LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli suure sinise puldankoti kaks korda läbi sobranud. „Ma olen nüüd juba terve igaviku siin olnud.”

      „Täiesti kindel, kullake.” Sõduri väsinud nägu oli kaastundlik. „Me jäime hiljuti mõnest postilennukist ilma, ega’s seda kanti ilmaaegu Segas-Idaks nimetata.”

      Ta ulatas Arletale kolm kirja, mida katsid laialivalgunud lilla tindiga kirjutatud sõnad SUUDLUSED ja ITAALIA. Janine sai kaks aerogrammi, kahmas need kähku enda kätte ja jooksis nendega minema nagu koer kondiga.

      Nad istusid lauda, mida kaitses päikese eest päevinäinud rotangsirm. Tolmuse palmi külge kinnitatud termomeeter näitas 105 kraadi32. Arleta kallas limonaadi, rebis esimese kirja lahti, tõi seda lugedes kuuldavale tasaseid kiljatusi ja ohkeid ning patsutas aeg-ajalt Saba kätt, öeldes, et ärgu muretsegu, küllap ta saab järgmise lennukiga terve hunniku kirju.

      Kuid Saba oli veidralt ärritatud. Ta oli maha jäetud, nii lihtne see oligi. Dom polnud vastanud ja tundus, et oli tobe talle üldse kirjutada.

      Ka emalt ega isalt polnud kirja. Saba tundis, kuidas higi pluusi all voolab. Proovid olid koduigatsust üsna tõhusalt leevendanud, kuid mõtted kodustest mängisid praeguse elu pealispinna all nagu meloodia, mille heli on küll tasaseks keeratud, kuid mis sellest hoolimata kogu aeg kõlab. Mis siis, kui nad kõik nüüd teda vihkavad? Võib-olla isa hävitas tema kirjad. Ta oli öelnud, et ei taha enam tütart nähagi. Mis siis, kui ta ei saagi enam koju minna?

      Kuuldes teda ohkamas, pigistas Arleta higist leemendava käega tema kätt.

      „Sa mõtled liiga palju,” kortsutas Arleta kulmu. „Millele sa mõtled?”

      „Et ma lähen hulluks, kui me varsti teele ei asu,” vastas Saba pikemalt mõtlemata. „Lähen tõesti.” Kui nad kord juba haiglates ja sõjaväelaagrites esinevad, raputab see ta lahti hirmust, mis nüüd tema ihule kleepus otsekui teine nahk, ning küllap ta on maailma kõige rumalam inimene, et üldse siia tuli.

*

      Tagasiteel korterisse sattusid nad kokku kapten Furnessiga, kes sammus tähtsalt kontori poole, pilk maas, käed hoogsalt vehkimas, ohvitserikepp kaenla all.

      „Tore, tore,” ütles ta neid nähes. „Teid ma otsisingi.” Ta soris oma mapis ja ütles, et tal on neile kutse vastuvõtule, mis korraldatakse järgmisel õhtul Mena House’i hotellis. Ta lisas: „Kui seda pole muidugi ära jäetud; praegu peame iga päev sõjalist olukorda hindama.”

      „Kas see on muutunud?” küsis Janine.

      „Sellest räägime teile siis, kui vaja,” vastas Furness. „Praegu peate mõtlema ainult õhtuseks peoks valmistumisele – sedalaadi suhtlemine on siin üsna tähtis.”

      „Ma hakkan seda väikest ülbet juhmakat vihkama,” ütles Arleta, vaadates, kuidas mehe jäik selg rahvahulka kaob. „Ta ei räägi meile, kuhu me ringreisile läheme, ei räägi, mis olukord rindel valitseb, ja nüüd käitub nii, nagu oleks pidu piinamise vorm. Mena House on jumalik – küll näed. Minu meelest ekstra klass.”

      Ekstra klass tähendas Arleta kõnepruugis uhkeid kleite, täisjumestust, Shalimari lõhnaõli ja mannekeenikõnnakut.

      „Ära muretse, kullake,” lisas Arleta. „Varsti tulevad katsumused, naudi, kuni saad.”

      Järgmisel päeval lükkas Max Bagley nende ukse alt sisse kirja, milles kästi pöörduda rekvisiidi- ja garderoobiosakonda Sharia Maaroufil ja õhtuseks vastuvõtuks kleidid laenutada. Nad pidid välja nägema võimalikult glamuursed.

      „See on meile oivaline võimalus.” Arleta kahmas Saba käest kirja. „Sest mina tunnen juhtumisi meest, kes Menas kõigi talentide palkamise üle otsustab. Tema nimi on Zafer Ozan, ta on imearmas ja püstirikas, ning kui sa talle meeldima hakkad, on su tulevik niisama hästi kui kindlustatud.”

      „Kust sa teda tunned?” küsis Janine kahtlustavalt.

