Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani - Kalle Muuli

Скачать книгу

>

      Kahe poliitikaküüru vahel

      1990. aasta märts oli erakordselt plahvatusohtlik kuu terves Baltikumis. Vilniuses kuulutas äsja valitud parlament välja Leedu iseseisvuse, Moskvas pidas pleenumit NLKP Keskkomitee. Kardeti, et kompartei peasekretär Mihhail Gorbatšov kehtestab presidendivõimu, laseb vahistada Baltimaade iseseisvusliikumiste juhid ja keelab ära igasuguse poliitilise tegevuse.

      Eesti poliitikaelus oli 1990. aasta märts nagu kahe üüratu suure küüruga kaamel. Pühapäeval, 11. märtsil tuli esimest korda kokku Eesti Kongress. Seda ajaloolist hetke jälgis telepildis kogu maa. Pärast poole sajandi pikkust okupatsiooni kogunes Estonia teatris taas Eesti kodanike esindus, mille valimistest oli osa võtnud ligi 600 000 inimest. Paljudele neist tähistas see Eesti Vabariigi tagasituleku algust.

      Täpselt nädal hiljem, 18. märtsil toimusid esimesed enam-vähem vabad ülemnõukogu valimised. Rahvarinde ülekaalukas võit tähendas, et esimest korda ei moodustanud Eesti NSV valitsust kompartei. Pool sajandit kestnud võimumonopol oli murtud. Peaministriks sai Rahvarinde juht Edgar Savisaar, ülemnõukogu juhatajaks valiti Töökollektiivide Liidu juht Ülo Nugis. Ülemnõukogu kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks ja lubas selle nimel teha tihedat koostööd Eesti Kongressiga.

      Nagu kahe esinduskogu valimistest kahel järjestikusel pühapäeval veel vähe oleks, püüdsid märtsis rahva tähelepanu mitu ajaloolist tähtpäeva ja seltsielu tippsündmusena ka missivalimised.

      8. märtsil, kui algas Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) kahepäevane asutamiskongress, peeti ka rahvusvahelist naistepäeva. 1990. aastal ei tähistatud seda Eestis enam nii innukalt nagu stagnaajal, kuid riigipüha oli see siiski. Naistepäev kulmineerus õhtul missivalimistega. See oli tõeline meediasündmus. Trikoovoor korraldati otse kompartei pühakojas, nn Karla katedraalis, pooliku torniga dolomiithoones praeguse Solarise keskuse asupaigas.

      Kongressi teisel päeval tähistati Tallinnas märtsipommitamise aastapäeva. 1944. aasta 9. märtsi õhtul alanud Punaarmee pommirünnakud olid hävitanud kolmandiku Eesti pealinnast. Tulemöllus hukkus üle 700 inimese. Kuigi Harju tänav, üks kõige rohkem kannatada saanud paiku vanalinnas oli kogu okupatsiooniaja varemeis justkui tolle koletu kuriteo hiiglaslik mälestusmärk, ei lubanud venelased märtsipommitamist avalikult meenutada. Seepärast tähistati 1990. aastal pommirünnaku aastapäeva avalikult alles teist korda. Kõnekoosolekutel mälestati hukkunuid, kirikutes löödi leinakelli, Harju tänaval ja mujalgi süüdati maatasa tehtud majade asupaikades küünlad.

      Partei orjade mäss

      Tol ülelinnalisel leinapäeval, kolmandate sõjajärgsete missivalimiste ja esimese Eesti Kongressi vahel, asutasid täpselt 250 inimest Tallinnas Lenini puiesteel Eesti Projekti saalis Eesti Liberaaldemokraatliku Partei.

      Õhustik oli lähenevate poliitiliste suursündmuste tõttu ärev. Arvati, et Eesti Kongress kuulutab end rahva ainsaks seaduslikuks esindajaks ja haarab võimu. Kardeti Moskva verist kättemaksu ja isegi kodusõda.

      Palju kõneainet pakkusid ka sisepoliitilised intriigid. Kodanike komiteede liikumine oli lõhki ajanud Rahvarinde – tugirühmadest kuni tipuni välja leidus Rahvarindes Eesti Kongressi tulihingelisi toetajaid ja vihaseid vastaseid. Ent perestroika toetuseks loodud rahvaliikumine kääris ka muudel põhjustel. Liberaaldemokraatlik partei oli esimene kild, mis Rahvarinde küljest lahti murdus ja end sõltumatuks poliitiliseks jõuks kuulutas. Säärane tänamatu isepäisus ei saanud jääda ju ometi karistuseta. Liberaalide eestvedajad tundsid hästi Rahvarinde juhi Edgar Savisaare püha viha. Veel hiljaaegu olid paljud neist olnud Savisaare ustavad kaasvõitlejad ja mõni oli seda jätkuvalt.

      Rahvarinde logo autor kunstnik Heinz Valk oli ühtlasi liberaalide logo autor. Ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Rein Veidemann, kelle abikaasa Andra Veidemann juhatas koos kirjanik Jaak Jõerüüdiga liberaalide partei asutamiskoosolekut, oli Rahvarinde üks ideolooge, programmiliste dokumentide koostaja ja sõnastaja. Valk ja Veidemann olid olnud koos Savisaarega ka Rahvarinde esimese eestseisuse liikmed. Nüüd korraldas Rein Veidemann sotsiaaldemokraatliku erakonna asutamist, tema abikaasa Andra aga pürgis liberaalide juhatusse.

