LITMIR.BIZ

      MINU VANEMAD ABIELLUSID SEITSMEVENNAPÄEVAL, 10. juulil 1963. Täpselt seitse aastat kestis ka nende abielu. Ema oli ilus pruut. Ta oli nii sale, et ostis rahapuudusel mõrsjakleidi kauplusest Laste Maailm – lasteriided olid tollal täiskasvanute omadest oluliselt odavamad –, aga kleit nägi tema seljas välja, nagu oleks see õmmeldud Chaneli moemajas. Lenini rinnakuju all öeldi vajalikud tõotussõnad. Ema arhiivis on kaunis pilt, kus isa tõstab vastse abikaasa süles taksosse.

      Napp raha lubas siiski korraldada tagasihoidliku peo tosinale külalisele. Laud kaeti keldrituppa, kuhu mu snoobist vanatädi ja hügieeniliste eelarvamustega emaema sisenesid suure kahtlusega. Enne kohvi serveerimist hakkas emal palav, korter asus ju ikkagi soojasõlme kõrval ja oli suveõhtul liiga umbne. Ta läks trepist üles end jahutama – ja jalamaid kleepus külge teab kust ilmunud tänavajoodik. Kuri Leida läks igaks juhuks pruudi kannul välja, tuli tasakesi alla tagasi ja kommenteeris pojale: „Juba su naine litutab teiste meestega!” Ehmunud isa läks vaatama ja reetis emale, miks. Eluaegne vaen ämma ja minia vahel oli alanud.

      Kuni minu sündimiseni elas ema uut ja huvitavat elu, püüdes enda peret, ennast ja isa, kõrvaltoa omast rangelt lahus hoida. Elada oma elu. Kuidas see elu välja nägi? Ema ei osanud ju midagi, isegi mitte süüa teha, sest kõige selle eest vastutas enne memm. Ent ta oli absoluudikummardaja ning see ta päästis. Olles otsustanud, et temast peab saama Perenaine, ta selleks ka sai. Hakatuseks laenas ta raamatu „Toitlustamine ja korrastustööd”, mis oli tollane 5. klassi kodundusõpik, ja tegi endale üksikasjadeni selgeks. Tegelikult oli tal olemas ka nõukaaja gurmeepiibel, vene keelest tõlgitud ja ohtralt illustreeritud „Raamat maitsvast ja tervislikust toidust”. See oli Heinzi kingitus, kuid ema polnud seda seni kunagi vajanud, sest memm tegi kõiki toite peast. Puhtus oli emal juba veres, koristada ta oskas. Stiilselt riietumist sai esialgu samuti jätkata. Kivi kivi haaval ehitas ema endale ja oma armastatud mehele ideaalset elu.

      Kalamajas sai emasugune haruldane lill ruttu tuntuks. Tüüpilise aguli kombel oli igaühel uue näo kohta midagi öelda, üldjuhul halba. Vanaema Leida, kelle kohvikuklientuur toimis suurepärase mokalaadana, aitas omalt poolt takka, kirjeldades, kuidas pirts minia äratab tööl käiva abikaasa õiglasest unest, sest too, kujuta ette, norskab! Isa norskab tõepoolest ja temaga ühes ruumis magada on minugi jaoks täiesti võimatu. Kuid idee, et naine võiks meest kritiseerida, ei mahtunud agulile pähe. Ema äratas õudu ka kauplustes, kus ta soovis osta täpselt 200 grammi vorsti või juustu ja laskis ülearused 10 grammi tükist maha lõigata. Kuid kopikatest kasvab rubla ja raha oli vaja säästa, sest uus elu nõudis oma. Suuri oste ei lubanud teha ka kaks kokkupandud palka. Hädavajalik mööbel oli olemas, kuid äsja moodi tulnud nailonkardinate ostuks müüs ema ära Silveti suure sõnaraamatu, reliikvia, mis oli kehastanud tema pädevust inglise filoloogina.

      Pöördun tagasi enda sündimise ja elamispinna kitsikuse juurde. Toona kehtis kogu Nõukogude Liidus kohustuslik sissekirjutus. Ema kirjutas end ausalt Kadrioru kahetoalisest korterist välja ning Kalamajja sisse. Kalamaja-vanaema katkus juukseid ja käis elamuekspluatatsioonivalitsusest küsimas, kas miniat võib tõepoolest nende vaevaga võidetud pinnale liiglihana sisse kirjutada. Perekonnaseaduse järgi õnneks võis. Seega sai ema endale osa keldrikorteri ruutmeetreist. Uute normide järgi jäi nüüd ruutusid inimese kohta alla nõutava miinimumi ja noorem pere võis hakata taotlema uut korterit.

