ТОП просматриваемых книг сайта:
Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“. Ljudmila Ulitskaja
Читать онлайн.Название Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“
Год выпуска 2014
isbn 9789949274628
Автор произведения Ljudmila Ulitskaja
Жанр Современная русская литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Hilda Engeli kiri preester Daniel Steinile
Kallis isa Daniel!
Arvan, et teie mind ei mäleta. Minu nimi on Hilda Engel. Kohtusime Jezreeli oru kibutsis, kus ma töötasin ja õppisin ivriidi keelt, teie aga juhatasite turismigruppi ja ööbisite kibutsi võõrastemajas. Mina olin see, kes teie grupile söögi lauale tõi – tavaliselt jään ma meelde, kuna olen kõigist kõige pikem. Ütlen kohe ära, et kirjutan teile sellel põhjusel, et tahan teiega koos töötada. Olen väga palju mõelnud sellest, mida te pärast õhtusööki rääkisite, kui me sööklas kokku saime ja see on just see, mida otsin. Ma ei kirjutanud teile kohe, kuna mõistsin, et kui mul pole vastavat ametit, olen teile vilets abiline. Lõpetasin Münchenis kirikukoguduse abiliste kursused – seal valmistatakse ette kogudusevaimulike abisid ja kiriku sotsiaalabi töötajaid – ja tulin jälle Iisraeli tagasi. Seni viibin Jeruusalemma misjonis, siin on mul põhiliselt paberitöö ja see pole muidugi see, mille pärast ma Iisraeli kippusin.
On läinud nii, et mina tean teie kohta palju, teie aga minu kohta mitte midagi. Kuna meil seisab ees üheskoos töötamine, siis räägin teile enda kohta kõik, see on tähtis.
Minu perekond on pärit Saksamaa idaosast. Poola piiri juures, Schwedti linna lähistel laguneb siiani minu vaarisa mõis. Ta oli rikas ja tuntud, poliitikukarjääri teinud mees. Minu vanaisa oli Reich’i ajal kindral, natsipartei liige. Ta oli sõjanduse spetsialist, isegi teadlane. Igal juhul tean, et ta oli seotud Saksa raketivägedega. Mul on isa perekonnanimi ja väga pikka aega ma isegi ei teadnud vanaisa perekonnanime. Ema ei rääkinud mulle mitte kunagi mitte midagi. Minu isa hukkus Idarindel 1944. aastal. Pärast sõda sõitis ema Lääne-Saksamaale, abiellus võõrasisaga, mul on kolm poolvenda. Neist ühega seob mind sõprus, ülejäänud kaks on täiesti võõrad inimesed. Nagu ka võõrasisa. Tema minevikku ma ei tea, ta on kaupmees ja kitsa silmaringiga inimene. Kogu minu lapsepõlv möödus vaikimise tähe all. Meie peres ei räägitud üldse mitte midagi. Kardeti küsimusi, kardeti vastuseid. Kõige mugavam oli vait olla. Meid viidi pühapäeviti kirikusse, kuid ka seal eriti ei suheldud. Müncheni lähedases väikelinnas, Starnbergi järve kaldal, kuhu võõrasisa viiekümnendate aastate alguses maja ostis, elas hästi palju inimesi, kes oma minevikust rääkida ei tahtnud. Kui olin neliteist, sattus mulle pihku Anne Franki päevik. Juutide hävitamisest teadsin ka enne seda. Õigemini, olin kuulnud, ent minu süda oli täiesti kurt. Kuid see raamat purustas minu südame. Tundsin, et ei tohi midagi ema käest küsida. Siis ma hakkasin lugema.
Hiljem siiski küsisin emalt, mida meie perekond juutide päästmiseks ette võttis. Ema ütles, et tal oli sõja ajal nii raske, et juutide jaoks ei jätkunud aega. Ja ta ei teadnud siis üldse midagi ei laagritest ega gaasiahjudest. Läksin linnaraamatukokku ja selgus, et seal on palju kirjandust ja filme. Enamgi, tuli välja, et Müncheni lähistel asus hiiglasuur Dachau hävituslaager. Kõige rohkem jahmatas mind, et seal elavad praegu inimesed, magavad, söövad, naeravad – ja eimidagi!
Pärast sõitis meile külla ema täditütar Schwedtist, ja tema käest kuulsin ma, et vanaisa tegi enesetapu nädal enne Saksamaa kapituleerumist. See sugulane ütles mulle lõpuks ka vanaisa perekonnanime. Kui ta poleks ennast maha lasknud, oleks ta vist üles poodud kui sõjakurjategija. Siis sain ma aru, et tahan pühendada oma elu juutide aitamisele. Muidugi on sakslaste ajalooline süü meeletult suur, mina kui sakslane jagan seda. Ma tahan töötada Iisraeli riigi hüvanguks.
