ТОП просматриваемых книг сайта:
Wilhelm Meisteri rännuaastad. Johann Wolfgang von Goethe
Читать онлайн.Название Wilhelm Meisteri rännuaastad
Год выпуска 2012
isbn 9789949508679
Автор произведения Johann Wolfgang von Goethe
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Üheksas peatükk
Reisipaun, mille ta kohale tahtis jätta, oli kähku pakitud; selle juurde ei lisanud ta ühtki kirja, tema puudumist söögilauast, võib-olla ka õhtust hilinemist, tuleb mõne sõnaga vabandama ratsasulane, kelle ta niikuinii äratama pidi. Viimase leidis ta aga alt, juba talli eest, kus ta pikkade sammudega edasi-tagasi käis.
«Ega te ometi ratsutama ei taha minna?» hüüdis muidu nii heasüdamlik mees pisut pahaselt. «Teile võin ma seda küll öelda: see meie noorhärra läheb iga päevaga talumatumaks. Eile ajas ta ümberkaudu nii ringi, et võis arvata, nüüd tänab ta küll jumalat rahuliku pühapäevahommikuse une eest. Kuid tuli teine täna vara, enne päevatera, kolistas ja kui ma jalule hüppasin, pani parajasti teie hobusele sadula selga ning päitsed pähe. Ma ei saanud teda millegagi tagasi hoida, kargas teine sadulasse ja hõikas: «Mõtle ainult sellele heateole, mis ma teen! See loom laseb alati üksnes rahulikku juriidilist traavi; ma vaatan, kas ma saan ta kiirele elugalopile kihutada.» Nii ta umbes ütles ja ajas veel muudki hullu juttu.»
Lucidor oli kahe- ja kolmekordselt rabatud. Ta armastas oma hobust, kuna see tema enese iseloomule ja elulaadile sobis; teda vihastas see, et hea, arusaaja loom nüüd sellise tuulepea käes on. Luhta oli aetud ta plaan, ta kavatsus põgeneda selleks kriisiajaks ühe õrna ülikoolikaaslase juurde, kellega ta oli elanud koos rõõmsalt ja südamlikus sõpruses. Vana usaldus oli ärganud, ta ei arvestanud vahemaad miilides, vaid kujutles juba, kuidas ta heasoovliku ja arusaaja sõbra juures nõu ja lohutust leiab. See kavatsus oli nüüd nurja aetud, kuid lugu oleks teisiti, kui tema, Lucidor, söandaks oma sihi poole tõtata jalgsi, oli ta ju vilunud rändur.
Eelkõige püüdis ta nüüd pargist vabadusse pääseda, et välja jõuda teele, mis sõbra juurde viis. Ta polnud oma suunas just päris kindel, kui talle vasakult, põõsastest kõrgemal, silma hakkas kummaline üksildane puuehitis, mida tema eest senini oli salajas hoitud, mille rõdul, hiina katuse all, ta aga oma suurimaks hämmastuseks märkas head vanaätti, keda mitmel päeval haigeks oli peetud; vanake vaatas reipalt ringi. Ta tervitas Lucidori ülisõbralikult ja palus teda tungivalt sisse astuda, noormees otsis ettekäändeid ja andis liigutustega mõista, et tal on rutt. Ainult kaastunne hea vanakese vastu, kes järsust trepist ebakindla sammuga alla tõtates kukkuda ähvardas, sundis Lucidori talle vastu minema, ja nii laskiski ta end otsekohe majja viia. Imetledes astus ta nägusasse saalikesse, sellel oli ainult kolm akent maa poole – ülikena väljavaade, teised seinad olid kaunistatud või pigem kaetud sadade ja sadade piltidega, vasegravüüridega, nende hulgas leidus ka joonistatuid – kõik kõrvuti teatava korra järgi seinale kleebitud, eraldatud värviliste ääriste ja vahedega.
«Tulen teile, mu sõber, nii vastu, nagu seda mitte igaühele osaks ei saa, see on pühamu, kus meeldivalt oma viimaseid päevi veedan. Siin kosun ma kõigist neist vigadest, mida seltskond mul teha laskis, siin viin taas tasakaalu oma patustused dieedi vastu.»
Lucidor vaatas ringi ja olles ajaloos hästi kodus, nägi otsemaid selgesti, et kogu see kollektsioon rajanes sügaval huvil ajaloo vastu.
«Siin ülal karniisil,» ütles vanake, leiate ürgaja tähtsamate meeste nimed, sellele järgnevast ajastust on olemas ka ainult nimed; sest kuidas need mehed välja nägid, seda on raske kindlaks teha. Aga siit, selle seina peamisest osast, algab õieti peale minu elu: siin on mehed, kelle nimesid veel minu poisikesepõlves nimetati. Sest umbes viiskümmend aastat elab tähtsate meeste nimi rahva mälestuses, hiljem ta kaob või muutub muistendiks. Olgugi vanemate järgi sakslane, olen ma sündinud Hollandis, ja mulle on Oranje Wilhelm kui asevalitseja ja Inglismaa kuningas kõigi erakordsete meeste ja kangelaste ideaal. Siin näete te aga Louis XIV-ndat otse tema kõrval kui…»
Nii meeleldi oleks Lucidor hea vanamehe jutu katkestanud, kui see vähegi sünnis oleks olnud, nagu see meie, jutustajate juures, küll sagedasti sobib; sest meie noormeest ähvardas uus ja uusim aeg, mida küllalt selgesti oli märgata Friedrich Suure ja ta kindralite piltidest, mille poole seletuseandja juba pilgu heitis.
