LITMIR.BIZ

Скачать книгу

täpsustusi, mis intervjuu ajal toimus.

      „Ana! Sa oled tagasi.” Kate istub meie elutoas, raamatud ümberringi. Ta on lõpueksamiteks õppinud – ikka veel oma roosas flanellpidžaamas, mida kaunistavad väikesed armsad jänkud, ja mida ta kannab siis, kui ta on kallimast lahku läinud, haige või kui tal on masendus. Ta hüppab üles ja kallistab mind kõvasti.

      „Ma hakkasin juba muretsema. Ma lootsin, et jõuad varem tagasi.“

      „Ma arvan, et jõudsin päris kiiresti tagasi, arvestades seda, et intervjuu läks üle aja.” Lehvitan tema ees diktofoni.

      „Ana, suur tänu, et sa seda tegid. Jään sulle teene võlgu, ma tean. Kuidas läks? Milline ta oli?” Oi ei – hakkab pihta see Katherine Kavanagh‘ inkvisitsioon.

      Püüan kiiruga välja mõelda, mida talle öelda.

      „Ma olen rõõmus, et see on läbi, ja et mul pole vaja temaga rohkem kohtuda. Ta oli üpris hirmutav,” kehitan ma õlgu. „Ta on väga pühendunud, isegi intensiivne – ja noor. Tõesti noor.“

      Kate vaatab mind süütute silmadega. Ma kortsutan kulmu.

      „Ära mängi siin midagi süütukest. Miks sa mulle ta elulugu ei andnud? Ma tundsin end temaga nagu täielik idioot, kes pole tausta uurinud.“

      Kate lööb käega suu pihta. „Issakene, Ana, anna andeks – ma ei mõelnud.“

      Ma toon kuuldavale turtsatuse.

      „Enamjaolt oli ta ülimalt viisakas, ametlik, pisut ülespuhutud – nagu oleks ta vanem, kui on. Ta ei räägi nagu mees, kes on kakskümmend-millegagi. Muuseas, kui vana ta on?“

      „Kakskümmend seitse. Issand, Ana, palun vabandust. Ma oleksin pidanud sulle lühiülevaate andma, aga mul oli täielik paanika. Anna mulle see diktofon ja ma hakkan intervjuud maha kirjutama.“

      „Sa näed parem välja. Kas sa supi sõid ära?” küsin mina, valmis teemat muutma.

      „Jah, ja see oli maitsev nagu alati. Mul on palju parem olla.” Ta naeratab tänulikult. Ma vaatan kella.

      „Ma pean jooksma. Ma jõuan veel Claytonite juures oma vahetuse ära teha.“

      „Ana, sa väsitad end ära.“

      „Pole midagi. Hiljem näeme.“

      MA OLEN CLAYTONITE JUURES töötanud sellest ajast peale, kui ülikooli astusin. See on Portlandi kõige suurem tööriistapood ja nende nelja aasta jooksul, mis ma siin olen töötanud, olen hakanud pisut aru saama kõigist neist kaupadest, mida me müüme – ehkki irooniline on asja juures see, et ma olen igasuguses käsitöös kobakäpp. Ma jätan kõik säärase oma isale teha.

      MA OLEN RÕÕMUS, ET on minu vahetus tööl olla, sest see laseb mul keskenduda millelegi muule kui Christian Greyle. Tööd on palju – suvehooaeg on algamas ja inimesed vuntsivad oma kodusid. Proua Clayton näib mind nähes kergendust tundvat.

      „Ana! Ma mõtlesin, et sa täna ei jõua.“

      „Mu kokkusaamine ei võtnud nii kaua aega, kui arvasin. Ma võin paar tundi siin olla.“

      „Mul on nii hea meel sind näha.“

      Ta saadab mu laoruumi riiulitele kaupa laduma ja peagi haarab see tegevus mu täiesti endasse.

      KUI MA KOJU JÕUAN, on Katherine‘il klapid peas ja ta töötab sülearvutiga. Ta nina on ikka veel roosa, aga ta tegeleb innukalt looga, tagudes raevukalt arvutiklaviatuuri. Ma olen nagu välja väänatud, kurnatud pikast sõidust, intervjuust ja tööst Claytonite juures. Vajun tugitooli, mõeldes esseele, mille pean ära lõpetama, ja sellele, et ma pole täna jõudnud õppida, sest tegelesin pingsalt … temaga.

      „Sul on siin päris häid asju, Ana. Hästi tehtud. Ma ei suuda uskuda, et sa ei võtnud vastu tema pakkumist sulle maja näidata. Ilmselgelt oleks ta tahtnud koos sinuga veel aega veeta.” Ta heidab mulle põgusa nöökiva pilgu.

