Elu läbi taksopeegli. Kiisu, pane 15 linna…. - Alan Adojaan

Скачать книгу

aega taksot. Nimelt eelmisel kevadel tuli mu geniaalne kirjastaja ideele, et koguks neid lugusid nüüd ühe portsu ja annaks välja sellise raamatu, mis heidaks valgust selle salapärase maailma igapäevasele teatraalsusele. Teine eesmärk on näidata lisaks ajakirjandusse jõudvale negatiivsele kuvandile taksojuhtidest kui petistest ja tõbrastest ka teise nurga alt nende inimeste elu. Nimelt rääkida rohkem sellest, mida taksojuhid oma igapäevatöös peavad läbi elama, nägema ja taluma. Ehk siis lugusid klientidest ja töösituatsioonidest, mis kohati igavast rutiinist valgusaastate kaugusele kipuvad sirutuma. See raamat pole kindlasti läbinisti naljaraamat ja ei koonda endasse vaid humoorikamaid tahke taksojuhi töös toimuvast tragikomöödiast, vaid toob Sinuni ka mõned tõsisemad või suisa kurvad lood.

      Kuna enamus lugusid on kirjutatud üles üsna samamoodi, kuidas neid mulle räägiti, siis erinevad need stiili ja tooni poolest, nii nagu ka inimesed, kes neid jutustavad. Raamatus on ridamisi lühilugusid, ehk siis üksiksõitude käigus välja nopitud lugusid elust enesest. Lisaks ka mõned pikemad intervjuud inimestelt, kelle kurviline elusaatus või põnev lugu on olnud väärt põhjalikumat jäädvustamist. Tänud neile veelkord, kes olid nõus neid jagama. Muuseas, väga paljud keeldusid eelnevalt kokku lepitud intervjuudest erinevatel põhjendustel. Juhtus ka, et kahjuks üks väga värvikas vana krimitaustaga taksojuht läks vahetult enne intervjuud taevastele radadele sõitma ning üks trellide taha, enne kui sain jaole oma diktofoniga.

      Kuna diskreetsus kliendi suhtes on taksoteenuses väga oluline, siis on arusaadav, et paljud ümber mõtlesid ning rääkida ei soovinud. Seetõttu on nimed siin raamatus muudetud, ja muudetud on ka mõnesid detaile nii, et nendest kellelegi kahju ei tohiks sündida. Minu suurim lootus on, et lugejate hulgas leiduks palju taksojuhte, kes saavad sellest raamatust julgust, et võtta minuga ühendust ([email protected]) ning ka oma parimad lood järgmise raamatu jaoks, folkloori ja ajaloo jaoks jäädvustada. Aitäh kõnelejatele, aitäh lugejatele!

      Tupsu ja dispetšer

      Dispetšer: Kuidas ma selle töö peale sattusin? Üks tuttav kutsus, et tule ja tule. Aga kui ma seda eetrit esimest korda kuulsin, siis oli küll šokk, mitte midagi ei saanud aru, see släng, ja see vene keel polnud ühegi keele moodi. Venelaste hääldustega on üldse palju nalju saanud. Kibuvitsa tänav on Kepivitsu ja kui öeldi “mine munni”, siis ei tähendanud see midagi roppu, vaid jutt käis Mooni tänavast. Olid mõned mehed, kes keelt absoluutselt ei osanud, ainult kaks sõna: “aitehh” ja “sjelge”. Ja kui taksojuht ütleb sulle sjelge, siis on kindel, et kohe on mingit jama oodata ja ta pole aru saanud asjadest. Näiteks küsid: “Kas sul klient tuli?” Selle peale tuleb vastu: “Sjelge!” Mina küsin: “Mis sul selge on, mul küll selge pole, kas klient tuli?” Selle peale kostub: “Aitehh!” Kui töö jookseb, siis pole aega nende pooletoobistega seal maid jagada, 50-60 autot on pidevalt traadi otsas ja klientuur taga, nii et ei saa mämmerdada. Neid nalju on jube palju. Ühel mehel olid Stockmanni ees kummikud ja teine oli hunnikus, tegelikult istusid mõlemad ummikus.

      Alguses mõtlesin küll, et see töö ei ole minu teema, aga nüüd on seda tööd juba üle kümne aasta tehtud. Vahetused on meil 12 tundi. Korraga on 2-3 dispetšerit ja väiksematel üks. Väiksemates firmades teavad taksojuhid dispetšereid isiklikult. Meie kohtusime ka nii. Mina olen dispetšer ja Tupsik on taksojuht. Enamikul dispetšeritest on mehed taksojuhid. Ma küll vandusin, et ei mina endale taksojuhist meest küll ei võta, mul sellest jamast aitab siin töö juureski, neid pärleid siin sonkida piisavalt – ja olin tubli tüdruk ka, seitse aastat pidasin vastu. Nüüd suurtes firmades ei tunne neid taksojuhte kõiki. Vahel käivad kontoris midagi võtmas-andmas, siis kohtad. Aga muidu mitte. Sellist napsuvõtmist kiisupesas, nagu vanadel aegadel käis, ei ole ammu enam. Mina olen kuri ka, viskan kohe välja, kui jooma tulevad. Ning väikseid firmasid polegi enam eriti jäänud, Taxify on kõik selle töö ära optimeerinud.

      Lemmiktaksojuhte minul otseselt pole, kellele paremaid töid anda, aga kindlasti on neid, kellega on parem koostööd teha. Sa tead, et kui annad talle töö, on ta õigel ajal kohal, ei eksi ära, saab tehtud, oskab suhelda ja jama ei ole. Kui hommikul tuleb lennujaama tellimus ja kui näen, et 40 on tööl, siis saadan tema, räägib keelt, on viisakas.

