LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seda ei andnud ma oma südant mitte kellelegi. Kuid sina oled kahekordne reetur, kuna sa läksid ära ka Helenka juurest, ja jätsid maha veel ma ei tea kui palju naisi. Selles mõttes on kõik mehed reeturid, kuid pärast sind see mind enam ei huvitanud, ma tegin alatiseks vahe sisse: armastus on üks asi, füsioloogia – hoopis teine. Mees ei vääri üldse armastust. Tõsi, naine ei vääri seda kah. Ma ei andnud oma armastust mitte meestele, vaid partei üritusele. Partei pole samuti patuta, nüüd ma mõistan, et ka parteis oli vigu. Kuid nüüd on üks kahest – kas ta teadvustab oma vigu ja parandab need, või see pole enam see partei, millele mina andsin oma südame, armastuse ja elu. Ja ma ei kahetse iial, et ütlesin oma jah-sõna.

      Ewat on mul lihtsalt naljakas vaadata – see on ühepäevaliblika elu, ta lendleb ühe mehe juurest teise juurde, on iga kord õnnelik, seejärel õnnetu, ja ta ei tüdine sellest. Kui tal igav hakkab, sõidab soojale maale või vahetab korterit või ostab veel ühe kohvritäie hilpe. Kui ta mulle külla sõidab, paneb iga päev selga erinevad rõivad. Kolmeks päevaks sõidab kohale kahe kohvriga!

      Kui ma midagi öelda üritan, hakkab ta karjuma, ja ma ei ütle talle juba ammu midagi. Olen kõiges süüdi, isegi Witeki surmas! Kuid ma olin siis vangilaagris! Mida ma oleksin saanud Witeki heaks teha? Aga mida ma oleks saanud nende heaks teha, kui ma ületasin rindejoont, kaasas automaat, lihakonserv ja toos tikke? Mida ma oleks saanud nende heaks teha, kui ma istusin kolm ööpäeva järjepanu lumehanges, oodates lahinguüksust, et see kuulipildujaga maha niita? Tema oma kahe kohvritäie hilpudega ei taipa tuhkagi! Ta sõidab Iisraeli, ja kas sa arvad, et ta istub ema juures? Ei, ta sõidab kord Kinnereti järvele, kord soovib minna mingisse kloostrisse! Kas sa näed, ta tahab Neitsi Maarja juurde, samal ajal kui ta oma ema istub üksi kui tukunui, tervete kuude kaupa!

      Sa muidugi arvad, et ma ei oska inimestega suhelda ja pole seetõttu leidnud mingit suhtlusringkonda. Katsu aru saada, see hooldekodu, kus elan, on üks Iisraeli parimaid, ja sa pead mõistma, et siinne publikum on kõik puha kodanlased, mingid rikkurid ja pankurid, olen neid kogu elu vihanud. Selliste juutide pärast nagu need siin eksisteeribki antisemitism! Kogu maailm vihkab neid ja õieti teeb! Need daamid ja härrad! Normaalseid inimesi siin peaaegu polegi. Kogu majas on vaid mõned toad antud normaalsetele inimestele, nende eest tasub riik, mõned on olnud sõjas, mõned on kohalike sõdade invaliidid ja vastupanuliikumise kangelased. Kuid miks maksab selle kõige eest Iisrael? Mulle on võlgu Poola! Olen kogu oma jõu andnud Poolale, olen elanud tema tuleviku nimel ja ta on mind välja visanud! Ta on mind reetnud.

      Ühesõnaga, Paweł, sa saad aru küll, mida ma mõtlen. Ma tahan sind näha. Sel pole küll suurt tähtsust, kuid ma saan tänavu 78 aastat vanaks ja me oleme ühe hoovi lapsed, sünnist saati tuttavad. Ma kägisen siin veel mõne aja, kuid mitte pikalt. Nii et sõida kohale, kui tahad minuga hüvasti jätta.

      Mulle on siin ette nähtud üks kord aastas tuusik sanatooriumi, see on Surnumerel asuv mudaravila, nii et kui otsustad tulla, siis ära detsembris tule. Detsembris olen ma selles sanatooriumis. Mõistagi antakse meile tuusikud siis, kui hooaeg läbi. Selge pilt, nad on ju tasuta. Aga võib ka vastupidi, sa tuled detsembris, ja ma panen sulle selles mudaravilas toa kinni, teen mõistagi välja, ja seal saame me kõik läbi arutada. Nii et sina maksad ainult lennupiletite eest. Tõsi, selles ravilas pole just kõige lõbusam vaatepilt – palju on ratastoolirahvast, ma muide olen kah ratastoolis. Kevadel, kui on tipphooaeg, ravivad seal ennast rikastest paksmaod kogu maailmast, kuid invaliide, kangelasi ja muid vanu kõbisid siis sinna ei lasta, et nad vaatepilti ära ei rikuks. Kogu elu on mööda läinud, Paweł, kuid maailm pole kübetki paremaks muutunud. Noh, sa saad must aru küll.

      Kirjuta enne, Ewa kavatseb kah tulla, aga ma ei taha, et see oleks samal ajal.

Ole terveRita

      14

      Juuni 1986, Pariis

      Paweł Kociński kiri Ewa Manukyanile

      Armas Ewa!

      Tulen just Iisraelist, kus ma külastasin Ritat. Mul on väga häbi, et ma ei teinud seda enne, vaid alles pärast tema ahastavat kirja. Tundes tema iseloomu, võin ette kujutada, mida talle sellise kirja kirjutamine maksma läks.

