LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seal musta metalli keevitada.”

      „Tartus on sama asi,” vastas neiu, „teevad seal midagi ühes renoveerimisele minevas haiglas või raviasutuses või mis iganes see neil seal on.”

      „Meditsiinitudengid pimedas metsas rauda raiumas?” küsis Kari naeratades, libistas kätt mööda tühja paremat külge, tunnetas kanga all kahjustatud, tundetut.. nahk oli vaid tinglik nimetus… „seda tahaks isegi näha. Kuidas sul transpordiga on? Buss?”

      „Auto, paar tuttava tuttavat lähevad Tallinnast üheksa ajal.”

      „See ei jäta meile palju aega,” tähendas Kari, „selle pärast sa mind üles otsisidki? Et uurida, kas ma tulen või mitte.”

      „Kuidas sul kooliga on?” uuris Kristi, ignoreerides neiu tähelepanekut.

      „Kuidas sul kooliga on?” küsis Kari kiirelt vastu, „oled otsustanud midagi?”

      „Olen mõelnud, olen vaadanud,” tähendas Kristi mõtlikult, „tööd peab ka tegema. Pärast seda kevadist trikki ei anna ema mulle enam raha. Kodust küll välja ei löönud veel. Võib-olla sinu külaskäik aitas.”

      „Oli tore abiks olla,” nentis Kari, „kui aus olla, siis ma ka ei sooviks ilmuda tütre põhikooli lõpetamisele ja avastada, et selles koolis ei ole ta juba aastaid käinud.”

      „Kuid siiski koolis käinud,” tähendas Kristi võidurõõmsalt.

      „Siiski,” osatas Kari, „praegu on november, siin pole midagi enam vaadata või otsustada. Täiskasvanute gümnaasiumisse, ega muud üle ei jää. Asjaolu, et sa vene keelt mõistad, aitaks muidugi tööd leida, kuid siiski.. ülikoolikraad oleks veidi parem abivahend.”

      „Mida sina ka tead,” lausus Kristi, polnud võimalik aru saada, kas tõsiselt või mitte.

      „Seda ka,” nõustus Kari, „ma ei ole eriline ekspert, kuid ma tean, mida ma tahan kuni surmani teha.”

      „Surmani?” küsis Kristi tõsiselt, „sa ei taha ometi öelda, et sa oled suremas?”

      „Sa ei mõista,” vastas Kari rõõmutu, kuiva naeratuse saatel, „me kõik oleme suremas, eriti selle elustiiliga. Veen, kops, nina, aju, maks. Lihasuretamine kõige ehtsamal kujul. Ma tean, et ma ei pääse sellest, et lõpuks see mu neelab, ma ei võitle sellele vastu, kuid ma tean, et ma pigem kõditan selle allakäigu jooksul ka mõistust, kui et mädanen kuskil köögiviljana.”

      „See on…” Kristi vaikis korraks, kuulatades telefoni, mis kuskil leti all helises, „väga must nägemus.”

      „See on realistlik nägemus. Omaks võetud nägemus. Ma imestan, et mul tegelikult üldse mingi nägemus on. Miski on seal veel elus.” Ta koputas sõrmedega oma laubale.

      „Sinule.” Karile üpris ootamatult seisatas Sõrm tema ees, ulatades talle telefonitoru.

      „Panid midagi õlle sisse?” uuris Kari, kaheldes hetkeks reaalsuses ja oma tähelepanuväljas üldiselt. Põhjus ei ilmunud tagasi letile. Hea märk seegi.

      „Ei,” vastasid nii Kristi kui Sõrm korraga. Neiu naeratas selle kokkusattumuse peale, mees maigutas vaid pahaselt suud.

      „Okei,” venitas Kari, ta võttis telefonitoru.

      „Kas ma räägin Kari Piiteriga?” uuris kindlameelne hääl telefonis.

      „Jah. Seoses?”

      „Kas teil on võimalik lähemate tundide jooksul oma.. teenuseid osutada?”

      „Kas te ei ole teadlik, et ma töötan vaid 72-tunnise etteteatamisega?” uuris Kari tüdinult.

      „Ma maksan topelt,” lausus hääl telefonis.

      „Olete kindel?” päris Kari. „Kümme?”

      „Kümme.”

      „Jääb ära.”

      Kari maigutas suud, huvitavas koguses värdjaid leidus ikka Eestimaal.

      „Viisteist!” hüüatas hääl.

