ТОП просматриваемых книг сайта:
Jasmiinilõhnalised ööd. Julia Gregson
Читать онлайн.Название Jasmiinilõhnalised ööd
Год выпуска 2013
isbn 9789985328804
Автор произведения Julia Gregson
Жанр Современные любовные романы
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Viimastel aastatel oli Saba hakanud aimu saama, et mõni ema loodud rõivaese polnud päris laitmatu. Näiteks sel mummulisel kleidil, ehkki see oli stiilselt välja mõeldud, oli üsna ebatasane palistus ja kaeluses lohakas kant. Arusaamad muutusid, kas sa seda siis tahtsid või mitte. Ema ise käitus nagu tuulelipp, kui isa kodus oli.
„Kas ma tõesti võin seda kanda?” küsis Saba Madame Eloise’ilt.
„Muidugi. Aga kui sa selle ära rikud, siis maksad välja.” Nad rääkisid teineteise peegelpildile, sellepärast oli raske aru saada, kas see oli nali või mitte. „Kui palju sulle praegu makstakse?”
„Kümme naela nädalas!” Saba ei suutnud ikka veel seda uskuda. „Neli naela koori eest, see on kõigi artistide püsipalk. Ja teile?” küsis ta vastu. „Aus mäng.”
„See ei puutu sinusse.” Madame tegi lehviku taha varjuva geiša liigutuse. „Liiga vähe, et siia jääda, kui lahingutegevus ülearu ägedaks läheb, nagu ma olen kuulnud … Ah, pole tähtis.” Ta tegi, nagu tahaks Sabale kõrvakiilu anda. „Keskendu olulisele. Nüüd sinu kleit, Arleta.”
Virsikukarva aluspesu väel Arleta kammis akna juures mõnuga pead ning nautis päikesemängu juuste kuldsetel ja punastel toonidel. Kui Madame küsis, kas ta on oma juukseid kunagi tooninud, vastas Arleta, et on paar korda Coty Tahitian Sunseti kasutanud, aga peamiselt on kõik Jumala looming. Ta heitis juuksed dramaatilise liigutusega üle õla.
Madame ütles, et nad näevad vapustavad välja, ja muutus avameelseks. Tal on ka firma, ütles ta, kus õmmeldakse meeste mundreid, ja mehed on iga toll niisama edevad kui naised; see, kui suure numbri nad teevad pükste passitamisest või embleemi täpsest asendist vanemohvitseri varrukal, on pentsik. Ta pakkus neidudele kohvi ja halvaad ning hoiatas, et nad siin teenivate meestega ette vaataksid, sest nood on seksinäljas ja käituvad nagu metsloomad. Ta ei hakka kordamagi lugusid, mida on kuulnud. Madame lubas, et kui naised ringreisilt tagasi jõuavad, viib ta nad basaaripoodi, kus müüakse Kairo peenimat siidi. Siis küsis ta, kas neil on siin peigmehi.
„Meil keelati kohalike kvartalisse minna.” Janine katkestas teda. Ta oli mõttessevajunult akna juures istunud, käed rüpes kokku pandud.
„Oeh, häh, igav!” ütles Madame. „Minge. See on põnev. Suurbritannia kasarmute läheduses ähvardab teid palju suurem oht, pealegi mulle meeldivad egiptlased, nad on nii naljakad ja nii intelligentsed; see tähendab – palun! Nad ehitasid püramiidid, neil on imeilus kunst, nad tegid esimese teleskoobi, ja meie kohtleme neid nagu …” Ta kõverdas vastikust teeseldes huuli ja võngutas kätt. „ … musti, mustlasi! Tobe!”
„Hmm.” Janine polnud veendunud.
„Nii, sina!” Madame silmitses Arletat. „Sulle sobib midagi sensatsioonilist.” Ta tuli tagasi, käe peal kleit, mida katsid vana kulla karva litrid.
„Oo, hurraa!” ütles Arleta, kui oli kleidi selga pannud. Ta vaatas ennast peeglist ja hööritas puusi. Arleta suudles Madame’i ja ütles, et tunneb end selle kleidiga nagu näkineitsi, ja kes oleks võinud arvata, et korraliku kleidi leidmiseks tuleb Kairosse sõita. „Kas oleks täiesti mõeldamatu,” küsis ta võluvalt, „et ma selle ringreisile kaasa võtaksin? Ma hoolitsen selle eest.”
Saba teadis, et see pole tõsi. Arleta astus õhtul kleidist välja ning jättis selle Janine’i suureks nördimuseks põrandale vedelema. Janine ütles, et rõivaste riidepuule riputamine võtab vaid viis minutit.
Janine sai kahvaturohelise šifoonkleidi ja hõbedased kingad ning pika võltspärlikee, mille Madame põnevalt tema piha ümber sidus.
„Voilà.” Ta rivistas nad kõik peegli ette üles. „Las ma vaatan teid kõiki koos. Mitte sinna – sinna.” Ta muutis Saba prossi asendit. „Ilus, ilus, tüdrukud,” nurrus ta. „Veel üks asi.” Ta tormas sametist nõelapadja juurde ja tõmbas välja kolm kübaranõela. „Pange käekotti, igaks juhuks.”
„Milliseks juhuks?” küsis Saba.
„Rünnaku puhuks,” vastas Madame. „Ma ütlesin juba, et mehed on kodust kaugel ja mõned neist on väga häbematud. Vaevalt nad tahavad sellised olla,” ütles ta Janine’i kiljatust kuuldes. „Asi on lihtsalt selles, et siin, eriti kõrbes, muutuvad mehed üksildaseks – sellist üksildust saab peletada ainult naisterahvas. Niisama lihtne, ja kes saab neid süüdistada.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.