LITMIR.BIZ

Скачать книгу

naeratas. „Tore. Tänan sind. Nüüd veel üks küsimus. Pigem lihtsalt idee. Üks asi, mida ma tahaksin, et sa prooviksid. Kas sobib?“

      „Mida te silmas peate?“ küsisin ma. Olin närviline, aga tundsin kergendust, et ta otsustas viimaks mulle rääkida, mis tal mõtteis mõlkus.

      „Noh,“ ütles ta, „sinu elulooandmete järgi elasite sina ja Ben pärast abiellumist edasi selles majas Ida-Londonis, kus te olite juba varem elanud.“ Ta tegi pausi. Eikusagilt jõudis minuni hääl, mis oli ilmselt minu ema hääl. Elate patus, pahane turtsatus ja peavangutus, mis ütles kõik. „Ja siis, umbes aasta hiljem, kolisite te uude majja. Te jäite sinna seniks, kuni sa haiglasse sattusid.“ Jälle paus. „See on üsna lähedal sellele kohale, kus te praegu elate.“ Hakkasin aru saama, millele ta viitab. „Ma mõtlesin, et võiksime praegu minna ja sealt sind koju viies läbi sõita. Mis sa arvad?“

      Mis ma arvan? Ma ei teadnud. See oli peaaegu vastamatu küsimus. Ma teadsin, et see oleks mõistlik tegu, et see võib mind aidata mingil määratlematul moel, mida me kumbki praegu ei mõista, aga siiski tundsin vastumeelsust. Otsekui oleks minevik äkitselt ohtlik tundunud. Koht, mida pole tark külastada.

      „Ma ei tea,“ ütlesin ma.

      „Te elasite seal mitu aastat,“ ütles ta.

      „Ma tean, aga…“

      „Me võime lihtsalt minna ja vaadata. Me ei pea sisse minema.“

      „Sisse minema?“ küsisin ma. „Kuidas…“

      „Jah,“ ütles ta. „Ma kirjutasin neile inimestele, kes seal praegu elavad. Me rääkisime telefoni teel. Nad ütlesid, et kui sellest võib abi olla, siis nad lasevad meil hea meelega ringi vaadata.“

      See üllatas mind. „Päriselt?“

      Ta vaatas veidi kõrvale – kiire pilk, kuid piisav, et oma piinlikkust näidata. Huvitav, mida ta varjab, mõtlesin ma. „Jah,“ ütles ta, ja lisas: „Ma ei näe kõigi patsientide pärast sellist vaeva.“ Ma ei vastanud midagi. Ta naeratas. „Ma usun tõesti, et sellest võiks abi olla, Christine.“

      Mis ma teha sain?

      Olin mõelnud teel siia oma päevikut kirjutada, aga sõit polnud pikk ning ma jõudsin vaevu eelmise sissekande läbi lugeda, kui me juba ühe maja ees seisma jäime. Panin kaustiku kinni ja tõstsin pilgu. Maja oli sarnane sellega, millest me hommikul välja tulime – pidin endale meenutama, et see on see, kus ma nüüd elan –, see oli punastest tellistest, värvitud puitdetailidega, samasuguse ärkliakna ning hästi hooldatud aiaga. Kui üldse mingit erinevust oli, siis paistis see maja suurem ning katuseaken osutas ümberehitatud pööningule, mida meil ei olnud. Mul oli raske mõista, miks me kolisime siit majast vaid paari miili kaugusele täpselt samasugusesse majja. Hetke pärast sain ma aru: mälestused. Mälestused parematest aegadest, enne minu õnnetust, kui me olime õnnelikud ja elasime normaalset elu. Benil ju olid need, isegi kui minul ei olnud.

      Mul oli korraga tunne, et see maja avaldab mulle vanu asju. Paljastab minu mineviku.

      „Ma tahan sisse minna,“ ütlesin ma.

      Siin teen ma pausi. Ma tahan ka ülejäänu üles kirjutada, aga see on tähtis, liiga tähtis, et sellega kiirustada, ja Ben tuleb üsna peatselt koju. Ta on juba hiljaks jäänud; taevas on tume ja tänavalt kostavad kinnilöödavate uste kõmatused, sest inimesed tulevad töölt koju. Maja ees aeglustavad sõitu autod – peatselt on üks neist Beni auto. Parem, kui ma praegu lõpetan, kaustiku ära panen, ohutult kappi peidan.

      Ma jätkan hiljem.

***

      Ma panin kingakarbile kaant peale, kui kuulsin Beni võtit lukuaugus keeramas. Ta hüüdis mind sisse tulles ning ma hõikasin vastu, et tulen kohe alla. Ehkki mul pole mingit põhjust teeselda, et ma pole kappi vaadanud, panin ukse vaikselt kinni ja läksin siis oma mehe juurde.

      See õhtu oli hüplik. Päevik kutsus mind. Süües mõtlesin ma, kas ma jõuaksin sellesse kirjutada enne nõudepesu, ja nõusid pestes mõtlesin, kas peaksin teesklema peavalu ning kirjutama päevikut pärast nõudepesu. Aga niipea kui ma olin köögis lõpetanud, ütles Ben, et ta peab natuke tööd tegema, ja läks oma kabinetti. Ma ohkasin kergendatult ja ütlesin, et lähen voodisse.