      „Andke Nõelale teada või helistage mulle siis, kui olete valmis reeglite järgi kokku leppima,” lausus Kari ja langetas telefoni.

      „Ma eeldan, et sa oled täna õhtuks veel vaba?” küsis Kristi. Ta vaatas, kuidas Kari tõusis, tagi selga ajas ja siis õllekannu ühe hooga tühjendas.

      „Viisteist,” lausus ta mõtlikult, tõstis paremalt poolt tagi õlale, tõmbas juuksed selja ja jaki vahelt välja.

      „Viisteist?” päris Kristi.

      „Viisteist tuhat krooni,” lausus Kari, „lähme?”

      „Viisteist tuhat!?” küsis Kristi, „ja sa ütlesid ei!?”

      „Reeglid on reeglid,” tähendas Kari, „ja inimene, kes on nii palju nõus maksma, ei pea mitte saama, mida ta tahab. Pettumus võib olla suur. Lisaks ei ole viisteist tuhat minu käibe juures kuigi suur summa. Vajalik? Seda küll, kuid mitte suur.”

      „Sa oled masendav, Kari,” ohkas Kristi.

      „Ma tean. See ise on muidugi veel masendavam.”

      „Ma ei saa aru. Viisteist tuhat krooni. Mida nad sinuga teevad, panevad kolmekesi?”

      „Ei.” Kari tunnetas muiet, mida ta ei suutnud alla suruda. Nad astusid keldribaarist välja vihma kätte. Kristi tõmbas endale kaabu pähe, enne kui varjualuse kaitsest loobus.

      „Võtad suhu? Vittu? Perse?”

      „Ei,” jätkas Kari irvitamist, „see on üks reeglitest, et ei võta. Ning tavataks ei ole viisteist, vaid viis.”

      „Ikkagi.”

      „Ühekäeline, keskmise mehega sama kasvu neiu, kelle keha on arme täis. Mõni tahab saada kinni seotud ja piitsutatud ja pärast dildoga perse pandud. Teine tahab ise peksta, kolmas tahab, et sa teda jalaga keradesse peksaksid. Mõni kannab naistepesu, mõni tahab lisaks sellele veel aluspesu nuusutada. Üks maksis kummalisel kombel taksi ära puhtalt selle eest, et sai endasuuruse naisega kakelda. Teda näkku peksta ja ise ka tappa saada. Ja siis tema nähes pihku lüüa. Ja see oli kusjuures korraliku ja terve kehaga noor mees.”

      „Nii et puuduv käsi, armistunud keha, pikad juuksed, meeter kaheksakümmend kolm pikkust, kahvatu nahk, võitlusvõime ja mis veel?”

      „Alaealisus,” lisas Kari neiu loetelule sügava sarkasmiga, „ja oma osa on ka sellel, et ma ei avalda niinimetatud klientide nimesid ei teistele klientidele, politseile ega avalikkusele. See on vist isegi suur osa tasust. Neil kõigil on abikaasa, pere, lapsed. Korralik ja avalikkusele hästinähtav töökoht..”

      „Löö või endal käsi maha,” nentis Kristi, „kuidas sa sellise töö peale üldse sattusid?”

      „Nõel ei suutnud oma suumulku kinni hoida,” sõnas Kari, „lipsas rutiinse vestluse käigus välja et tal on uus tüüp ja ta on nüüd igakülgselt rahuldatud. Ja siis reetis usalduse piisavalt paksu rulli Carl Robertite eest. Seepärast ma ei olegi talle rohkem teenust osutanud, mitte mingisuguse raha eest.”

      „Masendav.. ja imetlusväärne,” sõnas neiu, „Miks mitte viisteist?”

      „Sest see ei ole põhitöö ja ma ei ole töönarkomaan,” sõnas Kari, „ja sina ning vaba aeg ja võimalus ise oma elu ja aega juhtida on olulisemad.”

      „Sa ei tee seda raha pärast,” nentis Kristi, „see on väga eriline.”

      „Ma teen seda raha pärast,” vastas Kari, „kuid ainult nii palju kui see on vajalik, ma ei naudi seda.”

      „Nagu ma ennist ütlesin,” lausus teine neiu, „töö.”

      „Käi vittu,” sõnas Kari mõtlikult, „kust su autoga kontakt meid peale võiks võtta?”

      Kari silmitses taevast, tihe tume vihm aina langes. Selline, nagu talle meeldis: korralik paduvihm sõltumata aastaajast. Kohati paistsid pilveplaatide vahelt välgulöökide

Скачать книгу