LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pöörase rutuga, sest talle avaldati jõulist poliitilist survet, et kõiges selgust saada. Mis kirjeldusse puutus, siis käis see paljude välismaalaste, aga mitte tema kohta. Veelgi olulisem oli see, et ajakirjanduses polnud avaldatud tema fotot. Ilmselt oli Budawi kavatsenud ta vahistada ja pärast seda kõik vajalikud ülesvõtted teha. Kui veab, siis oli neil ainult tema hääljäljend. Loomulikult jälgiti lennujaamu ja otsiti kirjeldusele vastavat välismaalast, kes soovib suunduda põhja poole. Just seda oli ta arvanud ja kavandanud. Siiski polnud kõik lihtne. Vististi jälgitakse kõiki Egiptusest lahkumise teid. Ta tõmbas sügavalt hinge ja kuivatas gallabiya varrukaga laupa. Ta higistas ikka veel. Kõrvalkorteris kuulas teismeline naabripoiss Egiptuse hiphopmuusikat. Helid kajasid majas ja lagedal tänaval vastu, kui ta isikukaarti painutas ja ähmastas ning püstolit ja skalpelli puhastas. Ta seisis kaua duši all, vesi oli külm ja roostene ning enne asemele heitmist kinnitas ta skalpelli jälle kleeplindiga talla külge.

      Ta lahkus korterist veidi enne koitu, kui taevasse Niiluse kohal ilmus kuldseid vööte. Ta sõitis East Delta bussiga linnasüdames asuvast Eltorgani bussijaamast umbes 500 kilomeetri kaugusel lõuna pool Punase mere rannikul asuvasse väikesse Hurghada sadamalinna. Enne bussi istumist ostis ta vabaõhu-souk’ilt elusa kana. Bussis valitses lämmatav palavus ja kui ta vaatas naaberreisija ajalehte Al Ahram, hakkas silma ainult pealkiri, et võimudel on pommiplahvatuse uurimisega edu. Kümne kilomeetri kaugusel Hurghadast oli sõjaväe kontrollpost, kus kaks sõdurit sisenes bussi ja vaatas igaühe isikukaarti. Otsiti välismaalast; ta kinnitas endale südame põksudes, et sarnaneb egiptlasest töölisega. Kulunud isikukaardi ja kana tõttu ei pööratud talle tähelepanu. Küsiti ainult sõidusihti ja ta ütles, et suundub Hurghadas elavale nõole külla ning püüab mõnes sealses hotellis tööd leida. Sõdur kehitas õlgu ja astus järgmise reisija juurde.

      Ta müüs kana lõunasöögi eest Hurghada sadama lähedal töölissööklas maha ja sõitis parvlaevaga Siinai poolsaare lõunatipus asuva Sharm el Sheikhi kuurordi sadamasse. Laevalt läks ta avalikku tualettruumi ning asendas gallabiya ja turbani „Rock for Africa” T-särgi, lühikeste pükste ja päikeseprillidega, mis supelranna bikiinide, Four Seasonsi hotellide ja Starbucksi kohvikutega paremini kokku sobisid. Naama lahe rannal liitus ta kahe taanlasest seljakotiränduriga. Nad napsitasid katusebaaris Camel, kus tutvusid veetleva rootslannast blondiiniga, pesumodelliga, nagu ta enda kohta ütles, kes oli tulnud Sharmi akvalangiga sukeldumise ja „ilusate araabia meeste” pärast. Ta puudutas mehe käsivart ja arvas, et tema toast on päikeseloojang paremini näha.

      Hommikul jättis ta naise voodisse norskama ja sõitis parvlaevaga Jordaaniasse Aqabasse. Sharm el Sheikhi sadamas valvasid sõjaväelased, kuid nood heitsid tema seljakotile, päikeses kõrbenud näole ja Saksa passile üheainsa pilgu ning lubasid ta edasi. Pärastlõunal rüüpas ta Ammanist Frankfurti suunduva Lufthansa lennuki esimese klassi salongis Verise Mary kokteili, jätnud selja taha segaduse, mis pidi põhjustama ajaloo vist küll kõige ulatuslikuma inimjahi. Aga enne jahi lõpulejõudmist seab see CIA hävingupiirile ning sunnib kõiki juhtunuga seotud isikuid, sealhulgas ka ainult Skorpionina tuntud USA agenti, tegema oma elu kõige kohutavama valiku.

      Pakistan, Karachi

      Teraskonteiner rippus kõrgel õhus, kui portaalkraana selle sadamas üle neljakordsesse virna tõstetud konteinerite rea tõstis. Kaks sadamatöölist jagasid varjus muretult sigaretti, kui konteiner nende pea kohalt üle liugles. Nad teadsid, et see standardne 6 meetri pikkune TEU8 kaalub kõige rohkem viisteist tonni ning et suur kraana tõstab kergesti kolm või neli korda raskemat koormat. Kraana langetas konteineri nagu legoklotsi korralikult ülemisse ritta ja pöördus järgmist tõstma.

      Veel üks sadamatööline, oranž türp seljas ja kiiver peas nagu kõikidel teistel, seisis kõrge konteinerivirnasti varjus. Tema selles maailmaosas üsnagi iseäralikud hallid silmad, arm parema kulmu kohal, ei seiranud konteinereid, vaid lossitavat laeva. See oli Malaisia lipu all seilav keskmise suurusega konteinerilaev Bunga Seratai 6, mis pidi edasi suunduma Kuala Lumpurist lõunas asuvasse Klangi sadamasse. Alus oli sildunud kaks tundi tagasi ja pidi sadamast lahkuma enne keskööd, lossinud kolmsada seitsekümmend konteinerit ja lastinud kakssada. Mitte see ei häirinud Skorpioni ning ta polnud mitte sellepärast oodanud üle tunni, ikka veel lähenemata. Kõik selle korralduse juures oli kuidagi väär, eriti viimase hetke juhiste tõttu.

