LITMIR.BIZ

Скачать книгу

midagi. Nada. Nad jäid tühjade pihkudega. Meie jäime tühjade pihkudega. MI6, BND,10 iisraellased…” Harris kehitas õlgu. „Mitte midagi. Kõik maailma luureteenistused on teadmatuses.”

      „Vähemalt nõnda nad ütlevad,” sõnas Skorpion ettevaatlikult. Viimati oli ta koos Harrisega organiseerinud üht riigipööret Araabias ning nende vahel võis olla mida tahes, ainult usaldust mitte. Langleys räägiti, et Harris olevat tõtt rääkinud ainult üks kord, arvates, et keegi ei usu teda. „Miks sa minu jutul oled? Kas arvad, et tapja viibib Pakistanis?”

      „Kuula,” ütles Harris, puudutas üht ikooni oma mobiiltelefoni ekraanil ja ulatas Skorpionile pisikuulari. „Teine hääl on kindral Budawi oma.”

      „Demonstratsioon. Palju demonstratsioone. Niisuguseid, mida nad ei unusta,” kuulis ta moduleerimata mehehäält fusha’s, klassikalises araabia standardkeeles, lausuvat. Sel polnud egiptuse, iraagi ega mingit muud eristatavat aktsenti. Raske kuulata. Salamikrofon oli olnud kaugel, segasid ka tausthelid ja pommiohvriks langenud tänavakohviku eristamatu kõnekõma ning tänavahelid.

      „Kus?” küsis teine hääl, Budawi oma.

      „Lo samaht, kannatust. Me pole veel tingimusi arutanud,” ütles mehehääl. See oli tasane ja täiesti neutraalne. Ta teadis, et see salvestatakse, mõtles Skorpion ja kuulas edasi, kuni mees ütles: „Ameeriklased ja nende liitlased jäävad teile…” Viimane sõna on arusaamatu, sest salvestus katkes äkki.

      „Fotod?” küsis Skorpion.

      Harris raputas pead. „See oli kohtumise tingimus. Kõigepealt taheti kuulda, mida tal on öelda.”

      „Kas tõesti? Ei ainsatki ülesvõtet? Kas Egiptuse Mahabith pidas esimest korda ajaloos sõna?”

      Harris muigas. „Mukhabarat sai fragmendi mobiiltelefoni kiibist. Telefon ise purunes plahvatuses. Näha on osa varrukast. On teada, et ta kandis valget särki.”

      „Milles siis probleem? Sõida lihtsalt maailmas ringi ja otsi valge särgiga meest,” arvas Skorpion. Temal ja Harrisel oli minevikust üht-teist meenutada ja ta teadis, et Harris polnud tulnud omal soovil. „Mida sa soovid, Bob? Oleme Georgetownist kaugel.”

      Harris viipas ta lähemale. Nende pead puutusid peaaegu kokku.

      „Meie arvates saadeti Budawi tapmisega sõnum. Vähe sellest, et nad jõuavad kelleni tahes. Usume, et ähvardus on reaalne. Midagi suurt. Ta ütles: „Demonstratsioon.” Kummaline sõnavalik. Ta teadis, et tema sõnad salvestatakse ja ütles seda kaks korda.”

      „Kui suur?”

      „Pole teada. See võib olla mis tahes. Lennukid ehitistesse. Atentaadid. Inimröövid. Pommiplahvatused. Veevarude mürgitamine. Mõnes Venemaa algkoolis kõikide laste tapmine. Uus sõda Lähis-Idas. Me ei tea midagi! Me ei tea, kes seda teeb. Me ei tea, kus, millal või kuidas see sünnib. Ja see võib olla ka väärinfo. Olgu öeldud, et seda meie siiski ei arva.”

      „Kes on „meie”? Kas needsamad geeniused, kes eksitasid meid Saddami ettevõtmistega Aafrikas?”

      „Rabinowich Washingtonis. Ta käskis sulle öelda,” vastas Harris.

      Dave Rabinowich oli Massachusettsi Tehnikainstituudi lõpetanud maailmaklassi matemaatik ja Julliardi konservatooriumi diplomiga viiuldaja, kes oli loobunud kontserdikarjäärist ning kujunenud kiiresti CIA parimaks luureanalüütikuks. Räägiti, et igavuse peletamiseks – Skorpion oli seda kord Georgetowni Clyde’si restoranis näinud – mängis ta mõttes malet, arvutades ühtaegu peast algarve. Samuti teati teda kurikuulsalt tõrksa mehena, kes ei alistunud kunagi kõrgemalt lähtuvale survele ega leevendanud lahkarvamusi kolleegidega. Tema ettekanded olid täpsed, metoodilised, põhjalikult kontrollitud ning väga harva või üldse mitte ekslikud. Kui Rabinowich saatis talle isikliku sõnumi, siis tähendas, et ta kahtlustab reaalset ohtu. Nüüd mõistis Skorpion, miks Harris oli lennanud temaga kohtumiseks maakera vastasküljele, ehkki sama teate võinuks edastada ükspuha missugune operatiivohvitser, ning miks ei tahetud kohtuda turvamajas. Ta pidi sõnumi kindlasti kätte saama. See polnud CIA ülesanne, vaid lähtus kuskilt kõrgemalt. Vähemalt kõiki USA luureagentuure kontrolliva riikliku julgeolekudirektori (DNI) kabinetist.

