LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ta kõõlus rõduserval, jäädes näoga katusekorteri akende poole. Ta kuulis kaugusest läheneva helikopteri mürinat.

      Denveri Viimane Kaitseliin lõpetab saate.

      Ainsa tõukega oli ta õhus ning tema keha liikus kaares alla ja seinast eemale. Üks korrus, kaks korrust, kolm, köis libises sujuvalt käte vahelt läbi ja ta maandus neli korrust madalamal paikneva korteri rõdule. Vasakust põlvest sööstis ülespoole tuttav valuvõdin. Ta krigistas hambaid, et seda alla suruda. Kopter oli nüüd lähedale jõudmas ja selle rootorilabade trummipõrin põrkas hoonetelt tagasi. Ta võttis aasa keha ümbert ära, tõmbas kabuurist ühe Glocki ja purustas ainsa lasuga rõduukse klaasi.

      Õhk korteris oli läppunud nagu talveks suletud puitonnis. Raske mööbel, kullatud raamis peeglid ja kamina kohal hobust kujutav õlimaal. Kusagilt hõljus kopituselõhna. Ta liikus peaaegu pilkugi pööramata läbi tardunud siseruumi. Ukse juures ta peatus, et kinnitada AK külge lamp, ja astus korterist trepile suunduvasse koridori.

      Taskus olid tal kuusteist korrust madalamale maa-alusesse garaaži pargitud Ferrari võtmed. Kittridge lükkas trepile viiva ukse õlaga lahti ja liigutas AK valguskiirt kähku üles-alla. Puhas. Ta võttis vestitaskust signaaltõrviku ja keeras süütamisnuppu nähtavale tuues plastkorgi hammastega pealt. Tõrvik süttis plopsatades ja hakkas sädemeid pilduma. Kittridge viis selle sihtides endast eemale ja laskis käest lahti. Kui seal all on midagi, siis saab ta sellest peagi teada. Tema pilk järgnes langevale tõrvikule, mis vedas enda järel suitsulehvi. Allpool riivas see trepikäsipuud ja kadus vaateväljalt. Kittridge luges kümneni. Mitte midagi, ei mingit liikumist.

      Kolme järgmise tõrvikuga ta jõudis alla välja. Garaaži viis raske pika käepideme ja väikese sarrustatud klaasist aknaruuduga terasuks. Põrand oli täis joogipurkidest, kommipaberist ja konservikarpidest koosnevat rämpsu. Kortsus magamiskott ja mustade rõivaste kuhi viitas kohale, kus keegi oli maganud – oli seal ennast tema kombel varjanud.

      Parkla oli Kittridge üles otsinud kohe saabumise päeval. Ferrari seisis ligikaudu kahesaja jala kaugusel ruumi edelanurgas. Arvatavasti oleks ta pidanud auto uksele lähemale tooma, kuid Warreni võtmete leidmiseks oli kulunud kolm päeva – kes siis hoiab autovõtmeid vannitoakapi sahtlis? – ja selleks ajaks oli ta juba katusekorterisse varjunud.

      Võtmeripatsil oli neli nuppu – kaks uste jaoks, üks häire andmiseks ja üks tema lootuste kohaselt kaugkäivitamiseks. Ta vajutaski kõigepealt sellele nupule.

      Garaaži sügavusest kostis lühike ühetooniline piibitus, millele järgnes Ferrari mootori kurguhäälne möire. Teine viga oli selles, et Ferrari oli pargitud ninaga vastu seina. See mitte üksnes ei aeglustanud põgenemist, vaid juhul, kui auto oleks seisnud teistpidi, oleksid esituled andnud talle garaaži sisemusest parema ülevaate. Läbi trepikojaukse tillukese akna ei eristanud ta pilk midagi peale kauge helendava piirkonna, kus ootas hämaruses nurruva kassina auto. Ülejäänud garaaž jäi pimeduseloori varju. Nakatunud armastasid rippuda igasuguste asjade – laetugede, torude või ükskõik millise koredama pinnaga asja küljes. Piisas kõige väiksemastki praost. Kui nad tulevad, siis ülevalt.

      Otsustamise hetk oli käes. Kas heita uusi tõrvikuid ja vaadata, mis juhtub? Varjeid otsides visalt läbi pimeduse edasi hiilida? Uks lahti paisata ja pista jooksu nagu tuli takus?

      Siis kuulis Kittridge kõrgelt pea kohalt avaneva trepiukse kriuksatust. Ta hoidis hinge kinni ja kuulatas. Neid oli kaks. Ta astus uksest eemale ja käänutas kaela, et ülespoole vaadata. Kümme korrust kõrgemal tantsiskles seintelt tagasi peegeldudes kaks punast täppi.

      Ta lükkas ukse lahti ja pistis jooksu nagu tuli takus.

      Ta oli jõudnud poole teed Ferrarini läbida, kui esimene viirusk ennast tema taga maha kukutas. Pöördumiseks ja tulistamiseks ei olnud aega, Kittridge jooksis edasi. Põlvevalu andis ennast tunda nagu leegitsev taht või luusse vajutatud jääpurustamisora. Aistingute äärealadelt saabus kõhtu kirvendama võttev teadmine, et olevused ärkavad ja garaaž on täitumas eluga. Ta kiskus Ferrari ukse lahti, viskas AK ja seljakoti reisijaistmele, istus sisse ja tõmbas ukse kinni. Auto oli nii madala põhjaga, et talle tundus, nagu istuks ta maas. Salapäraste mõõdikute ja lülititega kaetud armatuurlaud kumas justkui kosmoselaeva juhtpult. Miski oli aga puudu. Kus on käigukang?

