Minu Mustamäe - Armin Kõomägi

Скачать книгу

ei jää muud üle kui häbelikult pealt vaadata. Mõnel viielisel on küll õnnestunud endale kusagilt Rannila plekist müts pähe saada, aga ega see tuju palju paranda. Selliste wannabe’de üle irvitab kaubanduskeskus eriti jõhkralt.

      Peatusin ühe trepikoja ees, otsisin silmadega kuuendat korrust. Kusagil seal leidis aset minu elu esimene suudlus. Juba tüdrukule kojusaatmist pakkudes oli mul mõttes vaid see üks akt, mida nii kaunilt suudluseks nimetatakse. Tegelikkuses nägi kõik muidugi hoopis teisiti välja, kui olin ette kujutanud. Ta rapsis vastu nagu kinnipüütud lind, aga minule lisas selline veits abitu siplemine vaid julgust. Surusin oma suu tema suule ja me ei osanud tükil ajal midagi peale hakata. Ila tilkus, meie mõlema segunenud ila, keeled kohkusid teineteist puudutades nagu teod, kes on millegi ootamatuga kokku puutunud. Kusagil kolises lift, prügišahtist immitses võigast haisu. Koju tagasi kõmpides ei tahtnud kuidagi uskuda, et selline see täiskasvanu elu siis ongi. Midagi oli justkui puudu. Või siis üle.

      Eelmisel aastal kohtasin seda tüdrukut juhuslikult linnas. Ma polnud teda kaheksandast klassist peale näinud. Aga nüüd, kui ta oma kallist džiibist väljus, tundsin ta kõhklematult ära. Mulle tundus, et ta märkas mindki. Võibolla isegi mäletas. Aga pilk ja olek oli tal selline, et teretama ei tahtnud kuidagi minna. Kes teab, mis seal kuuendal korrusel ikkagi juhtus. Minu esimene suudlus või tema esimese vägistamine.

      Pedaalisin edasi. Kool hakkas paistma ja tara kooli ümber. See tegi nõutuks, milleks tara. Kas kardeti äkkrünnakut haridusasutusele või üritati ära hoida õpilaste laiali jooksmist. Lasteaiast ma saan aru, aga milleks koolile aed. Kas ülikoolidel on ka aiad. Ei meenu nagu. Aga äkki nüüd on. Ehk peaks kontorihoonetele ja asutustele samuti aiad ümber tõmbama. Kes siis ikka nii väga tööd tahab rügada. See on sama nõme kui vanamoodsate õppejõudude kasutut iba pähe tuupida. Jah, nüüd saan aru küll. Aed ümber, taba ette. Muidu jooksevad minema, tagasi metsa, eemale tsivilisatsioonist. Aed peab olema. Olgu uhkete kaunistuste või okastraadi ja elektriga. Kogu elu, surnuaiani välja. Ja need, kes taevasse usuvad, neid ootab sealpool ees Peetrus jälle selles samas tuttavas aiaväravas. Milline rahustav kindlus ja turvatunne.

      See on tegelikult üks vana ja järeleproovitud nipp. Keskajal pandi ju terve linn müüri taha kinni.

      Tiik kooli kõrval oli kolm korda väiksemaks kuivanud. Selle kaldaid oli kivisillutisega toestatud ja ehitud pinkidega. Ülbemad võiksid seda lausa pargiks nimetada, kuigi ma ise niikaugele ei läheks. Pensionärid istusid paarikaupa pinkidel ja jälgisid, kuidas kaks isast sinikaelparti ühe Säästumarketi kilekoti pärast kaklevad. Möödusin seenioridest aeglasel vabakäigul, minust nad välja ei teinud. Hea, et mu tähelepanuvajadus aastatega nii madalaks on kulunud, muidu roni ka veel sinna muda sisse kilekotti tirima. Teistmoodi siin aplausi kuidagi välja ei teeni.

      Kooli eest algas laskumine, ratas võttis suure hoo sisse. Nõlva all seisis betoonpost. Minu jaoks nii kurikuulus, et otsaesine hakkas kihelema. Lamasin seal, tõukeratas kõrval maas, viiene vist, nägu verine, liikumatult, ja täiesti juhuslikult ilmus vastasmaja teisel korrusel oma köögiaknale sellesamuse Eero, kelle väljaheidet kunagi lasteaias opereerisime, ema – minu päästeingel. Hiljem, kui mu päästmise operatsioon edukalt lõpule oli viidud, istusin tema köögis, pea kinni seotud, näol uuestisündinu lollakas naeratus. Eero ema pakkus mulle porgandimahla (kõige ilgemat jooki, mida ma tean) ning ma ei osanud muud kui noogutada. Peale igat klaasi küsis ta viisaka inimesena, kas veel. Mina aina noogutasin. Ja nii kümme korda järjest. Hävitasin kogu nende mahlatagavara. Tema päästis minu, mina päästsin nende pere, nüüd olime tasa. Aitäh, Eero ema.

      Keerasin mäest üles, vasakule jäi vutiplats. Kõik nii nagu vanasti, ainult et aed ümber. No mul ei olnud enam sõnu. Sees kõksis mitukümmend noort loiult palli. On tänapäeval ikka karistused. Mäe otsas möödusin oma kunagise pinginaabri Priidu majast. Ei tea tast midagi. Korraks tekkis kiusatus minna tema uksele koputama, ent see läks õnneks ruttu üle. Ühest trepikojast väljus kiirustades nooruk, kõvad värskekapsasupi lõhnad küljes, ja rebis lahti viisteist aastat vana bemari ukse. Märkasin tahavaatepeeglil rippumas tervet kilo lõhnakuuski. Halba aimates lisasin hoogu, aga see ei päästnud. Kutt tegi kannaka ja hetkel, mil ta must möödus, tabas mind lahtisest aknast lõhnakuuskedega vürtsitatud Dima Bilan. Olin nördinud.