      Kohtumine pidanuks toimuma turvamajas, näiteks tolles, mis asus Korangi rajoonis. Ta poleks pidanud viimasel hetkel 13. tänava apteegi peidikust Idasadama stividori dokumente ära tooma. Jäi ainult kaks võimalust: kas see oli lõks, mis tähendas, et Pakistani võrgustik oli sisse kukkunud ning et teda ootas surm; või veelgi hullem variant – sündmused olid kontrolli alt väljunud ja Langley improviseeris, ehkki nad polnud selles eriti osavad. Nii või teisiti võis konteinerilaev olla punane tsoon. Tegelikult oli suurem osa Karachist punane tsoon. See maailma üks suuremaid linnu ja Lõuna-Aasia suuremaid sadamaid oli kujunenud terroristide meelispaigaks, kus nad liikusid muretult keset miljoneid puštusid ja Talibani võitlejaid, kes olid pagenud siia Pakistani loodehõimude aladelt ja Afganistanist. Ta mõtiskles, et vastupidiselt poliitikute ja ajakirjanduse arvamusele võis al-Qaida juhte leida pigem mõnest selle päratu suure linna luksuskorterist kui kuskilt Afganistani koopast.

      Päev oli palav ja hele päike peegeldus sadamaveelt, nii et ta pidi räiges valguses silmi vidutama. Ta rüüpas purgist Pakola apelsinijooki, mis oli nimest hoolimata pigem tulnukarohelist värvi, ning seiras viimast korda laeva, sadamat ja laevatrepi lähenemisteid. Kõik tundus olevat korras. Portaalkraana tõstis järgmise kuumas päikeses kiiskava konteineri laevalt kaile. Kolm laadijat töötas pisut kaugemal sadamas. Mõlemad sadamatöölised suundusid oma kahveltõstukite poole ning tee tundus olevat vaba, ainult laevatrepi ülemises otsas seisis üks meeskonnaliige, toetanud käsiskanneri reelingule. Keegi ei longi niisama ega tee midagi iseäralikku, otsustas ta, vajutas purgi lössi ja viskas prügikasti. Ta astus üle kaubakai, ronis trepist laevale ja peatus üleval, et näidata samal hommikul saadud isikutunnistust noorele malailasele, kes võrdles nägu fotoga plastkaardil, skannis selle vöötkoodi ja lubas ta pardale.

      Ta avas raske välisukse ja tõmbas selle enda järel kinni, kuid ei läinud alla trümmi, nagu sadamatöölisest võinuks oodata, vaid suundus hoopis üles meeskonnateki poole. Ta uuris vahesektsiooni ukse juurde kinnitatud laeva ristlõike skeemi, tõusis järgmisele tekile ning sisenes laevaohvitseride ja reisijate ahtritekile. Ta läks pakpoordi viimase reisijatekajutini, koputas kaks korda ja astus sisse. Bob Harris, haruldasel kombel üll lühikesed püksid ja T-särk, mitte aga ülikond, nagu Skorpion oli harjunud teda nägema, seisis laskeasendis, hoides kahe käega Skorpioni rinnale suunatud 9 mm kaliibriga SIG Sauerit, mis oli mereväe eriüksuse standardrelv.

      „Pane see ära. Teed endale veel viga,” soovitas Skorpion.

      „Sul on õigus. Ma pole sellist relva pärast lahingväljaõpet puudutanudki.” Harris noogutas ja pani püstoli väikese kajuti lauale. Skorpion ei istunud, vaid asus vaheseintest ja kapist lutikaid otsima.

      „See on puhas. Lasin NSA9 Dubai meestel selle kaks korda üle vaadata, enne ja pärast seda, kui ma eile õhtul pardale tulin,” ütles Harris. Skorpion ei teinud temast väljagi, vaid jätkas kajuti kontrollimist, libistades sõrmedega piki illuminaatoriservi ja nende aluseid. Harris jälgis teda hetke, avas siis väikese külmiku teleripuldi all, tiris kahelt Beck’silt korgi pealt ning ulatas ühe õllepudeli Skorpionile. Ta keeras MP3 digitaalse muusikamängija nii valjuks, et Bruce Springsteeni hääl kurdistaks iga võimaliku pealtkuulaja.

      Kaks meest istus vastastikku, põlved ahtakeses ruumis peaaegu koos, ning kallutasid pead lähemale, et teineteisele kõrva sosistada. Harris kallutas oma pudelit Skorpioni poole ja rüüpas. Ta püüab teha kõike juhendite järgi, mõtles Skorpion. Harris oli CIA salateenistuse NCS asedirektor, kes polnud juba aastaid operatiivülesandeid täitnud. Asjaolu, et ta oli lennanud maakera vastasküljele, kus korraldas viimasel hetkel kohtumise väljaspool turvamaja ning püüdis käituda operatiivohvitseri moodi, tähendas, et põrgu oli valla pääsenud.

      „Kas oled kuulnud, et Kairos tapeti Budawi?” küsis Harris.

      „Pakistani televisioon

Скачать книгу