      Kostis metalne kolksatus ja elukas täitis Kittridge’i vaatevälja. Viirusk oli kapotile karanud ja kõverdanud oma keha roomajakössitusse. Ta silmitses Kittridge’i ühe tardunud hetke vältel külmalt nagu saagi üle aru pidav röövloom. Ta oli alasti, kui mitte arvestada jääkuubikuna paksu käekella Rolex. Warren? mõtles Kittridge, sest päeval, kui Kittridge teda autoni saatis, kandis too mees samasugust kella. Vana semu Warren, kas see oled sina? Sest kui oled, poleks mul midagi pisikese nõuande vastu selle kohta, kuidas säärasele asjandusele käik sisse pannakse?

      Siis aga avastasid tema sõrmeotsad kaks rooliratta tagaküljel paiknevat hooba. Käikude vahetamiseks. Ka selle peale oleks ta pidanud mõtlema. Kõrgem käik paremal, madalam käik vasakul. Nagu mootorrattal. Tagasikäigu jaoks peaks olema nupp kusagil armatuurlaual.

      R-tähega nupp, geenius. See ongi.

      Ta vajutas nupule ja surus gaasi põhja. Liiga ruttu – Ferrari nõksatas tagasisuunas ja sööstis kõrbevate kummide kiunudes vastu betoonposti. Kittridge paisati istmel tahapoole ja heideti siis uuesti ette, tema pea aga tabas kuuldava mütsatuse saatel küljeakna paksu klaasi. Ta aju undas nagu helihark ja silme ees tantsisklesid hõbedased valgusekillud. Nendes oli midagi huvitavat, nii huvitavat kui ka kaunist, kuid kellegi hääl tema sees ütles, et isegi viivuks selle nägemuse üle mõtisklema jääda tähendab surra. Kapotilt pudenenud viirusk oli ennast nüüd põrandalt üles ajamas. Kahtlemata püüaks ta Kittridge’i otse läbi esiklaasi kätte saada.

      Viiruski rinnale tekkis kaks punast täppi.

      Elukas eemaldas pilgu linnu väledusega Kittridge’ilt ja tormas trepikoja uksest sisenevate sõdurite poole. Kittridge keeras rooli, haaras parempoolse käiguhoova ning lükkas samal ajal gaasipedaalile vajutades käigu sisse. Äkiline kaldumine küljele ja seejärel kiiruse hüppeline suurenemine surusid ta alanud automaaditärina taustal vastu istme seljatuge. Parajasti siis, kui ta arvas, et on jälle auto üle kontrolli kaotanud, leidis ta sirge vaba tee ja garaaži seinad lipsasid temast mööda. Sõdurid olid ta üksnes hetkeks kätte saanud. Kittridge heitis kiirpilgu tahavaatepeeglisse ja silmas tagatulede kumas midagi, mis nägi välja nagu inimkeha lõhkemine ja selle üksikute tükkide laialipaiskumine. Teist sõdurit ei paistnud kusagilt, ehkki kui Kittridge oleks pidanud kihla vedama, siis oleks ta öelnud, et mees on kindla peale juba surnud ja veristeks kamakateks rebitud.

      Rohkem ta tagasi ei vaadanud.

      Tänavale viiv kaldtee paiknes kaks korrust kõrgemal garaaži teises otsas. Kui Kittridge madalamale käigule üle läks ning mootori möirates ja kummide vingudes ümber esimese nurga keeras, langes laest tema teele veel kaks viiruskit. Üks jäi nätske krudisemise saatel rataste alla, kuid teine hüppas nagu tõkkejooksja pika sammuga üle pööret sooritava Ferrari katuse. Kittridge tundis korraks imestust ja isegi imetlust. Ta oli koolis õppinud, et kärbest ei ole võimalik käega kinni püüda, sest tema aeg kulgeb teisiti: kärbse ajus võrdub sekund tunniga ja tund aastaga. Nood nakatunud olid samasugused. Otsekui väljaspool aega elavad olevused.

      Neid oli nüüd igal pool ja nad ilmusid nähtavale kõikidest varjatud paikadest. Nad viskusid oma nälja hullusest ajendatuna autole kallale nagu enesetapjad. Ta rebis ennast neist läbi ning nende kehad lendasid õhus ja koletislikud moonutatud näod põrkusid vastu esiklaasi, enne kui nad õhku, üle katuse või eemale paisati. Veel kaks pööret ja ta on vaba, kuid üks viirusk klammerdus nüüd katuse külge. Nurga taga Kittridge pidurdas märjal tsemendil vingerdades ning kiiruse vähenemisest tingitud jõud veeretas viiruski kapotile. See oli naine ja tal paistis olevat seljas ei miski muu kui laulatuskleit. Ta litsus sõrmed esiklaasi all olevasse lõhesse ning sikutas ennast neljakäpakile. Tema karuraudu meenutav veriste hammastega suu oli pärani. Kurgu all tolknes tilluke kullast ristilöödukuju. Mul on kahju, et sinu pulmadega niiviisi läks, mõtles Kittridge, tõmbas kabuurist püstoli, toetas selle roolirattale ja tulistas läbi esiklaasi.

      Ta tuhises

Скачать книгу