Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani - Zoja Gabovitš

Скачать книгу

kuid isegi sõna „homöopaatia” peeti peaaegu sündsusetuks, sellega tegelemist aga siivutuks. Seejuures olid paljudes linnades, mitte ainult Moskvas ja Leningradis, homöopaatilised apteegid, kus oli suur valmis ravimite valik ja kust sai retsepti alusel tellida spetsiaalseid preparaate, mis valmistati mõne päeva jooksul. Keegi pidi need retseptid ju välja kirjutama, aga homöopaadi perekonnanime, aadressi ja vastuvõtutingimusi anti sosinal edasi tuttavalt tuttavale nagu riigisaladust.

      Räägitakse, et paljud parteituusad ravisid end isegi tagakiusamise ajal edukalt homöopaatide juures. Ükskord kutsuti tuntud homöopaadid tervishoiuministeeriumi. Kõrged ülemused lubasid neil armulikult kasutada taimseid preparaate, aga vot ülejäänud tekitavat neil kahtlusi – need on ju mürgid?! Arstid püüdsid meditsiiniametnikele seletada, et selles pole midagi hirmsat ega ka mingit erilist teadust. Preparaadid lihtsalt valmistatakse erilisel viisil ja peamiselt taimedest ning määratakse väikestes annustes. See on peaaegu nagu ravimtee, keegi ju ei keelanud taimeravi või fütoteraapiat. Ülemused tegid arstidele ettepaneku koostada nimekiri kõige enam kasutatavatest vahenditest ja lubasid järele mõelda, et mida saab teha ja kuidas aidata. Pidanud nõu, esitasid arstid nimekirja viiekümne absoluutselt hädavajaliku loomse või mineraalset päritolu preparaadi kohta. Kuu aja pärast andis Nõukogude Liidu Tervishoiuministeerium välja käskkirja, mis keelas apteekidel… täpselt neid preparaate valmistada ja müüa.

      Ainsana ei puudutanud repressioonid legendaarset Demjan Popovi. Tema loodud klassikalise homöopaatia koolkond töötas kõrgete potentsidega, nagu ka kogu Lääs, ja homöopaatiline apteek Kiievis tegi kõiki preparaate kõrges kontsentratsioonis lahustena. Moskva ja Leningradi homöopaadid kasutasid aga peamiselt madalaid potentse. Seepärast määrasime esimesel kahel aastal ainult selliseid preparaate, teistsuguseid meil lihtsalt polnud. Tänapäeval kasutame kogu paletti – alates kõige madalamatest (kümnendik) kuni kõige kõrgemateni välja. Kõige sagedamini kasutame sajandikpotentse, harva tuhandikke ja veel harvemini – LM.

      Tagasi Tallinna jõudsin väikese aparaadi ja suure spordikotiga, mis oli täis homöopaatilisi ravimeid. Küsimusi tekkis iga päevaga üha rohkem, küsida polnud aga kelleltki, sest peale minu ei tegelnud Eestis keegi Volli meetodi ega homöopaatiaga. Natuke lihtsam hakkas mul poole aasta pärast, kui sain tuttavaks Vitali Mulõginiga – Meremeeste haigla peaarstiga. Ta sõitis kõrgema juhtkonna heakskiidul Moskvasse õppima. Nüüd saime Vitaliga üht-teist arutada ja vahetada uut infot, meid oli juba kaks ja oponentidele saime julgelt öelda: „Meie arvame ja teeme nii…”

      Selline tõsine probleem nagu ravimiallergia (WHO ehk Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel on see kolmandal kohal pärast südame- ja onkoloogilisi haigusi) osutus täiesti lahendatavaks. See oli selgesti näha, kui tekkis võimalus testida homöopaatilisi preparaate Volli meetodil. Ravimiallergia teeb tänaseni peavalu anestesioloogiaosakondade personalile. Me saime häid tulemusi, kui hakkasime homöopaatiaga seoses kasutama enterosorbenti. Eelkõige rõõmustasid meid erinevate allergiatega laste ravitulemused. Kolme kuu pärast algasid aga ebameeldivused – allergoloogid seletasid emadele, et ma tegelen šarlatanlusega, ning ähvardasid neid, et kui tekib retsidiiv ja nad „nende juurde roomavad”, siis ei saa nad enam aidata. Kuid aeg läks ja retsidiive polnud ning allergoloogid hakkasid mind telefonitsi ähvardama, korraldasid telefoniskandaale. Ma pakkusin neile võimalust kohtuda, näidata ja selgitada, millega ma tegelen, kuid minu sõnad tekitasid täiesti ebaadekvaatse reaktsiooni. Peatselt läksid nad isegi nii kaugele, et hakkasid minu vastu kompromiteerivat infot koguma. Kogu selle aja (poole aasta) jooksul helistas ainult üks arst ja ütles, et mõned tema patsiendid on allergiast vabanenud, et ta on neid lapsi palju aastaid jälginud ja ravinud, on tulemustest vapustatud ning palub luba tulla metoodikaga tutvuma. Me leppisime kohtumise kokku ja ma kutsusin ka Vitali Mulõgini osalema. Nii sai alguse tutvus pediaater Anatoli Levitaniga, Eestis tollal ainsa laste nõelravispetsialistiga. Me vestlesime kolmekesi mitu tundi ja Toljast sai meie mõttekaaslane. Levitan tunnistas alles palju aastaid hiljem, et meie juurde saatsid ta allergoloogid selleks, et meid „paljastada”, ja et ta nõustus sellega alles pärast pikki veenmisi.

