

      Pärast õpetajate seminari lõpetamist suunati ema tööle toonases mõistes pärapõrgusse ― Vaimastvere kooli Jõgeva rajoonis.

      Kool oli kena, lapsed head ja õpetajad noorukese kolleegi vastu lahked. Korteriperenaisega sai ema samuti hästi läbi. Kuid ümberringi kees ahistav elu. Jõgevamaa tihedates metsades püüti viimaseid metsavendi. Lagedamal maal kidusid kolhoosid. Pooled talud olid tühjad või kaotanud osa asukaid. Ühesõnaga, kõik oli nagu elus, mitte filmis. Ema õpetas, nuttis oma ärklitoas, mõtles – ja põgenes tagasi vaatamata.

      Ainuke võimalus juba toimunud riiklikku suunamist muuta, leida uus õpetajakoht Tallinna, oli abielluda. Ema otsis üles ühe innukama kavaleri ja registreeris temaga abielu. Laulatus toimus alles siis, kui minu õde paar aastat hiljem ilmale tuli ja ristitud saama pidi. Registreerimine käis lihtsalt, tseremooniata. Passi löödi tempel ja anti allkiri. Laulatussõrmust Stalini aeg ei tunnistanud, põlastas „orjavõruks”. Ema ja tema kavaler, kelle onu oli juhuslikult kullassepp, lasksid endile teha kuldsõrmused, mille välisküljel jooksis

Скачать книгу