      Siin ma nüüd olengi. Ma kuulen, kuidas Ben klaviatuuri klõbistab; see heli on rahustav. Ma lugesin läbi, mis ma enne Beni tulekut kirjutasin, ja võin nüüd taas silme ette manada iseenda sellisena, nagu ma olin täna pärastlõunal, istumas diivanil majas, kus ma kunagi elasin. Ma saan oma loo kirja panna.

      See juhtus köögis.

      See naine, Amanda, tegi uksekella nõudliku pinina peale ukse lahti, tervitas doktor Nashi käepigistusega ning mind pilguga, mis jäi kuhugi kaastunde ja imetluse vahepeale. „Teie olete ilmselt Christine,“ ütles ta, keeras pea viltu ja sirutas oma maniküüritud käe. „Tulge ometi sisse!“

      Ta pani ukse meie järel kinni. Tal oli seljas kreemikas pluus ja ta kandis kuldehteid. Ta tutvustas end ja lausus: „Te võite siia jääda nii kauaks, kui tahate. Nii kauaks, kui teil vaja on. Hästi?“

      Ma noogutasin ja vaatasin ringi. Me seisime heledas, vaibaga kaetud esikus. Päike paistis läbi akna klaaspaneelide ning valgustas vaasitäit punaseid tulpe, mis seisis lauakese peal. Vaikus oli pikk ja ebamugav. „See on väga ilus maja,“ ütles Amanda viimaks ning mul oli hetkeks tunne, nagu mina ja doktor Nash oleksime võimalikud ostjad ning tema kinnisvaraagent, kes tahab kangesti tehingut sõlmida. „Me ostsime selle umbes kümne aasta eest. Meile meeldib siin väga. Siin on nii valge. Äkki tuleksite elutuppa?“

      Me läksime tema järel salongi. Ruum oli napilt ja maitsekalt sisustatud. Ma ei tundnud midagi, isegi mitte ähmast tuttavlikkust; see võinuks olla ükskõik kelle tuba ja ükskõik kelle maja ükskõik millises linnas.

      „Suur tänu, et lubate meil ringi vaadata,“ ütles doktor Nash.

      „Oh, tühiasi!“ vastas naine omapärase turtsatusega. Ma kujutlesin teda hobuse seljas ratsutamas või lilli seadmas.

      „Kas te olete siiakolimisest peale siin palju ümber teinud?“ küsis Nash.

      „Oh, natuke ikka,“ vastas naine. „Nagu see käib.“

      Ma vaatasin lihvitud põrandalaudu ja valgeid seinu, kreemikat diivanit, seintel rippuvaid moodsa kunsti reprosid. Mõtlesin majale, kust olin täna hommikul lahkunud; see oli täiesti teistsugune.

      „Kas te mäletate, milline see oli, kui te sisse kolisite?“ küsis doktor Nash.

      Naine ohkas. „Ähmaselt, ma kardan. Siin oli vaipkate. Vist selline beež. Ja tapeet. Vist triibuline, kui ma õigesti mäletan.“ Püüdsin tuba kujutleda sellisena, nagu tema seda kirjeldas. Midagi ei tulnud. „Siin oli ka kamin, mille me lasime välja lõhkuda. Praegu soovin, et me poleks seda teinud. See oli väga omapärane.“

      „Christine?“ küsis doktor Nash. „Tuleb sul midagi meelde?“ Ma raputasin pead. „Kas me tohiksime majas ringi vaadata?“

      Me läksime üles. Seal oli kaks magamistuba. „Giles töötab palju kodus,“ ütles naine, kui me astusime tänavapoolsesse tuppa. Seal domineerisid laud, kaustakapid ja raamatud. „Minu meelest kasutasid eelmised omanikud seda magamistoana.“ Ta vaatas mulle otsa, kuid mina ei öelnud midagi. „See on pisut suurem kui teine magamistuba, aga Giles ei saa siin magada. Liikluse pärast.“ Tekkis vaikus. „Ta on arhitekt.“ Mina ei öelnud jälle midagi. „See on tegelikult kokkusattumus,“ jätkas naine, „sest see mees, kelle käest me maja ostsime, oli samuti arhitekt. Me kohtusime temaga, kui maja vaatamas käisime. Nad sobisid omavahel hästi. Me vist saime paar tuhat alla kaubelda, just selle kokkusattumuse pärast.“ Jälle paus. Mõtlesin, kas ta ootab õnnitlusi. „Giles arendab praegu oma firmat.“

      Arhitekt, mõtlesin mina. Mitte õpetaja nagu Ben. Need ei saa olla need inimesed, kellele meie maja müüsime. Püüdsin kujutleda, milline see tuba oleks, kui klaasplaadiga laua asemel oleks voodi, paljaid põrandalaudu kataks vaip ning seinad poleks valged, vaid triibulise tapeediga.

      Doktor Nash pöördus

Скачать книгу