      „Ta ütles „ameeriklased ja nende liitlased”. See seab meid tulejoonele, kuid meil pole ainsatki võtit peale teadmise, et sõnumi edastaja on parim, keda neil õnnestus leida, ja usutavasti juba ammu Egiptusest lahkunud, kusjuures meil pole aimugi, kes ta on, keda esindab või kuidas ta üldse Egiptusest välja pääses,” ütles Harris.

      „Palju üheaegseid demonstratsioone. Kas arvad, et mängus on al-Qaida?”

      Harris raputas pead. Tema juuksed olid hallisegused, kuid sel hetkel sarnanes ta tolle heledapäise diplomandiga, kes oli kunagi olnud. „Nagu Brad Pitt, aga palju targem,” oli keegi naisanalüütik kord vana fotot vaadates unistavalt öelnud, mispeale meeskolleeg kostis: „Jah, samasuguste sotsiaalsete instinktidega nagu Hannibal Lecter.”11

      „Nõnda arvab Rahvuslik Julgeolekunõukogu NSC. Samuti sisejulgeoleku ministeerium ja CIA direktor.” Ta viipas Skorpioni jälle lähemale. „Rabinowich kahtlustab Hezbollah’t.”

      „Hezbollah ja Moslemi Vennaskond? Kummalised sängikaaslased.”

      „Kindlasti on see tavatarkus,” lausus Harris leebelt, otsekui olnuks ta CIA Püha Franciscus, mitte aga selle räpane salasõdalane.

      „Aga Rabinowich ei usu seda. Miks?”

      „Kaks asjaolu: esiteks oli Budawi arvutis kohvikukohtumise puhul märkus „Palestiinlane”. Muud ei midagi. „Palestiinlane”. Ja Mahabith’i toimikutes pole midagi enamat. Kui Budawi teadiski rohkem, siis võttis ta selle surres kaasa. Teiseks – väikesed võrguvärelused. NSA COMINT-i12 püütud infolõik siit, DIA MASINT-i13 killuke sealt, BDN-i kummaline kuulujutt allilmainformaatorilt, keda ei peeta kuigi usaldusväärseks. Ei täpsemaid viiteid. Ei midagi kindlat. Ei midagi, millest saaks kinni haarata. Isegi pisiasju mitte. Rabinowich ütleb selle kohta „subtekstuur”. Ta ise leiutas selle sõna. Tegelikult taotleb ta selle autoriõigust.”

      „Milleks siis Budawi tapeti?”

      „Võib-olla tegi Hezbollah Moslemi Vennaskonnale sõbraliku žesti. Kausitäis viigimarju tehingu kinnituseks.” Harris kehitas õlgu.

      „Või siis sõnumi saatmiseks, nagu sa ütlesid.”

      „Kellele? Kas egiptlastele, iisraellastele või meile?”

      „Teistele araabia režiimidele. Teadaanne, et mängu on astunud uus jõud.”

      „Huvitav, nõnda ütles ka Rabinowich,” lausus Harris.

      „Arvasin, et sa ei salli Rabinowichit.”

      Harris krimpsutas nägu. „Ei salligi. Ta pole meeskonnamängija. Sina samuti mitte.”

      „Ei ole,” kinnitas Skorpion. Nüüd oli see selgesti välja öeldud. „Mida sa tahad, Bob?”

      „Sa oled nutikas poiss. Ütle parem ise,” lausus Harris ja vajus vastu istmeleeni, käed rinnal ristatud.

      „Rabinowichil on õigus. Ja kui nõnda, siis on sinul tuli tagumikus, mis ei häiri mind põrmugi. Eriti pärast Araabiat mitte.”

      „Ainult et seekord pole jutt meist,” nentis Harris.

      Mõlemad vaikisid hetke. Skorpion rüüpas sõõmu õlut ja asetas pudeli lauale.

      „Kas Rabinowich arvab, et see mees on palestiinlane? Aga Hamas?”

      „Seda me ei tea. Üldiselt ei peeta seda tõenäoliseks. Võib-olla on tegemist varjunimega, mis peab meid jälgedelt eksitama. Tõsi on see, et meil pole midagi! Ainult hääl! See on kõik!”

      „Ja see häirib sind rohkem kui miski muu,

Скачать книгу