      See tegi meile palju nalja – lugu oli nii tuttav! 200 aastat tagasi saadeti tudeng Konstantin Göring õpilaseks S. Hahnemanni juurde. Leipzigi Ülikooli juhtkond lubas talle tasuta õpet ja isegi stipendiumi, kui ta tutvub homöopaatiaks nimetatava nähtuse preparaadivalmistamis- ja ravimeetoditega – kõik selleks, et aidata meedikutel šarlatanid seestpoolt paljastada. K. Göringist sai homöopaatide meeskonna liige, kuid ta ei õigustanud talle ülikooli juhtkonna poolt pandud lootusi. Temast sai mitte ainult S. Hahnemanni kõige ustavam poolehoidja, vaid ka tema kõige andekam järglane. Hiljem, pärast Õpetaja surma sõitis ta Ameerikasse, kus asutas sellel mandril esimese homöopaatiakeskuse. Seal valmistas ta uusi preparaate ja tegeles nende uurimisega, pidas loenguid, propageeris uut suunda ja kogus mõttekaaslasi. Chicago meditsiinikolledž kannab tema nime.

      Niisiis oli meid nüüd juba kolm. Varsti loodi esimeses erapolikliinikus Tradis spetsiaalselt meie jaoks „alternatiivsete diagnostika- ja ravimeetodite osakond”, töö tegemiseks anti meile kaks kabinetti. Me polnud enam eraldi tegutsevad üksused, vaid moodustasime kollektiivi. Samas hoones asusid registratuur ja „oma” apteek. Pärast aastapikkust ametnike uste kulutamist sai polikliiniku peaarst meie apteegi jaoks lõpuks loa müüa ka homöopaatilisi preparaate. Lisaks kõigile teistele vintsutustele tuli tal regulaarselt sõita Tartusse kõige olulisema loa järele – farmakoloogia kateedri juhataja asetäitja andis resolutsiooni „Ei ole vastu”… kõigest kolmeks kuuks. Igal järgmisel kohtumisel imestas professor, et me oleme ikka veel olemas, et keegi sellist jama ostab, ja küsis peaaegu hellalt: „Kas te polegi veel laostunud?” Ei, me polnud laostunud, homöopaatia järele oli üha suurem nõudmine.

      Selle primitiivse aparaadikese asemel, mille peal me algul Volli meetodit õppisime, valmistati meie jaoks uus aparaat suure ettevõtte, sõjalis-tööstusliku kompleksi Leningradi konstruktoribüroos. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist varises majandus rusudeks, seepärast tootsid kõige kõrgema kategooria meistrid teekanne ja panne, et ellu jääda. Andekad insenerid hakkasid entusiastlikult meie tellimust täitma, pakkusid välja mitu originaalset lahendust, tegelesid aparaadi väljanägemisega ja kutsusid konsultatsiooni andma tööstusdisaineri. Pärast komandeerisime instituuti doktor V. Mulõgini, kes veetis nende konstruktoribüroos terve nädala, selgitas lõputult meie nõudmisi aparaadile, siis aga kontrollis ümbertehtut ja demonstreeris tulemusi sõrmedel – sõna otseses mõtte, sest inseneridest said testimise objektid. Nii sai valmis meie algupärane aparaat Test, loodud ja patenteeritud 1991. aastal. Aja jooksul saime ka teise aparaadi, mida täiustas meie kolleeg doktor O. Pervušin (patent 1998. aastast).

      Paari aasta pärast oli meie osakonnas juba seitse inimest ja me töötasime kolmes kabinetis kahes vahetuses. Kõik olid 10–15 aastat tavahaiglates ja – polikliinikutes töötanud arstid. Minul aga oli selleks ajaks tohutu kogemus – üle 30 aasta kliinilist praktikat. Me saime iga nädal kokku, jagasime kogemusi, analüüsisime regulaarselt juhtumeid ja korraldasime seminare. Kuna mina oli kategooriliselt vastu igasugusele arstitegevuse reklaamimisele, erakliiniku juhtkond soovis aga loomulikult saada kasumit, siis leidsime kompromissi – tutvustasime inimesi meie töö ja homöopaatia võimalustega ajakirjanduse kaudu. Kahe vene ajalehe kõrgetasemelised ajakirjanikud avaldasid kord aastas materjali tervel leheküljel. Ma redigeerisin iga artiklit, ka intervjuusid, kontrollisin iga lauset, et midagi poleks pea peale pööratud. Tavaliselt koostasime seeria – iga järgnev publikatsioon jätkas ja arendas eelneva artikli teemat, isegi kuid need avaldati eri lehtedes.

      Seda, millega me praegu tegeleme, ei saa nimetada puhtaks Volli meetodiks, pigem on see üks selle meetodi modifikatsioonidest. „Õige diagnoos on pool ravi,” ütles Hippokrates. Mis tahes diagnostika on aga siiski vaid pool. Meie lähenemine haige inimese ravimisele põhineb siiski just Volli meetodil. Sellele ei tohi anda kultuslikku tähendust, kuid täiendava uurimismeetodina töötab see suurepäraselt. Volli meetod lubab laiendada meie diagnostikavõimalusi ja täpsustada homöopaatiliste preparaatide patogeneesi mõningaid aspekte, isegi selliseid, mida „Materia Medica” ei kirjelda. Me püüame kasutada rahvameditsiini saavutusi, mis on kogunenud mitme tuhande aasta jooksul, ja kaasaegseid avastusi sellistel aladel, millest veel hiljuti võis arvata, et neil pole inimese ravimisega üldse mingit pistmist. Nagu näiteks kvantfüüsika

Скачать книгу