Koduveini aabits - Tiina Kuuler

Скачать книгу

ka mahlasemad, kuid ka suveõuntest saab hüva veini. Maitsev tuleb nii ainult õunast kui ka marjadega segades.

      Pirn on veinitegemiseks keskmiselt hea, sellest on raske iseloomulikku maitset käte saada. Hapudest pirnidest tasub proovida valmistada vahu- ja valget veini.

      Ploomid sobivad ka üksinda veiniteoks, kuid lõpptulemus on parem, kui ka teisi tooraineid mängus on. Kivid tuleb eemaldada enne kasutamist ja ploomid katki pressida või eemaldada kogu marjamass koos kividega pärast mõnepäevast meskis seismist. Ploomivein käib kiiresti lõpuni, kuid kipub sogaseks jääma ka pärast pikka selitamist.

      Kreek sobib magusate dessertveinide ning valgete ja punaste lauaveinide valmistamiseks. Kividega sama jutt kui ploomide ja kirsside korralgi.

      Alõtša annab väga happelise ja kuiva valge veini.

      Arooniad on suurepärane punase veini tooraine. Traditsiooniliselt segatakse arooniat õunaveini parema värvi saamiseks, kuid väga maitsva kuiva veini saab ka arooniast üksi. Eri allikad soovitavad arooniat enne kasutamist külmutada.

      Kibuvitsamarju kogutakse küpsena, isegi veidi üleküpsenuna. Kibuvitsamarju kasutatakse kuivatatult ka teistes veinisegudes. Karvaste seemnetega südamik kraabitakse puhastades välja.

      Jõhvikad korjatakse hilissügisel või kasutatakse külmavõetud marju. Need sisaldavad samuti bensoehapet, kuid üksi jõhvikast kannatab veini teha küll. Jõhvikat on hea kasutada mõnda teise veini happe lisamiseks.

      Pihlakad sobivad peaaegu kõikide veinide ja segude sisse. Parema tulemuse saab, kui kasutada külmavõetud marju – ei pea just esimeste külmadeni ootama, võib ühe ööpäeva sügavkülmikus hoida ning tulemus on sama. Pihlakates on palju pektiini, eriti juhul, kui marjad ei ole täiesti küpsed – see soodustab veini hilisemat selginemist.

      Astelpajumarju võib kasutada nii värskelt kui külmavõetult. Astelpajust veini tehes peab arvestama astelpajuõliga, mis veini väljanägemist kõvasti rikub, seepärast on seda veini parem filtreerida.

      Hea koduveini saab ainult kvaliteetsest toorainest. Marjad, mis on hakanud juba riknema, rikuvad ära ka veini maitse.

      Rosinad sobivad eriti liköörveinide tegemiseks. Paar peotäit rosinaid võib lisada ka kõikide teiste veinide sisse – need soodustavad käärimist.

      Apelsinid ja muud tsitrusviljad sobivad viilutatuna teisi veine maitsestama.

      Kõrvitsat on parem segada õunaveiniga. Sobib valge veini valmistamiseks.

      Porgand vajab kindlasti endale seltsiks midagi hapumat – jõhvikat, tsitruselisi, haput õunamahla. Kellele porgandimahl maitseb, see võib ka porgandiveinist meeldivaid elamusi saada.

      Melonist saab valget veini ja see sobib ka teiste segude sisse.

      Mahl iseenesest on hea veini tooraine, kuid see ei tohi sisaldada säilitusaineid.

      Moosidest, mis on riiulile seisma jäänud, saab vähekese vee ja suhkru lisamisel toredaid koduveine, mis ei pruugi sugugi olla ainult dessertveinid – moosist saab väga edukalt teha ka kuivi lauaveine.

      3.

      Paranda oma koduveini värvi ja maitset!

      Erinevate viinamarjasortide või kasvukohtade marjade või aastakäikude omavahel veiniks segamine on vana võte, mida kutsutakse cuvée'ks, ning suur osa Prantsuse veine ongi just sedasorti seguveinid.

      Peentest nimetustest midagi teadmata on ilmselt siiski ka meil kõik kuulnud kodumaisest õunaarooniaveinist ja maasika-rabarberiveinist. Kuidas koduveinist cuvée’d teha?; mida millega segada, et vein hea tuleks?