Kuidas nüüd tubli noormees ka austaski seda elavat huvi, mida vanake oma ajastu ja lähema mineviku vastu ilmutas, kuidas teda ka huvitasid üksikud individuaalsed jooned ja vaated – aga ta oli ju akadeemias uuemat ja uusimat ajalugu kuulanud, ja mida kord juba kuuldud, sellest usutakse, et see meile igaveseks selge on. Lucidori mõtted olid kaugel, ta ei kuulnud midagi, nägi vaevalt ja kavatses just kõige sündmatumal kombel uksest välja hüpata ning kõrgest halvast trepist alla kolistada, kui väljast kajas äge käteplaksutamine.
Kuna Lucidor end tahapoole hoidis, pistis ätt pea aknast välja ning alt kõlas hästituntud hääl:
«Tulge alla, jumala pärast, tulge oma ajaloolisest pildisaalist välja, vanahärra! Lõpetage oma paastupidamine ja aidake mul meie noort sõpra lepitada, kui ta sellest teada saab! Ma väsitasin pisut arutult Lucidori hobust; ta kaotas ühe kabjaraua, ja ma pidin ta teele seisma jätma. Mis Lucidor nüüd küll ütleb? On ikka küll väga rumal, kui sa nii rumal oled.»
«Tulge üles!» käsutas vanamees ja pöördus Lucidori poole: «Noh, mis te selle kohta ütlete?» Lucidor vaikis ja metsik junkur astus sisse. Vaieldi pikalt-laialt; heakene küll, otsustati sils ratsasulane otsekohe teele saata, et hobuse eest hoolt kanda.
Lahkudes taadist, ruttasid mõlemad noormehed koju, kuhu Lucidor end mitte just päris vastu tahtmist sisse tõmmata tulgu sellest mis tuleb, vähemalt kätkesid selle maja müürid ta südame ainsamat soovi. Sellisel meeleheitlikul momendil pole meil oma vabast tahtest niikuinii suuremat tuge ja me tunneme hetkelist kergendust, kui kusagilt mingi otsustavus ja sundimine sekka lööb. Oma tuppa astudes leidis ta end siiski pisut imelikus seisukorras, just nagu mõni rändur võõrastemaja kambris, kust ta äsja lahkus ja kuhu vastu tahtmist pidi taas tagasi pöörduma, kuna ta sõidukil teel murdus telg.
Lõbus junkur asus nüüd ta reisipauna kallale, et kõike hästi korralikult välja pakkida, erilise hoolega pani ta kõrvale pidulikud kehakatted, niipaljuke kui neid reisil kaasas oligi, ta sundis Lucidori kingi ja sukki jalga tõmbama, korraldas ta pruune kiharaid ja ehtis teda kõige hoolikamalt. Siis hüüdis ta tagasi astudes, meie sõpra ja oma kätetööd pealaest jalatallani silmitsedes:
«Nüüd olete te, sõbrake, ometi inimese moodi, kes võib mõningal määral pretendeerida ilusatele lastele ja kes on sealjuures küllalt tõsine, et endale pruuti otsida. Ainult hetk, ja te peate nägema, kuidas mina oskan silma paista, kui see õige tund lööb. Seda olen õppinud ohvitseridelt, kelle poole tütarlapsed alati piidlevad, ja nii andsin minagi enesele teatava metsiku sõduri vurhvi. Kus nüüd tütarlapsed aina kiikavad ja kiikavad mind, kuna ükski neist ei tea, mis minust arvata. Niisiis tekibki sellest edasi-tagasi sihtimisest, imetlusest ja tähelepanust sageli midagi üpris armast, mis – kuigi see ka püsima ei jää – siiski väärib, et sellele mõni silmapilk raisata.
Aga nüüd tulge, sõber, ja osutage mulle sama teene! Kui te näete mind tükk-tükilt oma kesta pugevat, siis ei eita te selles kerglases poisis teravmeelsust ja leidlikkust.»
Ta viis sõbra enesega läbi vana lossi pikkade, lõputute käikude kaasa.
«Tegin endale pesa siia päris taha,» hüüdis ta. «Ilma et ma end peita tahaksin, olen ma siiski meeleldi üksi, sest jõuad sa alati teiste meele järgi olla.»
Nad möödusid parajasti kantseleist, kui sealt väljus teener, kes kandis vaarisa-aegset kirjutusgarnituuri, musta, suurt ja täielikku, ka paberit polnud unustatud.
«Ma tean juba, mida seal jälle sirgeldama hakatakse,» hüüdis junkur, «mine ja jäta võti mulle! Visake pilk sisse, Lucidor! See viidab niikaua teie aega, kuni ma riidesse saan. Seadusesõbrale pole selline lokaal nii vastik nagu mõnele hobusevargale.» Ja nii lükkas ta Lucidori kohtusaali.
Noormees leidis end sedamaid tuttavas ja koduses elemendis: ärkasid mälestused neist päevist, kus ta innuga tööst osa võttis, samasuguse laua ääres istus, kuulates ja kirjutades vilumust omandas. Ka ei jäänud tal märkamata, et siin oli vana, avar kodukapell religioonimõistete muutumisel antud Themise kasutusse. Riiulitelt leidis ta rubriike ja akte, mida ta