      Ma punastan ja süda hakkab pekslema. See polnud põhjus, kindlasti mitte. Ta tahtis mulle ümbrust näidata lihtsalt selleks, et ma näeksin, et tema on kõige selle isand. Hammustan huulde, ja loodan, et Kate ei märka seda, ning ta ongi üleni oma tegevusse sukeldunud.

      „Ma ei tea, mis sa mõtled „ametliku” all. Kas sa tegid märkmeid?” küsib ta.

      „Mm … ei teinud.“

      „Pole midagi. Ma saan sellest ikka korraliku artikli. Kahju, et meil pole originaalfotosid. Hea välimusega kutt, eksole ju?“

      „Minu arvates küll.” Püüan kõvasti, et ükskõiksena kõlada, ja arvan, et see õnnestub.

      „Oh, ole nüüd, Ana – isegi sina ei saa ta välimuse suhtes immuunne olla.” Ta kergitab minu poole vaadates oma täiuslikku kulmu.

      Pagan! Ma tunnen, et põsed lõkendavad, niisiis katkestan teda meelitustega, mis on alati hea võte.

      „Sina oleksid tema käest ilmselt palju rohkem välja pigistanud.“

      „Ma kahtlen selles, Ana. Ole nüüd – ta tegelikult pakkus sulle tööd. Arvestades, et ma sulle selle viimasel hetkel kaela määrisin, said sa väga hästi hakkama.” Ta uurib mind mõtlikult. Ma põgenen kiiresti kööki.

      „Mida sa temast tegelikult arvad?” Pagan, küll ta võib olla uudishimulik. Miks ta järele ei jäta? Mõtle midagi välja – kiiresti.

      „Ta on väga motiveeritud, kontrolliv, ülbe – hirmutav, aga väga karismaatiline. See võib lummavalt mõjuda küll,” lisan ma tõemeeli, lootes et see paneb Kate‘il suu lukku.

      „Sina, ja mingist mehest lummatud? See on küll esimene kord,” turtsatab ta.

      Ma hakkan võileivamaterjali kokku otsima, nii et ta ei näe mu nägu.

      „Miks sa tahtsid teada, kas ta on gei? See oli kõige piinlikum küsimus. Ma tundsin end halvasti ja tema ka.” Ma kortsutan seda meelde tuletades pahaselt kulmu.

      „Kui ta on seltskonnakroonikas, siis pole tal kunagi kaaslast.“

      „See oli nii piinlik. Kogu see asi oli piinlik. Ma olen rõõmus, et ei pea temaga rohkem kokku saama.“

      „Oh, Ana, nii hull see asi ka ei saanud olla. Minu meelest on ta sinust üpris sisse võetud.“

      Minust sisse võetud? Nüüd on Kate lihtsalt naeruväärne.

      „Kas sa võileiba tahad?“

      „Jah, palun.“

      ROHKEM ME CHRISTIAN GREYST sel õhtul ei räägi, minu suureks kergenduseks. Olles söönud, istun ma koos Kate‘iga söögilaua taha, tema töötab oma artikliga, mina teen esseed „D’Urberville‘ide Tessist”. Pagan, see naine oli vales kohas valel ajal valel sajandil. Kui essee valmis saan, on juba kesköö, ja Kate on juba ammu voodisse läinud. Ma lähen oma tuppa, väsinud, ent rahul, et olen esmaspäevaks nii palju valmis saanud.

      Ma kerin end oma valges raudvoodis kerra, mässin end ema lapitekki, panen silmad kinni ja jään hoobilt magama. Sel ööl näen ma unes hämaraid paiku, kõledaid valgeid põrandaid ja halle silmi.

      JÄRGMISTEL PÄEVADEL PÜHENDUN MA õpingutele ja tööle Claytonite juures. Kate‘il on samuti vähe aega, ta paneb kokku ajalehe viimast numbrit, enne kui annab selle üle uuele toimetajale, ja tuubib samuti lõpueksamiteks. Kolmapäevaks on tal palju parem enesetunne ja ma ei pea enam taluma ta roosat flanellpidžaamat, millel on liiga palju raviotstarbelisi jänkusid. Ma helistan emale Georgiasse, et küsida, kuidas ta elab, aga samuti tahan kuulda, et ta hoiab mulle lõpueksamiteks pöialt. Ta räägib lõputult oma viimasest küünlavalmistamise ärist – mu ema on kogu aeg mingitest uutest äriideedest huvitatud. Põhimõtteliselt on tal igav ja ta tahaks millegagi oma aega täita, aga tal on sama hea keskendumisvõime kui kuldkalal. Iga nädal on midagi uut. Ta paneb mind muretsema. Ma loodan, et ta pole viimase plaani finantseerimiseks maja peale laenu võtnud. Ja ma loodan, et Bob – ta suhteliselt uus, ent temast palju vanem kallim – hoiab tal silma peal, nüüd, kui mind enam kohal pole.

Скачать книгу