Аннотация

Аннотация

Аннотация

Kätte on jõudnud käputäie inimolendite ja viiruskite määratute hordide pikaajalise heitluse viimane ja otsustav lahing. Kas inimsugu pääseb või hävib pöördumatult, kas peale jääb Amy headus või Nulli ülim künism, kas inimeste vankumatu vaprus ja leidlikkus osutuvad tugevamaks kui viiruskite pealtnäha pidurdamatu rünnak ja mis saab lugejale nii omaseks saanud Aliciast, Peterist, Michaelist ja paljudest teistest? Nendele küsimustele vastab J. Cronini suurejoonelise triloogia „Teekond” viimane raamat, mis on kirjutatud sama hoogsalt ja kaasakiskuvalt kui eelmisedki. Raamatu tegevus väljub senistest geograafilistest ja ajalistest piiridest. Lugeja viiakse koos tegelastega merele ja teistele mandritele ning tuhande aasta kaugusesse tulevikku.

Аннотация

„Peeglite linn” jätkub sealt, kus viiruskite triloogia teine osa „Kaksteist” pooleli jäi. Kuivõrd viiruskite juhid on tapetud ja nende järeltulija hävinud, võivad inimesed hakata eeldama, et Maa on nüüd sellest nuhtlusest vabanenud ja nad võivad taas endistviisi elama hakata. Kahjuks need lootused nurjuvad. Esimene ja eriline viirusk, kõikvõimas Null ei saa üle inimesena elatud ajal kogetud vimmadest ja kibestumistest ning on otsustanud uimarditest reservväe abil nüüd kogu maailma hävitada. Tema plaanid on ääretult salakavalad ja võimalused tohutud. Ta püüab kaasata oma ettevõtmistesse ka Aliciat. Inimeste maailmas aimavad Michael ja Lucius Greer, et kõik ei ole nii rahulik nagu pealtnäha paistab. Nad taipavad, et viimane ja kõige rängem heitlus seisab alles ees. Seetõttu hakkavad nad valmistuma laevatäie inimeste toimetamiseks kaugete merede taha, kohta, kus inimsugu saaks end lõpuks turvaliselt tunda. Kuidas see kõik välja kukub? Ees ootavad rasked ajad ning kõikide tegelaste ees seisavad keerulised valikud. Justin Cronini (snd 1962) ülipõneva viiruskite triloogiast on kaks esimest osa „Teekond” ja „Kaksteist” varasemalt juba eesti keeles ilmunud.

Аннотация

Cronini “Teekonnast” ja “Kaheteistkümne” I osast tuntud kangelaste seiklused jätkuvad ning välja ilmuvad mitmed esimestes osades esinenud tegelaskujud. Me satume uutesse ümbruskondadesse ja saame teada, et sugugi mitte kõik inimesed ei võitle inimeste poolel. Kangelased teevad läbi mitmesuguseid muutusi, kusjuures mitte üksnes sisemisi – “igavene tütarlaps” Amy asub näiteks naiseks saamise teele. Raamatu kulminatsiooniosas kohtuvad peaaegu kõik varasemast tuntud tegelased, et halastamatus lõpuheitluses arveid klaarida. Tõelised inimesed on kõhklematult valmis ennast ohverdama, et teistele saaks osaks vabadus ja väärikus, viiruskite abimehed aga näitavad üles kirjeldamatut alatust ja julmust. Justin Cronin demonstreerib, et tema leidlikkus üha uute keskkondade, arengute ja suhete mängutoomisel on sisuliselt ammendamatu. Ja ehkki suurem osa tekkinud küsimusi saab raamatu lõpuks vastuse ja enamik otsi tõmmatakse kokku, jäävad nii mõnedki neist lahtiseks ja me ei tea kindlalt öelda, mida tulevik toob … 408 lk

Аннотация

Cronin jätkab sealt, kus jäid pooleli „Teekonna” seiklused, kuid kandub ka tagasi, aega enne seda kui vallandus viirus, mis tekitas maakeral katastroofi. Inimesed püüavad endiselt mingil moel mõista, kuidas uues olukorras elada, kaksteist esialgset nakatunut on loonud oma telepaatilised armeed ja keset kõike seda kõnnib endiselt Amy, mõistatuslik tüdruk, kes liigub ringi otsekui lunastaja. Temaga on liitunud oma kindluslinnast väljatunginud seltskond ning seiklusi selles katastroofijärgses maailmas jätkub neile kuhjaga. Cronini sünget maailmalõpunägemust eristab paljudest teistest samalaadsetest romaanidest kindlasti see, et tegu on väga hästi kirjutatud raamatuga. Enne „Teekonda” oli Cronin kirjutanud väga viimistletud proosat ning tema stiil ja kirjutamisoskus teevad äärmiselt nauditavaks ka selle põnevustriloogia.