LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et: „Inimeste kasv ja areng on juhtimises kõige suurem väljakutse.”

      „See kõlab, nagu te oleksite kontrollifriik.” Sõnad purskuvad mu suust enne, kui jõuan neid tagasi hoida.

      „Noh, ma kontrollin kõiki asju, preili Steele,” ütleb ta, ilma et ta naeratuses oleks naljaterakestki. Ma vaatan talle otsa, ja ta vastab mu pilgule pingsalt, emotsioonitult. Mu süda hakkab kiiremini lööma ja ma punastan jälle.

      Mis temas mind nii hullusti närvi ajab? Võib-olla tema jalustrabavalt hea välimus? Viis, kuidas ta silmad mind leegitsedes vaatavad? Või kuidas ta nimetissõrme alumise huule vastu surub? Ma soovin, et ta seda enam ei teeks.

      „Pealegi, kui kinnitada endale oma salajastes unelmates, et oled kõike valitsema sündinud, siis omandad tohutu võimu,” jätkab ta mahedal toonil.

      „Kas te tunnete, et teil on tohutu võim?” Kontrollifriik.

      „Mul on üle neljakümne tuhande töötaja, preili Steele. See annab mulle teatud vastutuse – võimu, kui soovite. Kui mina otsustaksin, et telekommunikatsiooniäri ja müük mind enam ei huvita, siis oleks kakskümmend tuhat inimest oma pangalaenu tagasimaksetega umbes kuu aja pärast väga hädas.“

      Mu suu kukub lahti. Olen sellisest upsakusest vapustatud.

      „Kas te ei pea ettevõtte nõukogule aru andma?” küsin ma vastikustundega.

      „See firma kuulub mulle. Mul pole vaja aru anda.” Ta kergitab kulmu. Muidugi oleksin ma seda teadnud, kui oleksin mingitki eeltööd teinud. Aga pagana pihta, no on ta alles ülbe! Ma vahetan teemat.

      „Ja kas teil on ka muid huvisid peale töö?“

      „Mul on erinevaid huvisid, preili Steele.” Ta huultel on põgus naeratus. „Väga erinevaid.” Ja millegipärast ajab ta ainitine pilk mu jälle segadusse ja ma lähen üleni kuumaks. Tema silmad löövad mingist kavalast mõttest särama.

      „Kui te nii kõvasti töötate, mida te lõõgastumiseks teete?“

      „Lõõgastumiseks?” Ta naeratab, paljastades täiuslikud valged hambad. Ma lakkan hingamast. Ta on tõesti ilus. Mitte keegi ei tohiks nii hea välja näha.

      „Hästi, „lõõgastumiseks“, nagu te ütlete – ma purjetan, ma lendan, ma tegelen mitmesuguse füüsilise tegevusega.” Ta niheleb toolil. „Ma olen väga rikas inimene, preili Steele, ja mul on kallid ja köitvad hobid.“

      Ma vaatan kähku Kate‘i küsimusi, soovides asjaga ühele poole saada.

      „Te investeerite tootmisesse. Miks just sellesse?” küsin ma. Miks paneb ta mind ennast nii ebamugavalt tundma?

      „Mulle meeldib asju valmistada. Ma tahan teada, kuidas mingid asjad toimivad: mis neid käima paneb, kuidas ehitada ja lammutada. Ma armastan laevu. Mida muud siin ikka öelda.“

      „See kõlab pigem nii, nagu räägiks süda, mitte loogika ja faktid.“

      Ta kõverdab huuli ja takseerib mind hindavalt.

      „Võimalik. Ehkki on inimesi, kes ütlevad, et mul pole südant.“

      „Miks nad nii ütlevad?“

      „Sest nad tunnevad mind hästi.” Ta huultel on kõver naeratus.

      „Kas teie sõprade arvates on teid kerge tundma õppida?” Ma kahetsen seda küsimust kohe, kui olen selle välja öelnud. Kate‘i küsimuste hulgas seda pole.

      „Ma vajan suurt privaatsust, preili Steele. Ma lähen oma privaatsuse kaitsmisega väga kaugele. Ma ei anna ka intervjuusid just sageli …“

      „Miks te nõustusite seda intervjuud andma?“

      „Sellepärast, et ma annetan ülikoolile, ja vaatamata kõigile pingutustele ei saanud ma preili Kavanagh’st lahti. Ta muudkui tüütas meie pressiesindajat ja ma imetlen sellist visadust.“

      Ma tean, kui visa Kate võib olla. Sellepärast ma istungi siin, niheledes ja tundes end ebamugavalt selle mehe läbitungiva pilgu all, kuigi peaksin hoopis eksamiteks õppima.