      Kui lähenesin oma majale, noh selles mõttes, et mina ja mu pere elasime kunagi seal (ilma seda muidugi omamata), hakkas süda vaikselt tuure üles võtma. Vana partisanina lähenesin tagant. Kaks poissi turnisid veneaegsetel roostes redelitel, üks neist komistas ja lõi ülahuule ära. Hakkas nutma ja jooksis eemale. Teine ronis edasi. Peatasin ratta ja otsisin oma akent. Nad olid aknaraamid ära vahetanud, kulus tükk aega, enne kui enda oma üles leidsin. Minu aken ja selle taga minu tuba. Kolmas korrus. Noh, kui päris aus olla, minu ja mu õe tuba. Ema ja isa pidasid läbikäidava kahetoalise esimest tuba rohkem nagu enda omaks. See etendas ühtlasi ka elutoa, külalistetoa ja vanemate magamistoa rolli. Selline mitmefunktsionaalne elamine oli tol ajal.

      Vaatasin akent ja katsusin midagi meenutada. Kaks seika ilmus. Esiteks see, kuidas ma sealt vanemate vermutipudeleid sõpradele alla viskasin. Ükski ei läinud katki. Ja teiseks see, kuidas ma süütuse kaotasin. See on mul hästi meeles. Tüdruk oli Viljandist, kuusteist vist, minust aasta vanem. Pidi mulle päeval külla tulema, siis kui kodus õhk puhas. Ootasin teda, olin üksjagu närvis. Tegin voodi lahti, panin linad, padjad, tekid, kõik nii nagu peab. Padja alla poetasin kaks Koh-i-noori, lauale asetasin pooliku vermutipudeli (imelik see mu vanemate maitse, kas pole) ja kaks klaasi. Ühesõnaga, kõik ettevalmistused süütusest lahkumiseks olid tehtud. Kell oli üksteist hommikul. Lõpuks ta tuli ja… Enne kui ma millestki jälle aru saama hakkasin, hüüdis ta juba vannitoast: „Sa lasid sisse, ma jään nüüd rasedaks!“ Vaatasin vermutipudelit, klaase, viskasin padja eemale – kondoomid seisid puutumatult, vaatasin ennast – püksid pooles sääres… Jeesus, kas nii see käibki.

      Uhke tunne oli. Veel kuu aega hiljem, kui trolliga linna sõites pakkus sõber, et läheks lööks seal ühtedele naiskadele külge, vastasin mina, nagu vana don Juan, et ei viitsi, ma olen just piisavalt saanud.

      Aga selles rasedusekartuses oleks minust peaaegu usklik tulnud. Eostamist õnneks siiski ei toimunud ning ei läinud palju aega mööda, kui hakkasin kirikutesse taas rahumeelse ning napi arhitektuurilise huviga suhtuma.

      Sõitsin rattaga maja ette. Nad olid kõikidele rõdudele uued katteplekid pannud. Sellised punased. Vanasti olid need eterniidist, mis sisaldas väidetavalt üht mürgiseimat materjali – asbesti (niisiis terve Mustamäe oli mürgitatud, tase!). Oma rõdu tundsin siis juba kaugelt ära. Olin kunagi mäluaugus selle jalahoobiga lõhkunud, nii et pool meetrit rõdust jäi katmata.

      See oli üks hull juhtum. Talv. Ilmusin koju koolivenna juurest, kus laenasime tolle vanematelt kaheks tunniks elutuba. Meid oli kuus, jagunesime kahte mansasse ja hakkasime võistlema. Kolmekesi tuli ära juua kast õlut ja pudel viina. Aja peale, oksendajad diskvali-fitseeriti. Meie võitsime. Aga kodus tähendas see põhjalikku riidu vanematega, katkist rõdu, minu kukkumist kolmanda korruse rõdult teise korruse naabrite rõdule ja sealt edasi lumehange, edasi äkilist kainenemist ja raskesse unne vajumist.

      Miks mulle meenuvad ainult sellised asjad?

      Seisin oma trepikoja ees ja tundsin korraga kanget tahtmist üles, enda juurde joosta. Kujutasin juba ette, kuidas naeratan võõrale näole, kes üllatunult mu kunagise koduukse avab. Kuidas küsin talt süüdimatult, kas Armin on kodus. Ja kui ta arusaamatuses pead raputab, siis palun paberit ja pliiatsit, et Arminile väike kiri kirjutada, juhuks kui ta peaks ükspäev läbi astuma.

      Aga trepikoja uks oli lukus. Vajutasin fonolukul oma korterinumbrit. Midagi ei toimunud. Postkast kubises reklaamidest. Akendel puudusid kardinad. Köögilaes rippus traadi otsas paljas pirn. Arminit ei olnud kodus. Selge see.

      Ületasin jälle teed. Selle nimi oli Tammsaare tee. Mis oli, siiamaani on. See kant siin kubiseb kirjanikest – Tammsaare, Vilde, Sütiste. Eks ta mõjub inspireerivalt tõesti. Nüüd on see Tammsaare tee nii suure liiklusega magistraal, et selle ületamiseks autojuhtide viisakusest enam ei piisa. Siin on foorid, mille rohelist tuld tuleb kannatlikult oodata ja kui see lõpuks süttib, pead kiiresti üle tee tõttama, enne kui vilkuv tuli ja mõni kärsitu gaasipedaal su enda omaks teevad.

Скачать книгу