      Väheke hiljem, aastal 1970 kirjutas hitihelilooja Arne Oit ilusa laulu pealkirjaga „Minu südames sa elad”, mis rääkis avameelselt korterikriisist, kus armunud noortel puudub oma tuba. Heldur Karmo vahvate sõnade järgi paigutas armastav noormees kallima elama oma südame kenasse päikesepoolsesse tuppa – suure armastuse loal. Päris elus tuli otsida teisi teid, lube ja lahendeid.

      Omaette elamine, ise oma köögis perenaine olek oli ema suurim unistus. Unistuseks oleks see jäänudki, sest hoolimata forsseeritud elamuehitusest ei suutnud eestlastest tallinlased üleliiduliste tehaste tööjõuga konkureerida. Ikka ja jälle tõsteti inimesi järjekorras ringi, andes esikohad sissesõitnud muukeelsetele. Üks kaugem sugulane elas 30ruutmeetrises ühetoalises korteris – algul emaga, siis ema ja naisega, siis ema, naise ja tütrega. Kakskümmend aastat seisis ta korterijärjekorras, kandes viimased seitse aastat salapärast tiitlit „eelisjärjekorra esimene”. Korteri sai ta siis, kui Gorbatšovi uutmine lubas hakata eraettevõtjaks. Viis aastat päevast ja öist taksosõitu – ja mees saigi lõpuks ometi osta kolmetoalise korteri väga viletsasse ja halva seltskonnaga majja Lasnamäel.

      Ema säilikute seas on väike täheke, mis kinnitab, et kodanik Kaust, Rita on 18ndat nädalat rase ja et tõend on antud välja elamispinna taotlemiseks. Kuigi mind eostati armastuse lapsena, pani ema ühtlasi mulle suuri lootusi ka elamispinna lähendajana. Ent kui ta lollike tõendiga linnavalitsusse läks, naerdi ta välja – mitmed paljulapselised pered elasid hulga kehvemates tingimustes, kortereid aga ei jagunud neilegi.

      Ema ja isa teadsid täpselt, missugust elamist nad soovivad. See pidi asuma võrratus uusasumis Mustamäel, kohas, kus Nõmme klindi alla oli kerkimas tööstusliku elamuehituse lipulaev: üheksast mikrorajoonist koosnev elurajoon, kus kõik majad pidid olema uued, kõik korterid varustatud kaugkütte ja pidevalt jooksva sooja veega. Seda pisiparadiisi pidid raamima hästi kavandatud haljastus ning moodsad olme- ja teeninduskeskused. Vanematel olid peretuttavad, kellel polnud üldse lapsi, kuid kes olid saatuse tahtel pälvinud oma pesakese vastses paradiisis: esimese korruse korter suurplokkidest tüüpelamus 1-317, mille hellitusnimi on läbi aegade meieni jõudnud ja ikka veel käibib: hruštšovka. Selliste majadega hoonestati osaliselt Mustamäe teist mikrorajooni Vilde tee ja Akadeemia tee vahel. Nendes ehitistes oli saavutatud materjali, aga ka pinna maksimaalne kokkuhoid. Kahetoaline väikekorter oli tõesti pisike, neljaruutmeetrise kööginurga ning kokku ehitatud kempsu ja vannitoaga. Ometi oli see võimalus pääseda ühiskorterist või hirmkallist üürinurgast kellegi eramus. Tagatipuks sõitis teise mikrorajooni 1960. aastate uudissõiduk troll.

      ET EMA OMA MÕTTETU PABERIGA midagi ei saavutanud, tuli lahingusse minna isal. Temal tundus olevat rohkem šansse, sest ta oli harjunud lahendama kõikvõimalikke olukordi. Donbassist peigmehe sildi all põgenemine oli vaid üks võimalik malekäik. Isa lihtsalt oskas inimestega suhelda, aga kellegi keskmise või kõrge asjapulga suvast võis nõukogude ajal sõna otseses mõttes sõltuda inimeste elu.

      Kui isa tahtis ema restorani viia, selle uksel aga rippus tuntud ja vihatud silt „Vabu kohti ei ole!”, ei hakanud isa sissepääsemiseks šveitserile kümmet rubla pakkuma ja tema ees alandlikult põrmu langema. Ta võttis põuest Eesti Projekti geodeetilise uurimise osakonna töötõendi, millel olid juhuslikult tumepunased kaaned, kattis pöidlaga asutuse nime, nii et kaanele jäi lihtsalt „Uurimise osakond”, tegi karmi näo, viipas uksehoidja ligemale ja pistis tõendi tollele

Скачать книгу