      Esiteks, pean sind rahustama: sinu emaga pole midagi halba juhtunud. Ta vananeb nagu me kõik, kuid on ikkagi sama järsk ja leppimatu, ikka veel sama ustav ja aus. Idiootsuseni aus. Ma pole elus kohanud ühtegi teist inimest, kes oleks valmis jalamaid särgi seljast võtma ja esimesele vastutulijale andma. Kuigivõrd normaalse elukorralduse puhul on teda ema rollis väga raske taluda, ja raske on ta ka sõbra rollis. Kuid ebainimliku elukorralduse puhul, surma palge ees, pole temast paremat. Ta tassis kaks ööpäeva turjal oma haavatud paarimeest, too oli suremas ja palus ennast maha lasta, kuid tema vedas paarimehe baasi, kus see tunni aja pärast hinge heitis. Kes oleks veel selleks suuteline?

      Sa oled siga, Ewka! Võta endale see aeg ja sõida vanamutile külla. Ta on muidugi raudkalk, kuid leia natuke aega, et selle kuramuse rauakolaka pead silitada. Ära õienda temaga arveid. Ta on selline nagu on. Õudne juuditar, tõeline juuditar, väikeste kõvade rusikatega, millega ta vehib iga kord, kui ebaõiglust näeb. Ta on sallimatu ja paindumatu nagu meie esivanemad, tema läheb – ta läkski! – idee nimel tuleriidale. Ja ta põlgab kõiki, kes sellele tuleriidale minna ei taha.

      Näiteks mind. Hakkasin lolli peaga kiitlema, et sain oma partisaniraamatu „Jidišland” eest preemia, ta valas mind selle eest terve ämbritäie pasaga üle. Tuleb välja, et ma müüsin raha eest maha meie püha mineviku… Raamat on juba tõlgitud inglise ja saksa keelde. Asjata keeldud sa selle lugemisest – seal on mõned sõnad ka sinu ema kohta. Ma saadan sulle siiski raamatu. Võib-olla saabub aeg, mil see sind huvitama hakkab. Millist keelt sa eelistad – inglise või saksa? Poola keeles ei ilmu ta iialgi.

      Nagu ikka, avaldas Iisrael mulle väga sügavat muljet. Ma polnud varem Haifas käinud, see meeldis mulle väga. Rohkem kui Tel Aviv. Tel Aviv on lame linn, erilise ajaloota, aga Haifa on mitmekihiline, peaaegu nagu Jeruusalemm.

      Rita on kolinud uude tuppa ja tema rõdult avaneb vapustav vaade kogu Haifa lahele, paistab ka Kiisoni jõgi. Seal asub tööstuspiirkond, mingid jahutusseadmed, laod, kaunis räpane paik. Kuid ülalt vaadates pole ladusid näha. Käisin sealkandis – puht-ajaloolisest huvist. Kuna sina oled juudi mõistes täiesti harimatu neiu, ei tunne mame-lošn’i, see tähendab jidišit ja pole arvatavasti Piiblisse sisse vaadanudki, mina aga jõudsin hederis käia ja juudi alghariduse kätte saada, siis annan sulle teada, et nimelt siin, Kiisoni voogude ääres, IX sajandil enne meie ajaarvamist, kui valitsesid kuningas Ahab ja kuninganna Iisebel, kes kummardas Baali ja Asherat, leidis aset midagi eriskummalist. Raevukas Ainujumalasse uskuja prohvet Eelija korraldas omamoodi võistluse. Ta kutsus Baali preestreid üles paluma taevast alla tuli, mis süütaks nende altarile asetatud ohvrilooma. Nood hüüdsid kaua oma jumalaid, kuid neil ei tulnud midagi välja. Siis aga asetas Eelija Ainsama altarile ohvrilooma, valas altari, ohvrilooma ja puud kolm korda veega üle, palvetas, ja tuli langes jalamaid taevast alla. Meie omad võitsid. Kõik 400 Baali prohvetit ja 450 Ashera prohvetit käskis Eelija viivitamatult tappa. Mida ka tehti, selsamal tunnil sealsamas paigas. Rahvas pöördus tagasi Issanda juurde, Iisebeli laip aga heideti koerte ette.

      Nii said meie esivanemad aru õiglusest.

      Seejärel tõusin Karmeli mäele. Läks juba pimedaks, kui ma sattusin Karmeli kloostri „Stella Maris” väravate juurde. Väljusin autost – juhiks oli väga kena inimene, Venemaalt pärit arst, kes töötas vanadekodus, – ja siis sõitis sinna ärataotud auto, kust ronis välja väike mees väljaveninud kampsunis ja längus servadega õlgkübaras. See oli kohaliku kloostri munk, ta hakkas meile rõõmsalt naeratades jutustama, milliseid vaatamisväärsusi selles paigas päevavalguses näha saab. Tänasime ja asusime tagasiteele ning juba teel olles ütles arst, et see munk on Iisraelis tuntud inimene, vend Daniel Stein. Alles järgmisel hommikul, kui ma juba Pariisi lendu oodates lennuväljal istusin, jõudis mulle kohale, et see oli ju Dieter Stein, kellest ma olen isegi oma „partisaniraamatus” kirjutanud. Nimelt tema juhtis rahva Emski getost välja. Sealhulgas ka sinu raseda ema! Sa muudkui pärid, kes su isa on. Vaat see inimene siin tegi sinu elu heaks rohkem kui isa. Tänu temale sa üldse ilmale tulidki. Sest kui ta poleks põgenemist korraldanud, oleks

Скачать книгу