      Liberaaldemokraatliku partei esimeheks pidi saama Eesti NSV Kunstnike Liidu esimees Enn Põldroos. Temagi oli üks Rahvarinde käilakujusid. 1988. aasta oktoobris oli ta valitud Rahvarinde esimese volikogu liikmeks. Kuigi ta kuulus EKP Keskkomitee liikmena samal ajal ka kohaliku kompartei nomenklatuuri, oli ta ühtlasi üks Savisaare lähemaid mõttekaaslasi.

      Juba hulk aega enne liberaalide asutamiskongressi liikusid suust suhu hirmujutud, kuidas Savisaar plaanib just Põldroosi punast minevikku ära kasutades anda surmahoobi kõigile liberaalidele kui Rahvarinde reeturitele. Põldroos oli veel paar aastat tagasi, 24. veebruaril 1988 osalenud punavõimu toetuseks korraldatud miitingul. Samal õhtul tähistasid tuhanded tallinlased Tammsaare pargis esimest korda avalikult oma riigi sünnipäeva. Võimalus enam-vähem vabalt poolt valida tegi Võidu väljaku miitingul osalemise iseäranis häbiväärseks. Liiatigi meenutas see väga nõukogude ajalooõpikuist tuttavat pilti – 1940. aasta 21. juunil okupantide tankide toel samas paigas lavastatud riigipöörajate väljaastumist.

      ELDP asutamiskongressil kahises Eesti Projekti saal juttudest, et Rahva Hääle toimetuses on Savisaare artikkel Põldroosi punaminevikust trükivalmilt tinas juba ootamas. Seepärast tehti rünnaku ennetamiseks ja mainekahju vältimiseks ootamatu vangerdus, mida hoiti kuni viimase hetkeni saladuses. Liberaalide eestvedajad olid ammu aru saanud, et alustada tuleb puhtalt lehelt ja muidu igati tubli Põldroos ei sobi partei etteotsa seetõttu kuidagi. Sellest sai aru ka Põldroos ise. Ta ei pressinud end peale ja oli ühise ürituse nimel valmis vabatahtlikult kõrvale astuma. Jõerüüt oli seepärast aegsasti enne kongressi mitu päeva koos luuletaja Paul-Eerik Rummoga Kukus istunud ja veennud teda kandideerima partei esimeheks.

      Põldroos pidas partei asutamiskongressil põhiettekande, nagu tulevasele juhile kohane. Järgnes Rahvarinde aktivisti Oleg Kanguri ülevaade liberalismi ajaloost maailmas ja Eestis, Paul-Eerik Rummo tutvustas ELDP programmi ning jurist Tiit Käbin rääkis partei põhikirjast.

      Kui jõudis kätte aeg parteile esimeest valida, seati lisaks Põldroosile üles teine kandidaat, Paul-Eerik Rummo. Nagu varem kokku lepitud, taandas Põldroos end enne hääletust ja Rummost sai ainsa kandidaadina liberaaldemokraatliku partei esimene ja viimane esimees.

      Järgmisel päeval selgus, et juttudel Rahva Hääle trükivalmis laimuartiklist oligi tõepõhi all. Ainult et selle tellija ei olnud Savisaar, nagu kardeti, vaid kompartei juhtkond. Kui see üldse oli tellitud artikkel. Võimalik, et Eesti Valge Maja niiditõmbajad kasutasid kirjanik Rudolf Rimmeli siirast raevu enda huvides lihtsalt osavalt ära, avaldades tema artikli Rahva Hääles endale sobivas kohas ja sobival ajal.

      10. märtsi Rahva Hääle esikülge kattis ootuspäraselt missivalimiste reportaaž. Uudis liberaaldemokraatliku partei asutamisest oli alles kolmandal leheküljel. Kohe selle kõrval laius Rudolf Rimmeli kirglik arvamuslugu “Partei orjade mäss”. Rimmel nuhtles oma artiklis komparteist lahkujaid, kes sokutavad end kohe mõnda uude parteisse, peaasi et olla pumba juures. Ülejooksikud, reeturid, värvivahetajad, tuulenuusutajad, partei orjad – paljud Rimmeli hinnangud kompartei nomenklatuuri käitumise kohta uutes oludes olid asjakohased, kuid nende sidumine lehes just liberaalidega oli selgelt ülekohtune ja ebaõiglane löök allapoole vööd.

      Rahvarinne pudeneb parteideks

      Rahvarinne polnud 1989. aasta lõpul enam see, mis ta oli olnud veel aasta varem. Väikestest tugigruppidest koosnev liikumine oli muutumas temast välja kasvanud poliitiliste rühmituste ja erakondade ühenduseks. Kogu rahvast laulva revolutsiooni ajal kaasa haaranud hoovus, mida kandsid vabadusiha ja romantiline unistus oma riigist, suubus mitmesse väiksemasse ja vaiksemasse voolusängi vastavalt sellele, millisena kujutati ette vabanemise teid ja tulevase Eesti riigi palgejooni.

      Kõige jõulisemalt andsid oma tulekust märku sotsiaaldemokraadid. Üks sotsiaaldemokraatlik erakond – Eesti Demokraatlik Tööpartei – oli juba loodud, seda juhtis Vello Saatpalu, kui 15. detsembril 1989 ilmus Noorte Hääles kirjatükk “Teel Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Iseseisvusparteiks”. Need olid uue partei programmi teesid, autoriteks Ülo Kaevats, Peet Kask, Marju Lauristin, Mihkel Pärnoja, Rein Ruutsoo, Mart Tarmak, Rein Veidemann, Peeter Vihalemm, Ülo Vooglaid. Peaaegu kõik nad kuulusid ka Rahvarinde tuumikusse.

      Parempoolsete leeri vastus

Скачать книгу