      „Te investeerite ka põllumajandusse. Miks see valdkond teile huvi pakub?“

      „Raha me süüa ei saa, preili Steele, ja sellel planeedil on liiga palju inimesi, kellel pole piisavalt süüa.“

      „Väga filantroopiline lähenemine. Kas te tegelete ka maailma vaeste abistamisega?“

      Ta kehitab õlgu, ilma et sellest oleks võimalik midagi välja lugeda.

      „See on üks keeruline värk,” pomiseb ta, ehkki ma arvan, et ta pole siiras. Miski ei klapi siin – maailma vaeste abistamine? Ma ei näe, kus siin rahaline kasu on, ma näen ainult idealistlikke väärtusi. Olles ta suhtumisest hämmastunud, vaatan järgmist küsimust.

      „Kas teil on mingi oma filosoofia? Kui, siis milline?“

      „Mul pole filosoofiat kui sellist. Võib-olla juhtimise põhimõte Carnegie‘lt: „Inimene, kes omandab võime vallata täielikult oma mõistust, võib saada enda valdusesse mille tahes, milleks tal õigustatult voli on.” Mina olen eriline, tahtejõuline. Mulle meeldib valitseda – ennast ja teisi.“

      „Nii et te tahate kõike omada?” Sa oled kontrollifriik.

      „Ma tahan omamist ära teenida, aga jah, tegelikult küll.“

      „See kõlab väga tarbijalikult.“

      „Ma olengi.” Ta naeratab, aga see naeratus ei jõua ta silmadesse. Jälle on see vastuolus inimesega, kes tahab maailma toita, ning ma ei saa lahti mõttest, et me räägime tegelikult millestki muust, ning see miski muu ajab mind segadusse. Ma neelatan. Temperatuur ruumis tõuseb, kuid võib-olla vaid minul. Ma lihtsalt tahan, et see intervjuu läbi saaks. Kindla peale on Kate‘il nüüd küllaldaselt materjali. Ma piilun järgmist küsimust.

      „Te olete adopteeritud. Mis te arvate, kui palju mõjutas see teie kujunemist selliseks, nagu te nüüdseks olete?” Oh, see on nii isiklik. Ma jälgin teda, lootes, et ta ei solvu. Ta kortsutab kulmu.

      „Mul pole vähimatki võimalust seda millegagi võrrelda.“

      Minus tärkab uudishimu. „Kui vana te siis olite, kui teid adopteeriti?“

      „See on avalik teave, preili Steele.” Ta toon on range. Kurat küll. Jah, muidugi – kui oleksin varem teadnud, et pean tegema temaga intervjuu, oleksin tausta uurinud. Pabinasse sattudes lähen kiiresti edasi.

      „Te pidite töö heaks oma pereelu ohverdama.“

      „See pole küsimus.” Ta on napisõnaline.

      „Vabandust.” Ma nihelen; tunnen ennast nagu ringitrampiv laps. Ma proovin uuesti. „Kas te pidite ohverdama pereelu töö nimel?“

      „Mul on perekond. Mul on vend ja õde ning armastavad vanemad. Mul pole vähimatki huvi lisaks neile muud peret soetada.“

      „Kas te olete gei, härra Grey?“

      Ta hingab järsult sisse, minus lahvatab häbitunne ja ma tõmbun tagasi. Kurat küll. Miks ma küsimusi läbi ei mõtle, enne kui need välja paiskan? Ma ei saa ju talle öelda, et loen lihtsalt küsimusi paberilt maha. Pagana Kate ja tema uudishimu!

      „Ei, Anastasia, ei ole.” Ta kergitab kulmu ja ta silmis on külm sära.

      „Ma palun vabandust. See on … ee … siin kirjas.” Esimest korda ütles ta mu nime. Mu südamelöögid on kiirenenud ja mu põsed hakkavad jälle kuumaks minema. Närviliselt lükkan ma lahtitulnud juuksed kõrva taha.

      Ta kallutab pea ühele küljele.

      „Need pole teie enda küsimused?“

      Veri voolab mu peast ära.

      „Ee … ei. Kate – preili Kavanagh – koostas küsimused.“

      „Kas te olete üliõpilaslehes kolleegid?” Oi ei. Mul pole üliõpilaslehega midagi pistmist. See on tema kooliväline tegevus, mitte minu. Mu nägu leegitseb.

      „Ei.

Скачать книгу