      „Meil oli kirglik armulugu,” vastas Arleta, kes Janine’i nörritamiseks millegi ees tagasi ei kohkunud. „Ta oli taevalik. Me läksime kõrbes tema telki. Ta lõhnas sandlipuu järele ja oli uskumatult helde. Just tema kinkis mulle kaelakee,” lisas ta Sabale.

      „Oh, tõesti.” Janine pani silmad kinni. „Tead, ta teeb nalja,” hoiatas ta Sabat. „Ta ei mõtle seda tõsiselt.”

      Hiljem selsamal hommikupoolikul võttis rangelt elegantne daam, keda kutsuti Madame Eloise’iks, nad Niilusest kolme kvartali kaugusel asuva hämara, kinniste aknaluukidega rekvisiidiosakonna uksel vastu.

      Madame oli kunagi olnud kuulsa Pariisi moelooja Lanvini mannekeen. Tema aukartust äratav pikkus ja laitmatult viimistletud šinjoon tegid alguses araks, kuid naeratus oli tal lahke. Ta juhatas nad läbi toa, mida ääristasid rõivaraamid ja pedantselt korras riiulid täis parukaid ja kaste. „Oi, see on lõbus,” ütles ta, „kolm imekaunist tüdrukut. Ma pean tõsiselt järele mõtlema.”

      Toa teises otsas pani ta nad kõrge peegli ette seisma ja läks justkui transsi.

      „Kleidid.” Ta toksis sõrmega oma esihambaid ja silmitses neidusid erapooletult. Tema kõrval seisev tahvel oli kaetud salapäraste sõnumitega: „Kümme parukat, Tobruk, veerkulissid ja kantav generaator Ismailia. Kümme Tahiti seelikut, baas number 32. Viis roosat kübarat, „On Your Toes”33.”

      Ja kuuldes pea kohal nõrka lennukimürinat ning nähes peeglis nende kolme igavasse khakisse rõivastatud heiastust kokku sulamas ja jälle lahknemas, mõtles Saba, et see maailm, kus ta praegu viibib, on meeletu, meeletu. Kolm tüdrukut jahtimas ideaalset kleiti ajal, mil Rommel, nagu räägiti, ähvardas Kairot pihuks ja põrmuks pommitada või hõivata. Furness oli neile lubanud, et nad lahkuvad sellest neoontulede, ööklubide ja rõivapoodide linnast peagi. Haldjatemaalt võetud ja kõrbesse pillatud otsekui kireva paberiga kommid; sellised, mida täiskasvanud annavad hirmunud lastele, et nende mõtted hambaarstilt või mõnelt teiselt häirivalt toimingult eemale viia. Saba seisis rõskes toas ja värises.

      „Sina.” Madame vaatas Saba poole. Tema maniküüritud küüs toksis vastu hambaid. „Tumedad juuksed, oliivikarva jume,” pomises ta. „Käes!” Ta sööstis raami juurde ja ilmus lagedale valge rõivakotiga. „Midagi lausa imelist. See kleit tehti kõige jumalikumast sarikangast. Ma jäljendasin vana Schiaparelli lõiget ja see on …” Ta vakatas taktitundeliselt. „Noh, vaata ise.”

      Ta tõmbas kleidi välja.

      „Ooh!” Nad ahhetasid nagu lapsed. Kleit lendles ventilaatori tuules nagu liblikas, pihikut ehtivad haprad hõbeniidid nägid välja nagu härmalõng; pikk siidist seelikuosa oli nii õrn, et võbeles tuules; ja seejärel võpatasid kõik, kuna lennukimürin väljas muutus talumatuks.

      „See pole aus, see pole üldse aus.” Arleta tegi, nagu tahaks Sabale vastu pead virutada. „Mina tahan seda, ja ma olen temast vanem.”

      „See käis „Šeherezadega” ringreisil.” Madame hoidis kleiti vastu Saba rinda. „Ma tegin selle sallist, mis kuulus ühe maharadža tütrele, muide, pihikuosas on ehtne hõbe. Mis su vööümbermõõt on?”

      „Kakskümmend neli tolli.”

      „Ideaalne, proovi selga. Palun pese enne käed puhtaks.” Ta osutas kausile ja seebitükile toanurgas.

      Saba võttis tolmuse mundri seljast. Ta kooris pluusi maha. Aknast paiskus sisse loid tuuleke, mis lõhnas bensiini järele.

      „Nii.” Madame piserdas teda kiirelt tuttidega ehitud lõhnaõlipudelist; kleit voogas tema pea kohal. „Tõmba kõht sisse.” Madame sidus tema piha ümber õrna hõbenööri. „Juuksed valla.” Ta lükkas Saba juuksed kõrva taha.

      „Vaata nüüd.” Ta soris klaasuste ja paljude sahtlitega kapis ning tõi lagedale tillukese võltsbriljantprossi, mille ta kleidi pihikule kinnitas. „Ei mingeid ehteid peale selle,” käsutas ta. „Juuksed lainesse, rinnanõel ja kleit, ça suffit34.”

      „Oi

Скачать книгу