ТОП просматриваемых книг сайта:
Kiire ja aeglane mõtlemine. Daniel Kahneman
Читать онлайн.Название Kiire ja aeglane mõtlemine
Год выпуска 2014
isbn 9789949274673
Автор произведения Daniel Kahneman
Жанр Общая психология
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
1944. aastal, umbes samal ajal, kui Michotte avaldas oma füüsilise kausaalsuse demonstratsioonid, kasutasid psühholoogid Fritz Heider ja Mary-Ann Simmel Michotte’iga sarnast meetodit, demonstreerimaks tahtliku põhjuslikkuse tajumist. Nad tegid filmi, mis kestab kokku minut ja nelikümmend sekundit ning milles te näete suurt kolmnurka, väikest kolmnurka ja ringi liikumas ümber kujundi, mis meenutab avatud uksega maja põhiplaani. Vaatajad näevad, kuidas agressiivne suur kolmnurk türanniseerib väiksemat kolmnurka ja hirmunud ringi ning kuidas ring ja väike kolmnurk ühendavad jõud jõhkardist jagusaamiseks; nad täheldavad ka suurt sagimist ukse juures ja seejärel ägedat finaali. Tahtlikkuse ja emotsiooni tajumine on vastupandamatu; ainsad, kes seda ei taju, on autismispektri häirega inimesed. Kõik see toimub mõistagi teie peas. Teie mõistus on valmis ja isegi tahab tuvastada tegelasi, omistada neile iseloomujooni ja kindlaid kavatsusi ning näha nende tegevuses isiklike kalduvuste väljendust. Ka see tõestab, et meil on juba sündides valmisolek omistada teadlikult mingeid omadusi: alla aastased lapsed tunnevad ära ohvrid ja jõhkardid ning ootavad, et tagaajaja valiks oma saaki püüda üritades kõige otsema tee.
Vabast tahtest lähtuva tegevuse kogemus on füüsilisest kausaalsusest üsna lahus. Kuigi see on teie käsi, mis soola võtab, ei mõtle te sellele tegevusele kui füüsilise põhjuslikkuse ahelale. Te tajute selle tegevuse põhjusena otsust, mille langetas teie kehatu mina, sest te tahtsite lisada toidule soola. Paljude inimeste jaoks on loomulik kirjeldada oma tegude allika ja põhjusena hinge. Psühholoog Paul Bloom esitas 2005. aastal ajakirjas Atlantic provotseeriva väite, et meie kaasasündinud valmidus eristada füüsilist ja tahtlikku põhjuslikkust selgitab, miks usulised tõekspidamised on praktiliselt universaalsed. Ta märgib, et „me tajume objektide maailma eraldatuna vaimuilmast, mis teeb meie jaoks võimalikuks hingetute kehade ja kehata hingede kujutlemise”. Kaks põhjuslikkuse laadi, mida me tajume, võimaldavad paljude usundite kahe keskse teema omaksvõtmist meie jaoks loomulikuna: immateriaalne jumalus on füüsilise maailma algpõhjus, surematu hing kontrollib meie elu ajal ajutiselt meie keha ja jätab selle meie surres maha. Bloomi sõnul on kaks põhjuslikkuse kontseptsiooni kujunenud evolutsiooni käigus eraldi, paigutades religiooni lähtekohad Süsteemi 1 struktuuri.
Põhjusliku intuitsiooni tähtsus on selle raamatu korduv teema, kuna inimesed kalduvad kasutama kausaalset mõtlemist sobimatult olukordades, mis nõuavad statistilist analüüsi. Statistiline mõtlemine tuletab järeldused üksikjuhtumite kohta kategooriate ja kogumite omadustest. Paraku pole Süsteem 1 seda laadi loogiliseks mõtlemiseks võimeline; Süsteem 2 suudab õppida statistiliselt mõtlema, kuid vähesed inimesed saavad selleks vajaliku väljaõppe.
Kausaalsuse psühholoogia oli aluseks minu otsusele kirjeldada psühholoogilisi protsesse subjektide metafoori kaudu, pööramata erilist tähelepanu järjepidevusele. Vahel viitan Süsteemile 1 kui teatud omaduste ja eelistustega subjektile, vahel aga kui assotsiatiivsele masinavärgile, mis esindab tegelikkust keeruka seoste mustri kaudu. Süsteem ja masinavärk on väljamõeldised; kasutan neid põhjusel, et nad sobivad sellega, kuidas me põhjustest mõtleme. Heideri kolmnurgad ja ringid ei ole tegelikult subjektid – neist on lihtsalt väga lihtne ja loomulik niimoodi mõelda. Küsimus on mõtlemise ökonoomsuses. Eeldan, et teil (nagu mul endal) on inimmõtlemisest [mind] lihtsam mõelda, kui me kirjeldama toimuvat iseloomujoonte ja kavatsustena (kaks süsteemi) ja vahel mehhaaniliste seaduspärasustena (assotsiatiivne masinavärk). Mul pole plaanis teid nende süsteemide reaalsuses veenda rohkem, kui tahtis Heider panna teid uskuma, et suur kolmnurk on tõepoolest jõhkard.