      Tupsu: No paremad tööd lähevad ikka lemmikutele ära, olgem ausad.

      D: Jah, ega ma ei saa saata mingit soodat kuskile linnast välja, kolmas puu ja neljas oks, Vahemere talu. Mõni ei saa ikka mõmmigi aru, mida sa talle räägid. Muidugi valin juhi, kes asja jagab. Praegu on jube palju neid uusi tegelasi, kes kaevatakse ei tea kust välja.

      T: Mõni ei tea isegi, kus asub Viru hotell!

      D: Jaa, üks mees otsis mul kesklinnas 40 minutit Viru hotelli taga. Või annan talle sadama – ja ta helistab mõne aja pärast ja küsib, et ütle aadress. Ja lennujaama aadressi on üks juht küsinud. Mina tõesti ei tea, kust firmad sihukesi kokku korjavad.

      T: Probleem ongi selles, et firmaomanik ei jaga juhiga kassat, vaid tahab renti, ja juht sõitku ise, kuidas tahab.

      D: Kui ma alustasin, siis meil oli juhte toodud Sillamäelt vagunite kaupa. Jaa, mis sa naerad, uksest sisse astudes astus sõna otseses mõttes kummikutega enda dressipõlvede peale, murumuna oli peas ja hangu jättis ukse taha austusest. Keegi sõnagi keelt ei oska, ladina tähestikku pole näinud. Pole ju GPSist ka kasu, kui sa nimesid sisse trükkida ei oska. Eks ma ikka aitan neid, kes ei oska, aga osad noored nagad on veel nii ülbed ka. Eelmine nädal üks hakkas vaidlema, et Estonia puiestee on Nõmmel. Oleks mul rohkem aega olnud, oleksin ta Nõmmele saatnud ka. Tead, ma olen mõne saatnud Tallinna gloobust ka ostma bensujaama. Ja mõni ongi läinud ja küsinud, et ega teil Tallinna gloobust pole ja pärast eetris öelnud, et polnud. (Kõkutab.)

      Palju segadust tänavanimedega on välismaalaste puhul ka, kes ei oska täpitähti hääldada. Öeldakse telefonis “Jutee” aga tegelikult on Jõe 2e. Või helistab venelane ja ütleb “sidi suuka”, mis peab olema Siidisuka. Vahel ka mõni dispetšer ise ei oska piisavalt hästi vene keelt ja üks meil ütles kliendile majanumbrit 105 täpsustades mitu korda “sto bljäd”.

      Üks asiaat helistas ja tahtis sõita Malibu-Malibu. Kui püüdlikult tähthaaval ette luges, selgus et Männiku. Teine eksootiline tänav on Porn-high street. Samamoodi siis pikkade läbirääkimiste tulemusena saime aru, et see on Bornhöe tee Pirital. Taxify on ikka selles osas super vigur, et näed vähemalt, kus ta umbes seisab, isegi kui omast arust Malibul asub.

      Ükskord ütlesin juhile aadressi ja “tõkkepuu alt” asemel ütlesin “poomi alt”. Läheb aega mööda ja juht on segaduses, et kõigile helistas, aga keegi ei tea, kus asub “pommiauk”.

      Teine juht pidi minema Kammelja tänavale. Jälle eksleb ja aeg jookseb, küsin jälle, kus asud. Vastus tuleb: “Nu ma ei tjea, mjets lõpeb, põld algab, aga kaamel ei jole kuskil!” No vot, mis sa teed sellistega? Naerad ja töötad edasi.

      Üks jälle pidi minema Peterburi teele Puukeskuse juurde. Seletan nagu lapsele ära, et sõidad sinna ja tänna, ilusti keerad maja ette sinna suure valgustatud sildi juurde, kuhu Puukeskus on kirjutatud suurelt ja seal ootad. No sõidab. Helistab klient, ütleb, et ei näe autot. Mina siis palun juhil maja ette sõita ja silte otsida ja kõva häälega ette lugeda, mis sildi peale kirjutatud on. Vene juht leiab sildi, loeb: “Puuu… puuuu…” ja siis on vaikus pool minutit. Eeter läheb lahti, mina küsin, et mis asi? Juht jälle “Puuu… puuu…” Keegi vahele ei räägi, kõik ilmselt naerukrampides ootavad, mis saab. Järsku juht hüüab eetrisse: “Kiisu, kiisu, siia kirjutatud PUUKSUKE!” Mina naeran, tubli poiss, vot sinna puuksukese ette sina jäägi seisma! Kõva 5 minutit naersin pärast. Et no neid ikka leidub, kes neid ladina tähti ei loe.

      Kui ohtlik olukord juhtub, siis meil on salakoodid olemas küll, aga need eriti ei toimi muidugi, kuna inimene läheb ikkagi paanikasse ja tihti ei jõua öelda, kus asub. Kui jõuad koodi öelda, siis ju vaja ka teada, kus sa asud ja kes sa oled. Siis minnakse ikka appi ja kohe. Tallinkil on näiteks paanikanupud ja osadel autodel on GPSi pealt asukoht näha ka. Kui asukoht on teada, siis mõistagi lendavad teised appi.

      Tupsu, räägi mingeid oma lugusid nüüd.

      T: Üks hea lugu oli sokkidega. Tulevad peale 2-3 klienti kuskilt korteripeolt

Скачать книгу