LITMIR.BIZ

Скачать книгу

meeskond, üks noor Gruusia politseinik … kakskümmend verist keha sektsiooni tagaossa kuhjatud. Värske õhk keerles lennukis ja kandis laibalõhna iga elava olendini. Surmalõks, põrgu päralt. See oli lendav puusärk.

      Julian vaatas kella. Saab kohe kuus. Õhtused uudised. Ta tuhnis seljakotis, mis oli täis kassette ja akusid, otsides oma taskuraadiot. BBC World Service. Eluliin pärismaailma.

      Oleg rääkis kahe poisi emaga. Poisid piilusid kokpitti, suuresilmsed ja mängutujus. Naise abikaasa oli juba nädalate eest rindele läinud. Algul tulid sealt teated iga natukese aja tagant, seejärel vaikus. Abikaasa sõnad enne lahkumist: „Kui minuga midagi juhtub, vii mu poisid Suhhumist minema.” Naise hääl oli täis valu ja pisarad voolasid mööda nägu alla.

      Oleg kuulas ja vaatas minu otsa. „Ta tahab teada, kas lennukisse jääda on ohutu.”

      „Pole aimugi. Teine piloot on veel siin, aga kes teab.”

      „Ta on meeletult hirmunud.”

      „Nojah. Ütle talle, et jäägu siia ja me aitame teda.”

      Naine naeratas ja pisarad vallandusid taas. Noorem poiss tuli ema juurde ja surus oma väikese keha ta musta seeliku voltidesse. Ka poisi näol olid pisarad. Ta ei taha minna ilma isata … palun, palun. Naine sasis õrnalt ta juukseid.

      „Jumal küll, mis meist saab?”

      „Siin BBC World Service …”

      Me kogunesime ümber väikese raadio. Pisut imelik oli kuulda mingilt tüübilt tuhandete kilomeetrite kauguselt Londoni stuudiost, mis Suhhumis toimub. Suhhumi oli uudis number üks. Diktor luges uudiseid täiuslikus BBC-maneeris. Kena tsiviliseeritud viis teatada, et maailm tormab vastu oma hukule.

      „… Abhaasia mässulised on jõudnud Suhhumisse …”

      Ei sõnagi Musta mere põhja tulistatud lennukist. Puha tavaline eks-aeg-näita jura.

      „… ja on teateid, et lennujaam on jäänud mürsutule alla …”

      Julian tõi kuuldavale ühe oma naerupuginaist. Kuid ümberringi olid vaid rebenenud trumminahad.

      „Ma tahaks teada, kust BBC selle info võtab.”

      Oleg ja mina vaatasime teineteisele otsa ja seejärel uksest välja haljaste puude ja hääbuva valguse poole. Paistis üsna vaikne olevat. Me vaatasime veel kord teineteisele otsa ja kehitasime õlgu.

      „Pea korra kinni.”

      „Mis on, Jonka?”

      „Kuhu kurat …”

      „… kõik kadunud on?”

      Pumm. Pumm. Pumm. Kolm valangut… Katjuušad … seejärel möirgavad viled ja tuli meie pea kohal.

      „Kurat!”

      Ja me viskusime sügavamale lennukisse, kui raketid otse ruleerimisrajal plahvatasid.

      Kellelgi Biibis oli nähtavasti kristallkuul. Julian hüppas püsti ja pistis pea uksest välja. BBC pobises läbi plahvatuste: „… püüd lahendada kriisi …”

      „Nad tabasid lennurada.”

      „Ära jama!”

      Ma roomasin tema varju ja lülitasin kaamera sisse. Mu silme ees vilkus aku hoiatustuli … pagan! Veel kolm-neli minutit voolu. Suits ja tuli ruleerimisraja serval. Mööda rada libisev šrapnellikild. Ma tegin paar kiiret võtet ja lülitasin kaamera välja.

      Vaikus.

      „Hmmm,” ümises Julian.

      „Nagu ma ütlesin, täielik jama.”

      Julian ja Oleg libisesid tagasi pimedusse. Väsimus vajus raskelt peale. Ma vajusin kurnatult klapptoolile ja ootasin koos kõigi teiste hingedega pardal. Naine ja tema pojad vaatasid mind üksisilmi. Ja mina lootsin, et nad ei näe hirmu, mis peksles üha kiiremini ja kiiremini. Hirmudeemon tuuseldas oma puuri ja ulgus mu sisikonnas. Lennuväli oli sihtmärk ja meie veri auhind.