Olen katoliiklane, osalenud laste kirikuliikumises, ja kui ma tahtsin minna neile kogudusetöötajate kursustele, anti mulle kohe soovituskiri. Nüüd olen need lõpetanud, teinud läbi praktika töös raskeltkasvatavate lastega ja töötanud kolm kuud hospiitsis. Kogemusi on vähevõitu, kuid ma olen valmis õppima. Mul on ka mõningaid oskusi raamatupidamises ja juba üsna korralik ivriidi keel. Ma ei julgenud teile ivriidi keeles kirjutada, kuna ei tahtnud, et oleksite saanud vigase kirja, pealegi on mul palju lihtsam oma mõtteid saksa keeles väljendada.
Olen kakskümmend aastat vana. Võin töötada nii laste kui vanuritega. Mul pole korralikku haridust. Kunagi kavatsesin ülikooli õppima minna. Kuid nüüd tundub, et see pole tingimata vajalik. Ootan teie vastust ja olen valmis jalamaid sõitma Haifasse, et alustada koostööd teiega.
Märts 1964, Haifa
Daniel Steini kiri Hilda Engelile
Kallis Hilda!
Kirjutasid mulle saksa keeles, vastan ivriidis: olgu see sulle harjutuseks. Kirjutasid väga toreda kirja, sain kõigest aru. Mul oleks hea meel sinuga koos töötada, kuid meil on väga väike kogudus, üldse pole raha, et palka maksta. Kuidas sa siin elad ilma palgata? Mina ise elan kloostris. Sina aga peaksid üürima korteri. Sellepärast arvan sedasi: kui sul on misjonis vaba aega, võid alati sõita Haifasse jumalateenistusele, saad koguduse liikmetega tuttavaks, suhtled nendega. Tavaliselt veedame koos mõned tunnid pärast jumalateenistust – väike söömaaeg, vahel loeme koos evangeeliumi, hiljem ajame juttu. Helista mulle, kui kavatsed tulla, ja ma tulen sulle bussijaama vastu. Muidu sa meid ei leia, see on keeruline tee.
Mai 1964, Jeruusalemm
Hilda Engeli kiri Daniel Steinile
Kallis vend Daniel!
Minu ema rääkis ikka, et minu kangus läheb ka läbi müüri. Kirjutasin meie Müncheni peavalitsusse, siis helistasin nii umbes kolm korda ja nad lubasid mulle, et püüavad teha nii, et minu ametikoosseisuline üksus (kogudusepreestri abiline) viidaks üle Jeruusalemmast Haifasse. Teatasin, et olen õppinud ära ivriidi, kuid ei oska araabia keelt, ja et see tekitab suhtlemisraskusi kohalike katoliiklastega, kes on eranditult araablased. Lubati saata kiire vastus, kuid nad tahavad sinu kinnituskirja, et sa tõepoolest vajad mind oma kiriku juurde. Allpool leiad aadressi, kuhu kiri saata, ja siis olen ma kuu aja pärast Haifas.
Ah jaa! Helistasin emale, ütlesin, et hakkan nüüd tööle preestri abilisena juudi kirikus, ja ta ütles, et olen hull! Ta arvas, et lähen tööle sünagoogi! Jätsin ta selle eksiarvamuse juurde, ei hakanud midagi selgitama. Las mõtleb pealegi nii.
Juuni 1964, Haifa
Vend Danieli kiri Hilda Engelile
Lapsuke!
Unustasid maha pooled oma asjad – kampsuni, ühe poolsaapa (huvitav, kas teine on sul jalas või oli üks paar jalavarje veel varuks kaasas?), ivriidi keele õpiku, samuti ühe väga viletsa ingliskeelse kriminaalromaani. Olles kõik need asjad hunnikusse kogunud, jõudsin otsusele, et sinu tõeline kutsumus on olla preestri abiline.
20
November 1990, Freiburg
Vend Danieli vestlustest kooliõpilastega
Me teame, et paljud tänapäeva kristlased ei pea ühiseid jumalateenistusi, kuna ajalooliselt on nad jagunenud teoloogiliste erimeelsuste tõttu. Kunagi üksainus kirik on lõhenenud kolmeks peamiseks – katoliku, õigeusu ja protestantlikuks kirikuks. Kuid on veel palju väikesi usulahke, mõnedel vaid mõnisada liiget, kuid ülejäänud kristlastega neil liturgilist suhtlust pole – nad ei palveta üheskoos, ei korralda ühiseid jumalateenistusi. Mõnikord on taolised kristlaste lõhed, skismad, läinud väga teravaks ja viinud isegi ususõdadeni.
Ka juutidel toimus niisugune lõhe 18. sajandi lõpus. Siis tekkis kaks suunda – hassiidid ja traditsionalistid – mitnagdim. Nad ei tunnistanud teineteist, ehkki sõjani ei läinud asi kunagi. Poola juudi rahvusest elanikud kuulusid peamiselt hassiidi maailma, samas kui Vilno (nii nimetati siis Vilniust) jäi „traditsiooniliseks” linnaks. Hassiidid olid müstikud, langesid palvetades ekstaasi, pealegi pidasid oluliseks kabala uurimist ja ootasid peagi saabuvat messiat. Viimane lähendab hassiide mõnedele kristlikele sektidele.
Vilno oli kahe viimase aastasaja jooksul traditsioonilise