Mida erinevate marjade segamine meile annab

      Üks põhjus, miks veini segatakse, on ilusa värvi saamine. Eestis ilmselt enimkääritatud vein – õunavein – võib oma loomulikus olekus jääda kahvatu või igavalt kollane. Huvitavama värvi saab, kui lisada mustikaid, arooniaid, leedrimarju. Kui on vaja vaid värvi parandada, ei tarvitse tumedaid marju palju lisadagi – piisab vaid ühest kümnendikust põhitooraine kogusest, et värv muutuks punakamaks. Suurema koguse lisamisel läheb vein loomulikult üha tumedamaks.

       Klassikalised või enamlevinud segud

      • Õun: aroonia, leeder, mustikas, mustsõstar, pihlakas

      •  Must sõstar: punane sõstar, vaarikas

      •  Maasikas: rabarber, jõhvikas

      •  Mustikas: vaarikas, pohl

       Miks veine segatakse?

      •  Värvi parandamiseks Tumedamad marjad annavad heledale parema tooni.

      •  Maitse parandamiseks Happelisemad ja magusamad marjad tasakaalustavad üksteist.

      Kui palju üht või teist veini komponenti võta, ei ole tegelikult väga täppisteadus, koguste varieerimine ei ole kurjast.

      Teine hea põhjus eri marju segada on maitse parandamine. Sel eesmärgil segatakse kokku happelisemad ja vähemhappelised marjad/viljad, et need segunedes üksteist tasakaalustaksid. Ilma happeta vein on lameda ja igava maitsega. NB! Happelise maitsega vein ei tähenda tingimata, et ta hapu on, ka magusas veinis peab tasakaaluks pisut happelisust leiduma. Happe lisamiseks sobivad hästi jõhvikas, õun, punased sõstrad, sidrun koos koorega.

      Mustikas üksi veinitegemiseks on liiga vähehappeline, samuti võib hapet väheks jääda maasikaveinis (olenevalt marjasordist). Samas jälle rikkalikult happelised on rabarber, pihlakas, punased sõstrad, karusmarjad. Neid omavahel segades võib saada vägagi maitsvaid tulemusi. Ja muide, paari peotäie rosinate lisamine annab ka alati veinile mõnusama nüansi.

      Kolmas põhjus marju segada on loomulikult puhas maitsenauding.

Kokku segamine

      Erinevate marjade üheskoos kääritamine on aga vaid üks võte. Teine võimalus on iga vein eraldi valmis kääritada ning seejärel erinevates vahekordades veinide kokkusegamist katsetama hakata.

      Selleks võtke hulk erinevaid klaase ja sättige ritta. Rea ühte otsa valage klaasi vein A ja teise otsa vein B. Keskele sättige klaas, kuhu te valate 50 % veini A ja 50 % veini B. Seejärel moodustage klaasitäied, kus on 25 % A ja 75 % B veini, ning siis vastupidi – 75 % A ja 25 % B veini. Veel võib proovida vahekordadega 80: 20 või 90: 10. Erinevaid segusid maitstes, vaadates ja nuusutades selgubki lõpuks parim võimalik kombinatsioon. Oluline on vaid iga klaasi juures märkmeid teha, kui palju kumbagi veini valati.

      4.

      Veiniteoks vajalik riistvara

      Selleks, et vein käima panna, on eelkõige vaja käärimisnõud. Traditsiooniliselt on selleks olnud suured, 20–30liitrised klaaspudelid. Julgesti võib kasutada ka spetsiaalsest toiduplastikust 30liitriseid käärimistünne, mida poodides müüakse. Kui on soov korraga vähem kui 20 liitrit veini teha, saab edukalt kasutada ka 5–7liitriseid plastikust veepudeleid. Tähtis on vaid, et käärimisnõu, milles veini teete, oleks vähemalt kolmveerandi ulatuses kääriva veiniga täidetud, et veini kohale liiga palju õhuruumi ei jääks.

      Laia suuga plastikust käärimistünnides on hea teha veini

Скачать книгу