Rääkides normidest ja põhjustest
„Kui ka teine kandidaat osutus minu vanaks sõbraks, ei olnud ma enam nii üllatunud. On vaja väga vähe kordusi, et uus kogemus mõjuks normaalsena!”
„Uurides reaktsiooni neile toodetele, kandkem hoolt, et me ei keskenduks üksnes keskmisele. Peaksime kaaluma tervet normaalsete reaktsioonide vahemikku.”
„Ta ei suuda tunnistada, et tal lihtsalt ei vedanud, ta vajab põhjuslikku lugu. Ta hakkab lõpuks mõtlema, et keegi saboteeris sihilikult ta tööd.”
– 7 —
Järeldustele hüppamise masin
Suurel koomikul Danny Kaye’l oli üks ütlemine, mis on saatnud mind alates teismeeast. Rääkides naisest, kes talle ei meeldinud, ütleb Kaye: „Tema lemmikasend oli endast väljas ja lemmikspordiala järeldustele hüppamine.” Mäletan, et see fraas meenus mulle esimeses jutuajamises Amos Tverskyga statistiliste intuitsioonide ratsionaalsuse üle ning nüüd usun ma, et see kirjeldab väga täpselt Süsteemi 1 toimimist. Järeldustele hüppamine on tõhus, kui järeldused on tõenäoliselt õiged, võimaliku eksimise hind vastuvõetav ning hüpe säästab tublisti aega ja vaeva. Järeldustele hüppamine on riskantne, kui olukord on võõras, mängus on palju ning pole aega lisainfot koguda. Sellises olukorras on intuitsiooni vead tõenäolised, kuid neid on võimalik ära hoida Süsteemi 2 teadliku sekkumisega.
Ebaselguse eiramine ja kahtluse summutamine
Joonis 6
Mis on joonise 6 kolmel näitel ühist? Vastus: kõik kolm on mitmetähenduslikud. Peaaegu kindlasti lugesite vasakpoolset näidet ABC ja parempoolset 12 13 14, kuid tegelikult on mõlema näite keskmine osa identne. Samahästi võinuksite neid lugeda A13C või 12 B 14, kuid te ei teinud seda. Miks? Sama kujundit loetakse tähtede kontekstis tähena ja numbrite kontekstis numbrina. Kontekst aitab tõlgendada iga elementi. Kujund on ebaselge, kuid te hüppate selle suhtes järeldusele ega ole lahenenud ebaselgusest isegi teadlik.
Mis puutub Anni, siis kujutlesite ilmselt naist, kelle mõttes on raha ning kes kõnnib hoone poole, kus töötavad tellerid ja asuvad hoiukambrid. Kuid see täiesti usutav tõlgendus ei ole ainuvõimalik; lause on kahetähenduslik. Kui lausele eelnenuks teine lause „Nad kõndisid järsul kivisel kaldarajal”, oleksite kujutlenud hoopis teistsugust stseeni. Kui olete äsja mõelnud järsule kivisele kaldale, ei seostu sõna pank rahaga. Üheselt mõistetava konteksti puudumisel tekitas Süsteem 1 ise tõenäolise konteksti. Me teame, et seda tegi Süsteem 1, sest te polnud teadlik valikust ega teise tõlgenduse võimalikkusest. Kui te pole just hiljuti suvitanud kaldakaljudega varustatud piirkonnas, siis olete ilmselt kulutanud rohkem aega pankades käimisele kui pankrannikul jalutamisele ja lahendasite ebaselguse vastavalt. Ebakindlust tundes teeb Süsteem 1 panuse, mida juhib kogemus. Panustamise reeglid on intelligentsed: suurim kaal tõlgenduse otsustamisel on hiljutistel sündmustel ja hetke kontekstil. Kui ühtki hiljutist sündmust pähe ei torka, võetakse kaugemad mälestused. Teie varaseimate ja kõige meeldejäävamate kogemuste seas oli kindlasti tähestiku õppimine; lapsena olete korranud järjestust ABC, mitte A 13 C.
Mõlema näite tähtsaim tahk on, et langetati selge valik, kuid te polnud sellest teadlik. Teile tuli pähe vaid üks tõlgendus ning teil polnud kahetähenduslikkusest aimugi. Süsteem 1 ei pea arvet tagasilükatud alternatiivide ega isegi selle kohta, et alternatiive oli. Teadlik kahtlus ei kuulu Süsteemi 1 repertuaari, see nõuab ühitamatute tõlgenduste üheaegset meelespidamist, mis eeldab vaimset pingutust. Ebakindlus ja kahtlus on Süsteemi 2 pärusmaa.
Kalduvus uskuda ja kinnitada
Psühholoog Daniel Gilbert, keda laiemalt tuntakse raamatu „Stumbling on Happiness” („Õnnele komistades”) autorina, kirjutas kunagi essee pealkirjaga „Kuidas vaimsed süsteemid usuvad”, milles ta arendas välja uskumise ja mitteuskumise teooria, mis läks tagasi seitsmeteistkümnenda sajandi filosoofi Baruch Spinozani. Gilberti teooria kohaselt peab väitest arusaamine algama