      Ma hammustasin huulde, katsudes seda verele pureda. Patukahetsus oma mõtete eest. Ma olin käskinud naisel ja tema poegadel siia jääda. Ma olin võtnud kõik, mis oli alles ühest Gruusia perekonnast, ja teinud sellest märklaua. Ma ei suutnud päästa isegi surevat kutsikat, jumala pärast. Mida ma enda arvates tegin? Ma ei suutnud enam nende poole vaadata ja võib-olla ei suutnud nemad vaadata minu poole. Ma vinnasin kaamera põlvele ja kummardusin uksest välja. Mu käsi leidis lüliti ja silmad vaatasid objektiivi.

      Järjekordne päikeseloojang Suhhumis. Oranž tulekera laskus merre. Mustad lained tantsisid üle kehade ja hingede, millele taevast tuld anti. Punased veretriibud plätserdusid üle alabasterpilvede. Ma mõtlesin kõigile päikeseloojangutele, mida ma maailma eri paigus näinud olin. Õrn tuulehoog. Ma hingasin sügavalt sisse. Ma tundsin mere lõhna. Ja libistasin kaamerat üle silmapiiri ja suitsu ja valguse … oodates.

      „Jon,” ütles Julian leebelt, „kas sa pole seal natuke liiga nähtaval?”

      Ma ei vastanud. Ma ei tahtnud talle öelda, et sellel pole tähtsust. Piisas ühestainsast väikesest tulikuumast mürsukillust kütust täis lennukitiiva sisse. Põrgut, ei, sellel polnud vähimatki tähtsust. Üks mees kõndis lennuki suunas, vari ruleerimisrajal. Vaikne ja rahulik. Filmi! Mu silmad peitsid end must-valgete piltide maailma. Mu kõrvad kuulsid reaalse maailma helisid enda ümber. Kauged paugud nagu sosinad mu hinges.

      „Läheb lahti, kuradi raisk … nüüd ta tuleb!”

      Mu süda lakkas löömast. Hingamine peatus. Ainult kaamera elas veel. Hirmudeemon oli puurist valla pääsenud ja rebis mu sisikonda ribadeks. Ja raevunud taevas avanes ulgudes, kui seitse koletislikku mürsku plahvatasid piki ruleerimisrada. Lähemal ja lähemal. Ja pea kohal kõmatas kurdistav möire … KRŠŠŠ!

      „Mööda! Kurat! Mööda!”

      Ma vehkisin kaameraga küljelt küljele, haarates kõike, mis ette jäi. Leekides terminal, üks lennuk meist kümne meetri kaugusel šrapnellidest üleni auguline, välgatused ja suits ja kuumalained ja plahvatused, mis möirgavad nagu ilastavad monstrumid, sülitades välja sakilisi surmakamakaid. Me tapame teid! Me tapame teid! ME TAPAME TEID!

      Seejärel … järjekordse Suhhumi päikeseloojangu täiuslik vaikus.

      „Kõik lennukist välja!”

      „Praegu või? Sa mõtled praegu kohe või?” küsis Julian.

      „Mis kottidest saab?” küsis Oleg.

      „Jäta need siia. Usu mind. Me peame minema kohe! Me oleme neil sihikul ja järgmine kord nad mööda ei lase.”

      Oleg ja Julian haarasid oma kiivrid ja hüppasid teise piloodi järel lennukist välja. Ma tuhnisin varustuse hulgas, et leida uut akut, lootes, et seda jätkub kuni – kuni – kuni milleni? Naine ja poisid vaatasid minu otsa. Ma osutasin sõrmega enda ja seejärel nende peale, liiga kuradima paanikas, et meenutada venekeelseid sõnu.

      „Näete! Püsige lihtsalt minu juures! Saite aru? Minu juures!”

      Naine noogutas ja haaras oma hirmunud lastel käest ja me suundusime ukse poole. Põhisektsioonis olid haavatud sõdurid ja õde. Tema ei kavatsenudki lahkuda. Ta ei saanud neid maha jätta. Kurnatud ja kannatavad näod. Kakskümmend viis surema jäetud meest ja üks naine. Väljas langes üle taeva must loojanguvaip. Ma kiristasin hambaid, kõikusin kandadel ja virutasin rusikaga vastu vaheseina. Häbi voogas minust läbi. „Kurat!”

      Ja siis trepist alla ja öösse, hirmunud naine ja kaks poissi kannul. Ma kuulsin nende samme. Ma kuulsin nende hingamist. Julian ja Oleg jooksid üle ruleerimisraja lennujuhtimistorni poole ja mina küürutasin ja pöörasin end perekonna poole ja osutasin torni varjendi suunas.

      „Siitkaudu!”

      Kaks mürsku lajatasid ruleerimisrajale. Ma kukkusin ja tõmbusin kerra. Vibratsioon läbis betooni. Ajasin end põlvili ja vaatasin läbi pimeduse. Naine tormas põleva lennujaama suunas, tirides oma karjuvaid poegi enda järel.

      „Ei! Jumala pärast, ei!”

      Viuuuh

Скачать книгу